Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 32

Pärast veidi üle nädala kestnud puhkust suundusime Carnarvonist Exmouthi, et seal elektriliinide aluseid puudest ja põõsastest puhastada ning mürgitada. Esimesed päevad olid päris väsitavad, sest pidime Kevini poolt Bobcatiga meile toodud puud ning põõsad Kaubiga hakkemasinast läbi laskma. Pärast seda muutus töö märgatavalt kergemaks ning enam ei tundunud lõõskav päike nii kuum.

Eriti tore oli see, et peale tööpäevi viis Kevin meid peaaegu iga kord randa ujuma ning snorgeldama. Lisaks käisime ka korduvalt Cape Range National Pargis vaateid ning snorgeldamist nautimas. Lisaks oli meil selle aja jooksul päris mitu BBQ õhtut. Mõnusamat tööelu on raske ette kujutada!

Ka meie elukoht oli ideaalne, sest elasime oma karavaniga peaaegu kuu aega vaid paari sammu kaugusel ookeanist. Hommikuti tõusis sealtsamast ookeanist kaunis punane päike. See pidev ranna ääres olemine meenutas mulle mu kallist Vääna-Jõesuu randa. Lisaks saime kuulata/vaadata kümneid lennukeid ja helikoptereid, mis meie peakohalt üle lendasid. Nimelt oli neil seal toimumas mingi õppus vms.

Vahepeal suutis Kevin kogemata Bobcati õhufiltri tähtsa mutri masina sisse ära kaotada ning kuna tegemist oli pika nädalavahetusega (esmaspäev oli vaba päev), siis otsustasime, et paki saatmine Carnarvonist võtaks liiga kaua aega ning suundusime hommikul hoopis ise sinnapoole teele. Veetsime kodus täpselt 24 tundi. Loomulikult oli tore taas Simonit näha. Õhtusel jalutuskäigul haaras keegi minust selja tagant kinni ning ütles kõva häälega mulle "Tere!". Selleks osutus Merilyn, üks õdedest, kes on mõlemad nüüd peale väikest Eestiskäimist taas tagasi Carnarvonis. Ühtlasi on nad Karinaga  ka tagasi Troppys tööl. Neid on alati tore näha. Järgmise päeva pärastlõunal suudnusime tagasi Exmouthi.

Olles tööl rääkis Simon mulle telefonitsi, kuidas ta olevat Graigile öelnud, et ta läheb ja kontrollib Marju postkasti. Graig ei saanud täpselt aru, miks Simon meie postkasti minu omaks nimetab. Seepeale Simon seletas talle, et vaid Marju saab kirju ning keegi talle nagunii ei kirjuta. Nad naersid ning hetk hiljem leidiski Simon postkastist taaskordse toreda kirja mu vanaemalt. Seepeale oli neil veelgi lõbusam. Njah, eks see vist on tõepoolest rohkem minu postkast...

Selle kuuajase töötamise käigus pidime me ka veel teisel korral Carnarvoni sõitma, sest me pidime hakkemasina ja Babcati vahetama välja traktoriga. Kui tavaliselt sõidame lühikeseks ajaks koju Kevini autoga, siis seekord oli tarvis sõitmiseks kasutada Kevini suurt sinist kahe treileriga rekkat. Eriti meeldis mulle selle juures see, et Minilyast Carnarvoni ning hiljem tagasi sain mina sõita.

Tööd tehes olen ma nüüd ka päris mitu korda saanud Bobcatiga ringi rallida. Ega sellega tegelikult mingeid erilisi kiirusrekordeid teha ei saa, sest umbes 20km/h on vist selle masina jaoks totaalne maksimum. Selge on see, et tegemist polegi masinaga, mis peaks aretama suuri kiiruseid vaid suutma teha rasket tööd, tõstes üles ning lükates ümber suuri puid, kive vms. Ja sellega saab ta Kevini käe all hakkama näiliselt ilma liigsete probleemideta.

