Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 31

Viimased kolm kuud on mul möödunud suhteliselt töiselt. Nendest esimesed kaks veetsime kodust eemal muru niites ning viimase oleme veetnud koduses Carnarvonis elektriliinide aluse maa korrastamisega. Mõned päevad oleme ikka muru niites töölt vabaks ka saanud, et siis kolmekesi Kevini ja Kaubiga looduskauneid kohti nautida. Carnarvonis elades on elu teistsugune, sest peale tööaega saab minna koju ning üldjuhul on ka nädalavahetused vabad.

Ilusaid vaateid saan ma tegelikult traktoriroolis muru niites pidevalt nautida. Sõitmine on mulle muutunud peaaegu automaatseks ning enam pole vaja mõelda sellele, millist kangi tõmmata, nuppu vajutada, pedaali suruda või käiku vahetada. Saan oma sõitmist nautida. Eriti tore on niiduki alt läbi lasta ajalehti, ajakirju ning pappkaste, sest nendest tekib minu taha kena lumesadu meenutav segadus. Ega see tegelikult üleliia kena pole aga mõtlen, et väikeste tükkidena toimib paberi ümbertöötlus ehk kiiremini. Kahjuks on sodi osade teede äärtes ikka eriti palju ning keegi ei korista seda ka märkimisväärselt vähemaks. Kevinile meeldib eriti sõita üle patjadest, mis väikese plahvatusega traktori taga lendlema hakkavad ning tulekustutitest, mis tekitavad päris korraliku tossupilve. Lisaks armastab ta üle sõita kõikidest pudelitest. Ta väidab, et tervete pudelite puudus teeäärtes näitab tema head tööoskust. Sellised ongi väikesed rõõmud meie üksluistes tööpäevades.

Olenemata minu suhteliselt headest traktoriga sõitmise oskustest õnnestus mul siiski ühel päeval oma punane kullake peaaegu kraavi pervelt alla libistada. Nimelt tagurdasin posti suunas, et Kaubi tööd veidi kergendada, kui äkki tundsin, kuidas traktor hakkas mööda kallakut alla vajuma. Proovisin küll tigukäigul edasi sõita aga tundus, et traktor tahtis vaid alla truubi suunas vajuda. Surusin siis piduri põhja, tõmbasin käsipiduri täiel jõul peale ning teatasin oma äpardusest raadiosaatja teel Kevinile. Ta käskis mul traktorist välja tulla, et ta saaks ise proovida edasi sõita. Alguses tundus, et see õnnestuski, kuid siis vajus traktor veel sügavamale truubi suunas. Ma arvan, et see võis olla maanteelt arvestades ehk 6 meetri sügavune kallak. Seejärel tõmbas ka Kevin traktorile pidurid peale ning laskis niiduki maapinnale, et see ehk traktorit kinni hoiaks. Peale seda sõitis ta oma traktoriga labida ja kirka järgi.

Ka kaevamistöödest polnud traktori päästmisel abi, sest masina kaks külgmist ratast olid õhus ning vaikselt kuulates oli aru saada, et traktor vajub aina sügavamale truupi. Siis otsustas Kevin lihtsalt täie kiirusega sealt servalt allasõitmist katsetada. Oli päris suur võimalus, et ta käib kogu traktorikupatusega uperkuuti ning lõpetab oma teekonna meetreid allpool võsases truubis. Ärevus oli suur aga õnneks läks kõik nii super hästi, et Kevini kindla käe all suutis traktor end kenasti truubi põhja sõidutada ning seejärel sõitis ta sealt juba suurema ringiga üles tagasi teeäärde. Kõik jubinad olid terved ja meie igati õnnelikud, sest mõtlesime juba vahepeal sellele, kuidas me peame Carnarvoni tagavara traktori järele minema.