Ühel pühapäevasel hommikul taaskord tööle sõites nägin teeääres umbes kilomeetriste vahedega palju perekondasid teeääri koristamas ning sodi kottidesse toppimas. See tuletas mulle meelde Eesti Teeme Ära projekti. Kevin arvas, et tõenäoliselt on see kooli poolt korraldatav pühapäevak, kus pered teeääri koristavad ning sellega millegi jaoks raha koguvad, sest linnaosa maksab neile selle töö eest.

Nüüd natukene elukatest. Esimesel korral Exmouthi sõites oli teeäär täis valgeid liblikaid. Ma pole eluski näinud neid nii palju korraga ringi lendamas. Neid oli tuhandeid. Kahjuks lõpetasid liiga paljud oma elu autodega kokkupõrkel ning ka maantee oli neid täis. Iseenesest oli see päris põnev vaatepilt.

Natukene emudest. Neid on siin päris palju ning viimasel ajal oleme eriti tihti näinud ringi jalutamas suurt emu koos oma pisikeste emu lastega. Emutitasid ei kasvata üles mitte emane emu vaid hoopis isane. Tihtipeale lapsendavad eriti head emuisad endale terve trobikonna emutitasid. Tavaliselt on neid neli-viis aga kõige rohkem olen näinud ühel emuissil 16.emulast. Päris põnev, kuidas neil need asjad käivad.

Ühel päeval rääkis Kevin mulle, kuidas osad kohalikud taimed ei suuda paljuneda enne, kui nad on emu kõhust läbi käinud ning selle näiteks oli ta mulle oma hommikuse jalutuskäigu ajal põõsa (Quandong) küljest korjanud pähklisarnaseid vilju, mida tuli söömiseks tangidega katki teha. Emud neelavad need muidugi tervelt alla.

Lisaks näitas Kevin meile paksukest aga väga pehmet kooreüraskit (bardie grub). Väidetavalt olevat nad söödavad nii värsena kui ka praetult. Ka Simon küsis mu käest kohe, kes sõin ta ära. Ei!!! Kuna mitte miski ei ahvatlenud mind teda endale suhu toppima, siis viisin ta teise puu juurde, et ta saaks seal oma tegemisi jätkata.

Tegelikult ongi osa minu viimase kahe kuu töödest sisaldanud erinevate üraskite, sisalike, gekode, lindude jms. päästmist. Tehes oma tööd hävitame me kahjuks nende elukate kodusid ning ma siis tihtipeale jooksin neid ükshaaval päästma, viies nad meie tööpiirkonnast eemale. Ega ma ei tea, kas mu päästeoperatsioonist mingit kasu oli aga loodan südamest, et võimalikult paljud neist elavad endiselt oma rõõmsat elu edasi.

Ühel pärastlõunal ujumas käies märkas Kaubi enda ees veeussi (hiljem Kevini arvates ehk aipysurus laevis). Pistsin ka pea vette aga ei näinud midagi. Seejärel ütlesin seda Kevinile ning kui me kõik korraga pead vee alla panime, siis nägimegi meist pikemat kollakat veeussi seal meie lähedal askeldamas. Kevin on mulle enne rääkinud, et veeussid võivad küll olla mürgised aga nad ei saa meid hammustada, sest nende suu on liiga pisike. Seega ma üleliia palju ei kartnud.

Siiski suundusin temast eemale. Kui olin natuke eemale ujunud nägin, et Kevin on ikka veel samas kohas, kus uss oli ning tuli välja, et uss üritas temaga sõprust luua, pidevalt Kevini suunas sööstes ning mõnel korral lausa enda pead ta jala vastu ära lüües. Kuna Kevin temaga suurt sõprust siiski luua ei soovinud, siis oli ta sunnitud talle lestaga paar korda virutama, et teda eemale peletada. Samaaegselt madalamasse vette liikudes õnnestuski tal ussist mõne aja pärast lahti saada. Seega oli taaskord põnev kogemus.

Erinevaid mürgiseid (copperhead) ja mittemürgiseid maismaausse oleme loomulikult tööd tehes samuti näinud. Kevin on alati sel teemal väga rahulik ja ega polegi põhjust paanitseda, sest ussid annavad endast alati parima, et meist eemale hoida. Ega nad rumalad pole, et meie masinate alla jääda tahaksid.