Peale meie õnnelikku õnnetust rääkis Kevin mulle, kuidas ma olevat oma õnnetusega rekkajuhtide päeva põnevaks teinud, sest nad olevat kõik vägagi kaastundlikult rääkinud neiust, kes teepervel pooleldi ümber läinud traktorit kurvalt vaatas... Ta ütles, et sellest räägitakse veel mitu päeva ja paljudes erinevates linnades, kuhu nende teed viisid. Ja tal oli õigus, sest järgmisel päeval arutasid laiveoseid vedavad mehed seda sama juhtumit raadiosaatjas. Kui nad lõpuks mind niitmas nägid, siis olid nad õnnelikud, et mul on endiselt mu töökoht alles. Õnneks suutis Kevin jääda kogu õnnetuse vältel igati rahulikuks. Hiljem rääkis ta mulle, et eelmisel aastal ta mul seda teed oma traktoriga igaks juhuks teha ei lasknudki ning ma olevat teda kusagil oodanud.

Üleüldiselt on mul töö aga kenasti sujunud. Vahepeal sain traktoriga sõitmise vahelduseks teha eriti kerget tööd. Nimelt pidin vilkuvate tuledega autoga Kevini traktori taga sõitma ning talle lähenavast liiklusest raadioteel märku andma. Seda tööd pidin tegema, kuna antud maanteeääre lõik oli kahe traktoriga niitmiseks liiga kitsas. Kuna liiklust üleliia palju polnud, siis sain veidi läpakaga Internetis passida, fotosid klõpsida ning raamatut lugeda. Igati mõnus!

Mingil põhjusel tundus mulle, et nägin sel aastal rohkem laiveoseid, kui eelmisel aastal. Mõne maantee peal oli neid kohe eriti palju. Selleks, et laiveost vedada, peab saama meie mõistes maanteeametilt loa. Ilmselgelt ei saa ju juhtuda nii, et kaks üheksa meetri laiust veost teineteisest kaheksa meetri laiusel teel teineteisest möödasõite peaksid tegema. Selge on see, et väiksemad veokid peavad end pidevalt teeäärtesse parkima, sest liiklust kontrollivad laiveoste ees ja taga sõitvad sõiduautod nõuavad seda. Eriti laiade veoste puhul on vajalik ka politsei eskort. Mõnikord saavad tohutult laiade veoste vedajad eriloa, mis lubab neil sõita oma veostega maha ka teeääsesd pisikesed teepostid.

Suuremad postid ja liiklusmärgid eemaldatakse üldiselt enne veose kohale jõudmist. Samas on mõnikord endiselt näha mõlkis või katkiseid suuri silte ja poste. Kuna paljud laiveoseid on seotud erinevate kaevandustega, siis nende postide tagasipanemise ning parandamise eest peab otseloomulikult tasuma kaevandus. Selge on ka see, et märgid ei tohi olla teelt eemaldatud liiga pikal perioodil.

Selle paari kuu sees oli mul paar mõnusat hommikut, kui sain kodus magada samal ajal, kui Kevin ja Kaubi tööd tegid. Mõnikord jättis Kevin mind traktorisse lausa mitmeks tunniks ootama, sest taaskord oli teeäär liiga kitsas. See tähendas minu jaoks seda, et võtsin oma padja ning lebotasin niiduki peal päikest nautides päris tükk aega.

Nüüd aga natukene elukatest, keda vahepeal kohanud olen. Nimelt ühel tavalisel tööpäeval oleksin ma kogemata üle sõitnud paari meetri pikkusest pruunikast püütonist. Õnneks märkasin teda aegsasti ning ta pääses mu eest kenasti minema. Ühel õhtupoolikul Kevniga juttu rääkides nägin äkki ta selja taga tumedat varju. Kui me taskulambi põlema panime, saime aru, et tegemist oli meist kõigest mõne meetri kaugusel oleva dingoga. Ta lihtsalt tuli ja uudistas meie tegemisi. Kevin arvas, et ehk käib ta rekkajuhtide söögijäänuseid otsimas. Täpselt sama vaikselt, kui ta tuli, lonkis ta meist ka eemale. Küll oli põnev! Veel nägime me peaaegu kolme cm pikkust sipelgat. Nande hammustus pidavat olema eriti ebameeldiv. Selle sipelga puhul pani mind üllatama see, kuidas ta oli meie olemasolust igati teadlik. Nimelt näpuga tema lähedal ringikesi tehes hakkas ta kohe sõrme suunas liikuma. Väidetavalt selleks, et hammustada ja ennast sellega kaitsta.