Samuti kohtasime päevasel ajal suurt valget öökulli. See oli päris tore, sest siiani olin neid näinud vaid surnutena teeäärtes lamamas.

Ühel päeval Simoniga jäätist süües õpetas ta mind, kuidas "õigesti" vahvlituutut süüa. Nimelt tulevat kõigepealt ära süüa jäätise osa, mis ulatub üle vahvliserva. Seejärel tuleb ära hammustada vahvlikoonuse alumine ots (kus mõnikord peidab end šokolaadist üllatus) ning imeda jäätis sealkaudu välja. Irvitasin ta üle ning seejärel küsis ta kohe meie naaber Graigilt üle, kuidas peab õigesti sellist jäätist sööma. Vastuseks saime, et seda tuleb süüa nagu trompetit puhudes. Väidetavalt söövat jäätist sedasi üldiselt lapsed ja kõik lapsemeelsed. Seega ma praktiseerin nüüd ka uutmoodi jäätisesöömist.

Jäätistest veel, sest see on lihtsalt liiga oluline teema. Nimelt suundudes Exmouthist Bundegi Beachi võib teepeal kohata seismas jäätisebussi. Otsustasime sealt endale osta šokolaadiga kaetud suure pehme  vanilje masinajäätise. See oli suurim masinajäätis, mida ma kunagi oma elus olen näinud. Ja maitses see lausa uskumatult hästi, sest kui tavaliselt on jäätises peituv šokolaad suhteliselt maitsetu, siis see oli lausa suus sulavalt magus ning lihtsalt ideaalne koos pehme ning mõnusa üüratult suure jäätisega. Kuna ilmad on siin väga soojad ning jäätis tilgub igale poole, siis olid Kevin ja Kaubi mõlemad igati jäätisega kaetud.

Minu aastate pikkune harjutamine ning professionaalsel tasemel jäätisesöömisoskused aitasid mind ning mul õnnestus kõik kenasti siiski ilma tilgutamata ning raiskamata ära süüa. Ühel järgmistest päevadest otsustasime sama kohta uuesti küslastada, kuid ostsime väiksed jäätised. Ka need väiksed jäätised olid meeletult suured. Küll olid ikka head. Ja ka kolmandal korral oli mul sealt jäätist tarvis, sest me pidime ju nendega pilti tegema, et need võrratud hetked salvestada. Ohhh, ma juba igatsen seda bussi...

Söögist veel. Nimelt oleme me Kevini ja Kaubiga nüüdseks ära proovinud ka krokodilliliha. Välimuselt meenutab see kalaliha kuid maitselt ning tekstuurilt vast ehk kana. Mulle maitse meeldis! Kevin ütles, et krokodillikasvandustes söödetakse neid kanaga. Krokodilliliha kilohind oli päris odav, makstes vaid $23,50, mis on odavam kui kala kilohind (no muidugi oleneb millisest kalast me räägime).

Kui olime lõpuks oma tööga Exmouthis lõpetanud, siis suudnusime läbi Coral Bay sõites tagasi Carnarvoni suunas. Coral Bay lähedale jäime ka ööbima, sest me poleks ju saanud sealt mööda sõita ilma õhtuse snorgeldamiseta.

Juba paar tunnikest peale kodulinna jõudmist suundusime tööle KCD kütusejaama, kus meil tuli maha võtta terve rida väga suuri puid. Osa puudest lasksime peale mahavõtmist läbi hakkemasina ning osa tõstis Kevin lihtsalt Bobcatiga kallurautosse (Catepillar 3208), mille koormaid ma seejärel koos Keviniga ära pidin viima. Viimased puud olid sedavõrd kaldus kõrvaloleva aia suunas, et pidime neile ketid külge siduma. Selleks, et ketid võimalikult kõrgele siduda pidime seda tegema ronides kahveltõstuki kasti. Kui ketid olid külge pandud, siis tuli puud maha saagida samaaegselt Bobcatiga lükates ning autoga tõmmates. Oli väga põnev ning aed jäi suhteliselt kahjustamata. Peale Kaubi poolset iluravi nägi aed välja parem, kui enne meie sinna minemist. Kui puud olid maha võetud ning segadus kokku riisutud, siis lasksin veel kändudele mürki ning terve nädalavahetuse kestnud töö saigi esmaspäeva lõunaks valmis.