Veidi austraallastest ja nende nimepanemisoskustest. Ma ei saa öelda, et nad oleksid sel teemal eriti loovad... Siinkohal paar näidet: Märkimisväärne oja (Considerable Creek), punaste silmadega kala nimega Punasilm (Red Eye) ning papagoi nimega 28.

Olen enne juba maininud, et siinpool maakera on kuu teistpidi upakil. Mõnikord harva, üldjuhul päevasel ajal, meenutab ta veidi meile tuttavat kuud. Avastasin aga ühe imeliku asja. Nimelt ma ei mõista, miks on Austraalia kalendris kuufaaside pildid samapidi nagu meil Eestis?!

See talv on olnud märgatavalt soojem, kui eelmisel aastal. Kui eelmisel talvel oli mõnel hommikul tunda ka miinuskraade (kuni -3ºC), siis sel aastal temperatuur vist alla +5ºC õnneks ei langenudki. Kuna meie karavanis puuduvad soojendamisvõimalused, siis oli ka sel aastal minu suureks sõbraks mu kuum kaaslane, kuumaveekott ning terve hunnik soojasid ja mõnusaid tekke. Nüüd aga hakkab vaikselt kevad saabuma ning ilmad on muutunud märgatavalt mõnusamaks.

Ühel päeval tööd tehes sain Simonilt toreda sõnumi. Eriti toredaks muutis sõnumi see, et tegemist oli eestikeelse sõnumiga. Nimelt oli ta palunud teistelt eestlastelt abi, et seda mulle saata. Mõned päevad hiljem sain temalt eestikeelseid sõnumeid juba automaat vastuvõtjasse. Need olid nii armsad ja naljakad. Kui Kevin sellest kuulis otsustas ka tema eesti keelt õppima hakata. Õpetasin talle selgeks mõned sõnad ning vaid ühe päevaga ka terve tähestiku. Ma poleks arvanud, et see tal nii kergesti läheb. Ta otsustas, et õpib iga päev viis uut sõna. See täitsa sedasi olema ei saanud, sest ta jäi toppama sõna "õhtu" taha. Nimelt keeldus ta enne uusi sõnu õppimast, kui selle häälduse selgeks õpib. Kuna ma ei osanud talle Õ-de, Ä-de, Ö-de ja Ü-de erinevust hästi selgeks teha, siis pidi ka Kaubi meid abistama asuma. Küll oli naljakas! Igatahes tundub, et tal peaksid need nüüd selged olema.

Eesti keelt õpetades olen ma hakanud mõtlema asjadele, millele ma pole kunagi enne keskendunud. Näiteks ei suuda ma aru saada, miks on meie tähestikus C täht, kui seda kasutatakse vaid võõrnimedes. No tegelikult mõtlesime välja kaks veidi tihedamalt kasutatavat sõna, kus seda kasutatakse: C-vitamiin ja WC. Ülejäänud võõrtähed meie tähestikus (Q; Š; Z; Ž; W; X; Y) seostuvad mulle kõik suhteliselt harva kasutusel olevate võõrsõnadega ning neid alati tähestikku lugedes ei kasutatagi. Miks siis C nii oluline on?! Ja siis mul tekkis veel küsimusi... Kui ma tahan öelda, et ma tegin midagi kellegagi koos, siis nime lõpp muutub. Enamasti lisandub -ga. Aga miks võib öelda AnnEGA (või AnnIGA), KristjanIGA ning TriinUGA?! Kus see loogika on?! Täiesti võimatu on seda võõramaalasele selgeks teha... Igatahes ma sain aru, et ma ei oska eesti keelt üldse õpetada, sest mul pole aimugi, miks ma räägin nii nagu ma räägin. See lihtsalt on liiga keeruline!
 

Arvan, et see aasta on mul möödunud märgatavalt kiiremini, kui eelmine. Ma ei saaks olla rohkem rahul sellega, et just Kaubi minuga koos töötama sattus. Temaga on lihtsalt nii tore ja lõbus. Eriti naljakas on see, kui ma viin talle jälle mingi putumutuka tuppa vaatamiseks, sest siis ta peaaegu hüppab minust eemale ning käsib mul mitte neid elukaid tuppa tuua. Aga ma ei suuda kiusatusele vastu panna ning ikka viin talle midagi põnevat vaatamiseks. Ta vist väga ei hinda mu entusiasmi sel teemal...

Ahjaaa, veidi Kevini tarkuseterasid siia vahepeale: Kui jõe ääres on kaldal libisemise jäljed, siis ei tasu sinna eriti ujuma minna, sest seal võivad krokodillid olla. Okei, kuulan sõna ja ei lähe!

Nagu juba alguses mainisin, veedame tavaliselt oma niitmistööst vabasid päevi erinevates looduskaunites kohtades. Näiteks käisime me ka sel aastal Karijini Rahvuspargis. Ühel korral käisime seal tööd tegemas ning seejärel võtsime ühe vaba päeva kogu ilu nautimiseks. Teisel korral otsustasime seal vaba päeva teha peale meie niitmistöö lõppu ning enne Carnarvoni tagasiminemist.
 
Sel aastal esimest korda Karijinis käies sai ka Kaubi sellest lummusest osa ning tuli rõõmsalt minuga külma vette vaateid ning koskede all ujumist nautima kaasa (Fern Pool, Fortesque Falls, Circular Pool). Teisel korral Karijinis käies otsustas ka Kevin meiega ühineda. Läksime ühe kuristiku juurde, kus ka tema polnud veel kunagi käinud (Knox Gorge). Meile tuli vastu umbes viieteist pealine turistigrupp, keda kõiki sunniti läbi külma vee ujuma. Meie aga otsustasime enamasti mööda kaljuseina ronimise kasuks. Tõenäoliselt oli turismigrupil ajalimiit peal, sest kui me neid ühe teise kuristiku põhjas nägime (Weano Gorge, Handrail Pool), siis olid nad pääsenud märjaks tegemiseta. See aga tähendas, et nad ei olnud suure tõenäosusega lõpuni läinud (Jade Pool). Jube lõbus oli vaadata, kuidas Kevin tema jaoks jääkülmas vees (äkki umbes +15ºC) vastu pidas. Ta isegi ei vigisenud eriti. Külma vastu võtsin isegi termosega teed kaasa. Söögiks olid koogitükid ja mõned tillukesed metsiku viigipuu marjad. Kevin ütles, et need vist ei ole mürgised. Ei olnudki. Kui me tahtsime lõunaks minna Eco Retreat'i midagi sooja sööma, siis selgus, et nad enam lõunasööki ei paku ning tuleb oodata õhtuni. Seejärel küsis Kevin mu käest, kas ma tahaksin midagi juua.Vastasin, et kakao oleks super. Loomulikult tuli välja, et kakao oli otsas. Seejärel ostis Kevin meile hoopis jäätist. Kohe hakkas parem (ja äkki ka veidi soojem, no südames igatahes).

Sel aastal Rahvuspargis käies rõõmustas mind väga ka see, et sain oma fotoka nendesse kaunitesse kohtadesse kaasa võtta, kuna ta ei karda vett. Pilte sai tehtud vist tuhandeid. Neid oli ju vaja teha sätendavast veest ja karmidest kaljudest ning puudest, mis kaljuservadel vapralt vastu peavad. Unustamata ei saa jätta koski ja erinevaid taimi. Kui teeäärtes olid paljud põõsad ja lilled juba oma õitsemised lõpetanud, siis mingil põhjusel õitsesid nad Rauvuspargis endiselt. Viimasel korral Karijinis käies õnnestus meil taaskord näha ka lendrebaseid. Küll need ikka on suured ja vägevad nahkhiired.

Nahkhiiri käisime otsimas ka Kalgan Pool'i lähedal asuvates väikestes koobastes. Mõned nendest õnnestus meil lendamast tabada. Mingil põhjusel näeb see koobas piltidel välja nagu kullakoobas, sest kollakad kivimid näevad välja vägagi sillerdavalt kuldsed. Kahjuks polnud tegemist siiski kullaga...