Arvasime taaskord, et nüüdseks on kogu töötamise hooaeg läbi ning rohkem tööd meil enam teha pole. Kolisin oma viimasedki asjad karavanist lõpuks välja, sest pole mõtet neid seal hoida, kui ma nagunii Simoniga koos elan. Kodus ootas mind eriti värviline ja suur ise korjatud lilledest kena kimp ning kaunilt läikima löödud korter. Küll oli hea taaskord pikemaks ajaks tagasi olla.

Juba nädal hiljem teatas aga Kevin, et me lähme umbes kuueks päevaks Shark Baysse tööle. Seega sain veelkord oma asju pakkida. Seekord karavanis elades pidin aga magama teises voodis, sest Kaubi oli minu oma endale hõivanud. Ega mul selle vastu midagi polnud. Alguses oli lihtsalt veidi harjumatu. Algselt plaanitud kuuest päevast sai aga kaks nädalat ning tekkis isegi võimalus, et peame sinna jääma peaaegu kuuks ajaks. Õnneks seda siiski ei juhtunud. Tahtsin lihtsalt nii väga koju minna ja puhata.

Vaikselt tööd tehes Shark Bay suunas liikudes tegime Kaubiga väikese pausi stromatoliitide juures. Kuna ma olin Shark Bays juba eelnevalt korduvalt käinud, siis proovisin talle veidi ka ekskursiooni teha. Endalegi üllatusena meenusid mulle päris paljud asjad. Nägime sealkandis ka suurt ekskursioonibussi, mille tagumises otsas asuvad voodid.

Tegemist on bussiga, mis viib turistid 52päevaga ümber Austraalia. Üleliia ahvatlev see mulle ei tundunud, sest nii lühikese aja puhul tähendab see praktiliselt pidevat bussis istumist. Tõenäoliselt sulavad kõik peatuspunktid hiljem peas kokku ning täpselt ei teagi, mis kus millal ja kuidas. Tõenäoliselt sobiks selline reisimisviis paremini vanematele inimestele, kes tahavad Austraaliat näha aga ei soovi oma pead vaevata üleliigsete muredega (kus tankida; kus peatuda; kus süüa jne.). Sellest hoolimata oli bssiga reisimas ka nooremaid inimesi. Sellise reisimise negatiivne külg seisneb kindlasti ka selles, et see on väga kallis.

Teel olles tegime peatuse ka Shell Beachi juures, sest olenemata pidevalt üsna madalast veetasemest, meeldib mulle tohutult mõte, et liiva asemel jalutan hoopis miljonite merekarpide peal. Teravatest äärtest tingituna olid mu tallaalused õhtuks päris-päris hellad. Aga ma kohe kuidagi ei tahtnud oma sandaale seal kanda. Peale nende kohtade külastasime veel mitmeid mulle juba tuttavaid randasid ja ujumiskohti, mida on minu arvates alati tore taaskülastada.

Shark Bays viibimise aja jooksul külastasime aga ka kohti, kus ma varem polnud kordagi käinud (Shark Bay Discovery Centre; Little Lagoon; Monkey Mia Walking Track ja sealne muuseum; Nicholson Point; Falce Entrance; Steep Point). Eriliselt jäi meelde just Steep Point, sest see on Lääne-Austraalia ranniku kõige läänepoolsem koht. 

Sellest veel läänepoolsem on vaid Dirk Hartog Island. Steep Pointi pääseb vaid neljaratta veolise masinaga ning loa saamiseks tuleb läbi sõita Carrarang'ist. Steep Pointis avaneb imeline vaade kõrgetelt kaljudelt India Ookeanile. Peaaegu uhiuude külalisteraamatusse endast märki maha jättes avastasime üllatusena, et vaid mõned päevad enne meid oli seal üks eesti tüdruk viibinud.