Lendlevatest elukatest veel niipalju, et kui me Eestis oleme prügimäe kohal harjunud nägema lendamas kajakaid, siis siin nägin ma seal kohal lendlemas hoopis sadu väiksemat sorti kotkaid (no ikka hästi suure kajaka suurused vähemalt). Kotkaid on tegelikult teepeal näha päris palju. Nii suuremaid kui ka väiksemaid.

Vaateid oleme lisaks nautimas käinud päris mitme mäe otsas (Tom Price's Mount Nameless; Munijna vaateplatvorm; Nullagine's Conclomerate vaateplatvorm; Newmanis Radio Hill). Mõne mäe otsa oleme roninud Kevini maasturiga ning mõne mäe otsa oma enda kondimootoriga. Seda viimast kasutame mõnikord ka täiesti nimetute küngaste otsa turnimiseks. Vaated on seda lihtsalt alati väärt.

Ühel vabal päeval sõitsime taaskord Nullagine'i, et seda tillukest külakest ka Kaubile näidata. Mulle on see koht jäänud meelde, sest nende poes asub väike külmik, mis on otsast otsani täis šokolaadi. Lisaks on see küla mulle meelde jäänud kui ühe tõeliselt ilusa maaliga wc majakesega koht. Sealjuures tuleb mainida, et see on ka seestpoolt kõige jubedama välimusega wc, kus ma Austraalias olles viibides olen käinud.

Ka Kalgan Pool'i juurde otsustas Kevin meid sel aastal taaskord vabale päevale sõidutada. Nautisime Kevini gaasigrillil valmistatud lõunasööki ning jalutasime niisama ringi. Pärast seda oli meil algselt plaanins minna vaatama Opthalmia Dam'i kuid kuna Kevin avastas, et üks uus teesilt näitab Eagle Rock Falls'i, siis loomulikult ei suutnud ta end tagasi hoida ning otsustasime sinna sõita. Tee oli muidugi nagu ikka siinselt tuttaval punasel pinnasel ning keerutas meie auto ümber rõõmsalt tolmu üles. Kohalejõudmine võttis vist peaaegu kaks tundi, sest eriti kiiresti küngaste vahel sõita ei saanud. Kilomeetreid tegelikult väga palju sinna vast polnudki (umbes 50km ehk). Eagle Rock Falls'is veetsime kohapeal vist umbes kümme minutit ning seejärel kiirustasime enne pimedat tagasi. Taaskord oli sõit seda igati väärt, sest vaade oli lummav. Kõrged mäed ja kuristikud ning veejoad. Võisime vaid vaikselt aimata, milline see kõik välja näeb, kui seal on rohkem vett.

Vett tundub sel aastal kõigis kohtades palju vähem olevat, sest nii Kalgan Pool kui ka Karijini olid eelmise aastaga võrreldes päris veetühjad. Erinevust veepiiri languses oli isegi märgata käies Karijinis kuu ajase vahega. Olles seal käinud nüüd juba kolmel korral võin siiski öelda, et vaated on sedavõrd erinevad olenevalt aastajast, kellaajast ning päikese rohkusest. Kaljud lihtsalt tunduvad vastavalt sellele oma toone pidevalt muutvat.

Veel oleme jõudnud selle kahe kuu jooksul käia ka mitmes turismikeskuses (Tom Price, Newman, Karijni) ning Newmanis BHP Billiton'i rauamaagi kaevandusekskursioonil. See oli päris põnev kogemus. Nimelt oli enne ekskursioonile minemist nõudeks, et jalas oleksid pikad püksid ning kinnised jalatsid. Kohapeal anti meile kõigile kohe alguses selga ereoranžid pluusid/vestid. Lisaks pidime pähe panema kiivrid ning ette kaitseprillid. Neid ei lubatud ära võtta isegi pildi tegemiseks või binokliga vaatamiseks. Kuigi ma teadsin, et kaevandamine toimub üldiselt maapinnal, siis lootsin ja arvasin, et meid viiakse ikka kuskile koopasse ka. Tegelikult sõidutati meid kaevanduse territooriumil ringi väikese bussiga ning seejärel viidi vaateplatvormile, kus räägiti täpsemalt kaevanduse töödest ja tegemistest. Kõik räägitu oli väga põnev ning täis huvitavaid numbreid ja fakte.