Olen enne korduvalt kirjutanud asjadest, mis ma olen tee äärtest leidnud (tehnika, magamiskotid, padjad jne.). Poolteist aastat olen ma kogunud igavuse peletamiseks erinevaid mobiiltelefone, fotokaid ja muusikat mängivaid iPode. Kõrvaloleval pildil on need kenasti reas. Osad neist on minu poolt pidevas kasutuses aga enamuses on siiski liiga logud ning nendega pole enam midagi teha. Viimastel niitmispäevadel suutis ka Kevin leida midagi eriti lahedat. Nimelt niitis ta maanteeäärt, kus mina oleksin pidanud ka niitma aga kuna seal polnud eriti muru eelmisest aastast juurde kasvanud, siis otsustas ta seda sel aastal teha üksinda oma traktoriga. Ühe posti juures nägi ta maas kummiga kinni pandud viiekümnedollarilisi rahatähti. Loomulikult jooksis ta kiiresti välja ning korjas need üles. Raha kokku lugema hakates tuli välja, et rahapatakas oli väärt $1000 ehk umbes 700Euri. Ta ütles, et ta pole kunagi nii palju raha leidnud. Minu suurim rahaleid on $10... Igatahes olen rõõmus ta leiu üle!

Kui Kevin teeäärteniitmisega valmis sai, siis hakkasime tööle Denhamis. Meie ülesandeks oli tühjadelt kruntidelt tuletõkke eesmärgil muru ja põõsaste eemaldamine. Kuna Kevin ja Peta omavad seal ka kahte krunti, siis tegime ka need kenasti korda ning nüüd kasvab seal vaid lühike muru. Ahjaaa, üks nende naaber on totaalne teekannufänn. See tähendab seda, et kogu ta maja on ümbritsetud sadadest erinevatest teekannudest. Kusjuures kõik nad paistavad puhtad ja läikivad. Päris omapärane igatahes.

Kuna me saime pidevalt uusi töid juurde, siis vajasime erinevate tööde tegemiseks ka erinevat varustust ning pidime Carnarvoni Bobcatile järgi sõitma. Taaskord sõitsime sinna Kevini suure sinise rekkaga. See tähendas jälle seda, et sain osa teest ise sõita. Küll oli tore!

Veel toredamaks muutis asja see, et me sõitsime koju nädalavahetuseks, mil Mitch oma sünnipäeva pidas. See tähendas seda, et kohe kui reedel koju jõudsin pidin hakkama asju pakkima, et sõita Simoni, Jeni, Heatheri, ning Mitchi ja ta vanematega Gnaraloo'sse, kus ma kunagi käinud ei olnud. Nimelt oli Mitch seal meile üürinud osa majast ning saime seal kõik koos toredasti aega veeta. Lemmikloomadest olid meil kaasas ka Heatheri rotid ja Mitchi vanemate pisike koer.

Nädalavahetus möödus meil igati meeldejäävalt. Meie majakese lähedal asusid suured liivadüünid, millest otsustasime loomulikult üles-alla ronida/libistada. Ma arvan, et ma pole vist kunagi üleni nii liivane olnud. Isegi peale mitmendat pesukorda oli mu pea liiva täis. Aga see oli nii lõbus!

Lisaks käisime ka mereääres istumas ja ujumas. Õhtuti grillisime, lobisesime ja mängisime mulle mõneti veidi erinevate reeglitega kaardimängu... Lisakommentaare see ei vaja: kes teab, see teab... Kui pidin välja mõtlema kategooria, siis otsustasin Euroopa riikide kasuks. Esimesena ütlesin ise Eesti.

Seepeale ütles Simon Läti. Seejärel järgnes veel kaks riiki ning juba tekkiski apsakas sisse, kui Mitchi isa pakkus Veneetsiat. Ja siinjuures mõelge nüüd ise sellele, kui palju te tegelikult Austraaliast teate või mitu linna suudate nimetada. Seega pole üldse ime, et riigid ja linnad sassi lähevad. Austraalia on ju umbes sama suur kui Euroopa. Miks peaksid nemad teadma meie riikidest ja linnadest rohkem kui meie nende omadest?!

Teisel õhtul pani Simon muusikat mängima minu iPodist. Kuna mul on seal väga palju eestikeelseid laule, siis arvasin, et see võib teistele veidi igavana tunduda, kuid minu positiivseks üllatuseks ei tundunud see kedagi häirivat. Vastupidi, pidin neile laule tõlikma, sest neile meeldis osade laulude rütm. Tegelikult oli see eriliselt hea tunne: olin koos oma kallite austraallastest sõpradega ning taustaks mängis kodune Smilers. Enamat ei saakski ju soovida! Teel tagasi Carnarvoni tegime ka lühikese peatuse Red Bluffis. See oli kindlasti üks tõeliselt tore ja meeldejääv nädalavahetus.

Peale mõnusat nädalavahetust tuli tagasi Denhami sõita, et seal jälle veidi tööd teha. Kui kruntide tööga ühelepoole saime, siis alustasime sarnase tööga kohaliku väljaku ääres. Nimelt pidime taaskord lahti saama tihedast põõsastikust ning kogu värgi laskma läbi hakkemasina, et seejärel maapind hakkepuiduga ära katta ning traktoriga ühtlaseks niita. Seda tööd jagus meile päris mitmeks päevaks.

Järgmise tööna pidime tekitama tuletõkke koridori ümber ainsa kohaliku koolimaja (kus käib veidi üle saja lapse) ja sealsete väljakute. Sealset tööd Kaubi meiega koos ei teinud, sest ta selg valutas. Tema asemel võttis Kevin tööle kohaliku mehe Bruce'i, kellele Kevin mind tutvustas kui töölist, kes töötab kolme mehe jaksuga. Kuna põõsastik oli väga tihe ning maapind ebatasane, siis pidime kõigepealt lahti saama eelnevalt maha võetud suurematest puuokstest ja juurikatest, et endale paremat ligipääsu tekitada. Minu algseks ülesandeks oli lihtsalt Bobcatiga Bruce ja Kevinit jälitada, sest nemad korjasid kopa sisse neid suuri juurikaid. Seejärel pidin sõitma veidi eemale, et need siis seal maha kukutada. Päris põnev oli reaalselt Bobcatiga tööd teha. Kuna ma polnud kõikide nende nuppude ja kangidega üleliia harjunud, siis võttis see mul aga päris palju aega ning mingil hetkel otsustas Kevin, et me saame siiski kiiremini hakkama, kui tama sellega ringi sõidab. Igatahes oli see põnev kogemus.

Meenutas mulle aega, kui alles traktoriga sõitmist õppisin. Kui olime maapinna endale läbitavaks teinud hakkas Kevin puid ja põõsaid maha saagima. Meie ülesandeks jäi need lihtsalt ühtlasena maha asetada. Kuna enamuses tööst asus väljakute ääres, siis leidsime põõsastest päris palju tennispalle ning lisaks ka mõned suuremad pallid, mille siis rõõmsasti üle kõrge aia kooli territooriumile tagasi saime lennutada. Vahepeal mõtlesime, et peaksime lausa võistluse omavahel korraldama. Peale seda tööd saime veel mõned krundid, mis tuli ära teha.

Denhamis tööd tehes viis Kevin meid tihti peale tööpäeva kuskile ujuma. Ühel pärastlõunal läksime loodusjalutuskäigule Monkey Mias ning seejärel ka kohalikku muuseumi, milles ma samuti mingil põhjusel enne käinud ei olnud. Tuleb välja, et isegi kui sa arvad, et oled palju käinud ja näinud, siis tegelikkuses on veel nii palju näha. Jalutuskäigul oli põnev näha, kuidas punane rauarikas maapind rannale lähemale jõudes tavaliseks liivaks muutus.