Kahjuks need mulle eriti meelde ei jäänud, sest kõik need numbrid tunduvad lihtsalt liiga arusaamatult suured. Näiteks olevat nad 2001 aastal püstitanud maailmarekordi vedades pikimat ja raskeimat veost üle 275km. Rong olevat olnud 7,353km pikk ning kaalunud 99,732.1tonni. Kõrvaloleval fotol oleva kaevandatud iga "trepiastme" kõrgus on 15 meetrit.

Ühel päeval tegi Kevin enne niitmise lõpetamist minuga peatuse, mille vältel me panime oma traktorid proovile ronides üle päris järskudest küngastest. Nimelt tahtis Kevin mulle näidata ühe kivise mäe sisse uuristatud vanni. Kahjuks me seda üles ei leidnud, kuid Kevin rääkis, et umbes kümme aastat tagasi olevat see seal veel alles olnud. Nimelt olevat selle ehitaja tõenäoliselt käinud seal, et vannis ligunedes vaadet nautida. Vee pidi ta loomulikult endaga ise kaasa võtma. Vann olevat olnud täiesti tavalise vanni suurune ning selle ümbrus kenasti korrashoitud. Loodan, et seda pole ära lõhutud ning et meil lihtsalt ei õnnestunud seda üles leida.

Teepeal tööd tehes kaob peaaegu totaalselt ära igasugune ajaarvestus, sest sassi ei lähe mitte ainult nädalapäevad ning kuupäevad vaid mõnikord isegi kuud ja aastaajad. Ainuke asi, mis paneb aru saama, et järjekordne nädal on möödas, on Kevini poolt tehtav pühapäevane rikkalik hommikusöök. Vaheldust toovad ka BBQ õhtud. Söögist rääkides pean ära mainima, kui hästi maitsesid Newmanist ostetud megasuured pizzad. Võimalik, et nad maitsesid nii hästi põhiliselt selleks, et me polnud pizzat nii kaua saanud. Ja neid jagus nii mitmeks õhtu-, lõuna- ja hommikusöögiks.

Söögitegemise teemadel veel niipalju, et nii mina kui ka Kaubi oleme selle tööga seotult õppinud seda päris hästi tegema ning isegi mingil määral armastama. Ühel korral, kui Kaubil oli eriti lühike tööpäev, siis pakkus ta isegi ise välja, et ta võib minu asemel süüa teha ja nõusid pesta, sest mu tööpäev oli ju endiselt peaaegu kümme tundi. See oli temast igati tore!

Nüüd tagasi Carnarvonis saan aga nautida seda, kuidas Simon meile süüa teeb. Eriti maitsev on muidugi värkselt püütud kala. Samuti on tore käia õhtusöögil oma sõprade juures või neid endale külla kutsuda. Ühel õhtul tõi meie aborigeenist naaber Ed meile tigusid proovimiseks. Nimelt on nende ookeanikarpide korjamine lubatud vaid aborigeenidel. Simon küsis temalt mulle näitamiseks ka karbi, et teaksin, millist ollust ma söön. Tigu oli marineeritud soola ja äädikaga ning maitses päris põnevalt. Veidi sitke ja krõmpsuv hamba all. Järgmisel päeval võtsin ka Kaubile teo kaasa, et ta saaks neid proovida. Tema veenmine võttis küll veidi aega aga pärast enese kokkuvõtmist krõmpsutas ka tema rõõmsalt seda delikatessi. Ta arvas, et seda oli tore proovida aga teist ta enam ei tahaks.