Kui olime oma tööde ja tegemistega Denhamis valmis saanud, siis suundusime taaskord teele kodu suunas. Tegime peatuse Overlander'is, kus pidime sodi korjama ning seejärel muru ära niitma. Ma pole vist kunagi enne olnud nii õnnelik oma kärbsevõrgu üle. Neid oli seal lihtsalt meeletult palju. Proovisid, mis nad proovisid aga minu ninna, suhu ega kõrva nad ei pääsenud!

Kodu suunas sõites oli tunda, et suvi hakkab vaikselt kätte jõudma, sest tuul oli muutunud peaaegu põletavalt kuumaks ning olin meeletult õnnelik, et Kevin mu tiguauto õhukonditsioneeri oli ära parandanud. Näha oli palju tolmu üles tõmbavaid tuulekeeriseid. Kätte on jõudmas uus tsüklonite hooaeg.

Tagasi Carnarvonis olles oleme tihti nautinud kalalkäimist ning ratastega ringisõitmist. Nimelt avastasime kohalikust turismikeskusest paberi, kus on kirjas 101 asja, mida Carnarvonis teha. Nüüd me siis üritamegi neid sealt ükshaaval maha tõmmata. Kõiki asju nimekirjast me proovida ei plaani ning enamuses on meil juba enne tehtud-vaadatud. 

Näiteks oleme nüüdseks aga nautinud rattasõitu liivastel tammidel, mis jõe üleujutuste ajal linna kaitsevad ning lähemalt vaadanud kohalikku veehoidlat ning pidanud pikniku Chinaman Pooli ääres. Sinna sõites kuulsime puude vahel koera haukumas. Läksime vaatama, mille peale ta haugub.

Pikema otsimise järel märkasime puu otsas kena bungarat (jah, ma endiselt ei tea, kuidas seda Eesti keelde tõlkida). Igatahes on tegemist toreda suure sisalikuga. Jätsime nad oma asju ajama, kuid isegi veerand tundi hiljem kuulsime koera puu all edasi haukumas. Bungara ei tundunud end sellest üleliia häirida laskvat vaid passis liikumatult okstele toetudes edasi. Kui me tagasisõites sealt kohast mööda sõitsime, siis koera enam seal polnud. Tõenäoliselt oli ka bungara oma teed läinud.

Ühel hommikul avastasin, et Kevin oli mulle sõnumi saatnud, sest ta oli Blowholesi teeäärest leidnud okkalise kurdikese (thorny devil). Nii Kevin kui ka Simon olid proovinud mulle ühte sellist sisalikku leida, sest ma polnud neid elusana näinud. Kui Simoniga Kevini juurde jõudsime, siis ootaski ta meid karbi sees. Nii põneva välimusega loomake, kes sööb ühe päeva jooksul tuhandeid sipelgaid. Vett kogub ta hommikusest kastmest. Kui me Simoniga kuradikese taas loodusesse lasksime, siis andsime talle ka vett. Nii põnev oli vaadata, kuidas vaid ta jalga vette pistes pool ta kehast niiskeks muutus (nagu köögipaberiga juhtuks).

Esimesel nädalavahetusel tagasi Carnarvonis olles sõitsime Simoni ja Jeniga Blowholesi. Seal kohtasime veel mõndasid tuttavaid. Vesi oli lausa uskumatult selge ja soe. Snorgeldamiseks täiesti ideaalne. Pärast snorgeldamist istusime mõnda aega lihtsalt vees, sest polnud mõtet liival istuda, kui vesi oli tõepoolest nii mõnus.

Vahepeal käisime Simoniga ka kinos filmi Gravitatsioon vaatamas. See oli päris põnev ja omalaadne. Kahju, et seda siin 3d variandina vaadata ei saanud. Samas pean Carnarvoni kino kiitma, sest nad on lõpuks ometi saanud endale uued süsteemid ning pilt on kaks korda parema kvaliteediga ning suurem, kui enne. Heli on endiselt veidi kahtlane. Aga küll nad arenevad.

Peaaegu kahenädalase kodusolemise aja jooksul oleme Simoniga käinud ka Antonio ja Jane sünnal, kus Lee-Ann tegi kõigist oma uue vanaaegse fotokaga pilte. Ma arvan, et minust pole kunagi enne tehtud pilti sellise masinaga, kust pilt hetk hiljem ise välja tuleb. Päris tore vaheldus.

Lisaks oleme Simoniga tähistanud oma aastast koosolemise aega Sales restoranis, kus ma enne kordagi käinud polnud. Toit, teenindus ja terve õhtu olid muidugi super toredad ning ei vaja edasisi kommentaare...

Peale selle olen ma suutnud olla ka tubli ning sundinud end koristama. Nimelt oli mu kapp täis erinevaid pabereid ja asju, mida ma tegelikult ei vajanud. Nüüd on kapis kõvasti rohkem ruumi, sest osad asjadest leidsid oma tee prügikasti ning teised andsin ära või ootavad veel autos äraandmist. Üks selline asjade kriitilise pilguga ülevaatamine ootab mind veel kuu aja pärast ees, kui pean Carnarvonist ära sõitma.

Nüüdseks tundub, et meie tööhooaeg on tõepoolest läbi saanud. Võimalik, et mingeid lühemaid tööotsi veel teen. Eks paistab. Kaubi on nüüdseks Carnarvonist ära sõitnud ning elab Perthis, et sealt siis jõuludeks ja aastavahetuseks koju Eestisse sõita ning seejärel tagasi Austraaliasse tulla.

Veidi uudiseid ka. Nimelt oleme me Simoniga lõpuks ära ostnud oma lennupiletid Perthist Sydneysse. Lend toimub 24.detsembril. Kahjuks erisöögina verivorste ning hapukapsast lennukis ei pakuta... Sydneys plaanin veeta jõulud, aastavahetuse ning Austraalia päeva (26.jaanuar). Seejärel ongi minu kaks aastat Austraaliaelu läbi ning on aeg lennata 29.jaanuaril Singapuri, kus veedan vahepeatusena 20h30m. Seejärel lendan vaikselt Londonisse, et seal veeta veel umbes nädalake või kaks, enne koju suundumist. Neid viimaseid pileteid mul veel ostetud pole, sest siinkohal olenevad minu plaanid rohkem Kaisast ja Williamist, keda mõlemat tohutult näha soovin.

Üllatusin, kui lennupiletite hindasid uurides avastasin, et pole vahet, kas osta piletid mitu kuud ette või osta nad lausa samaks õhtuks. Lisaks avastasin, et on odavam osta pilet Sydneyst vahemaandumisega Singapuris, Londonisse, kui osta pilet otse Sydneyst Singapuri. Kus loogika seisneb seda ma ei tea. Tõenäoliselt ei otsi lihtsalt Sydneyst Singapuri lennata sooviv inimene lende Londonisse. Seega tuleb välja, et mõnikord on odavam osta pilet kaugemale ning teisele lennule lihtsalt mitte minna.


Läbitud teekond: Carnarvon -> Coral Bay -> Exmouth (Town Beach; Pebble Beach) <-> Learmouth <-> Nigaloo Coast World Heritage, Cape Range National Park (Milyering Visitor Centre; Thomas Carter Lookout; Yardie Creek Gorge; Turquoise Bay; Bundegi Beach) <-> Exmouth -> Minilya -> Carnarvon -> Minilya -> Coral Bay -> Exmouth <-> Cape Range National Park (Shothole Canyon) <-> Exmouth -> Coral Bay -> Carnarvon -> Overlander -> Shark Bay: Hamelin Pool Marine Nature Reserve (Stromatolites; Boolagoorda Trail) -> Falce Entrance -> Carrarang Station -> Steep Point -> Shell Beach -> Whalebone Beach -> Denham (Shark Bay Discovery Centre) <-> Monkey Mia -> Little Lagoon -> Wooramel -> Carnarvon -> Gnaraloo -> Red Bluff -> Carnarvon -> Overlander -> Denham <-> Monkey Mia (Walking Track; Nicholson Point) -> Overlander -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon.

Siia lõppu veel üks pilt känguru jälgedest rannaliival (Monkey Mias).