Veidi veel ookeani teemadel. Nimelt käisime ühel päeval taaskord Simoniga kalal. Kuna päev oli mõnus ja soe otsustasin ujuma minna. Kui olin veidi ringi ujunud, seisin veidi veel niisama, et lihtsalt vees liguneda. Ühel hetkel tundsin aga midagi ebameeldivat oma kõhu peal. Kõndisin veest välja ning tundsin, et see hakkas veidi kõrvetama. Kui sellest Simonile rääkisin, siis ta vaatas mu kõhtu ja puusa ning ütles, et tegemist olevat olnud meduusiga, kes mind kogemata puudutas. Seejärel nägi ta, et mu nahal oli endiselt veel hallikaid meduusitükikesi. Ta näppis need ära ning käskis mul kõrvetada saanud kohtasid jääkuubikuga jahutada. Veidi aja pärast paistetasid mu käel, kõhul ja puusal paar jutti üles, kuid eriti suurt ebamugavust need ei tekitanud. Õnneks polnud tegemist mürgise tegelasega, sest juba järgmisel päeval ei saanud isegi aru, et minuga oli midagi juhtunud. Võimalus sedasi kõrvetada saada on siiski ülimalt väike.

Nüüdseks olen tagasi Carnarvonis elanud juba peaaegu kolm nädalat. Küll on hea taas üle kahe kuu kodus olla ning laiutada kümme korda rohkem, kui ma karavanis elades saan. Nimelt on meil korteris tehtud ka omaniku poolt veidi remonti ning eriti ilus on just meie uus vannituba. Välja said vahetatud ka vanad põrandad. Lisaks on üle värvitud kapid ning ära on parandatud mõned uksed jms. Kõik on nii kena ja ilus.

Kalad meie akvaariumis on selle kahe kuuga nii palju suuremaks kasvanud. Või tegelikult peaksin vist ütlema laiemaks, sest nad on tiba paksukesed. Ka teod on veidi kasvanud.

Peale nädala pikkust puhkust hakkasime me jälle tööle. Seekord vajasid Carnarvoni elektriliinide alused murust, puuest ja põõsastest puhastamist. Lisaks tuli neid ka mõnes kohas mürgitada. See oli minu jaoks suhteliselt lihtne ja tore töö. Kahjuks otsustas minu traktor streikima hakata ning vajab nüüd korralikumat ravi. Seekord polnud asjas süüdi mina vaid tõenäoliselt lihtsalt pikad ja rasked töötunnid. See aga tähendas seda, et pidime minu vana traktori niiduki ja kogu muu varustuse ümber tõstma tagavara traktorile. Nüüdseks olen teinud ka ühe proovitööpäeva oma uue punase kullakesega. Paljud asjad on sarnased, nagu mu vanalgi põkal aga samas on ka palju asju erinevaid. Kevin ütles, et see traktor on nagu kombinatsioon minu vanast traktorist ja tema traktorist. Mõned asjad tunduvad paremad ning mõned halvamad. Eks ma pean lihtsalt õppima ja harjutama jälle. Kui enne tuli kõik mul nii sujuvalt ja automaatselt välja, siis nüüd pean jälle keskenduma ja mõtlema. Lisaks olen vahepeal saanud ka taaskord kallurautoga ringi sõita. Mulle see jubedalt meeldib!

Kuna meil mõlemal oli Simoniga nädalavahetus vaba, siis otsustasime seda ka täiega nautida. Reedel käisime väljas ning laupäeva hommikul ärkasime varakult ning läksime uudistama kohalikku turgu. Seejärel läksime Mitchi ja Jeni koeri toitma (nad läksid Perthi) ning peale seda otsustasime minna lähedalasuvasse River Gums kohvikusse. Ma polnud seal kordagi käinud aga nüüd ootan juba tagasiminemist. Tegemist on pisikese lilleõitest lõhnava kohvikuga jõekaldal. Kahjuks jões üldjuhul üleliia palju vett pole aga koht on siiski armas ning justkui eraldatud muust maailmast. Õhkkond on eriti rahulik ning mõnus. Oluline on ka see,et pakutav menüü sisaldab kohapeal valmistatud toite ja jooke. Eriti head on värsketest viljadest tehtud smuutid.

Peale mõnusat hommikusööki suundusime autoga juba Coral Bay poole. Võrreldes eelmise korraga oli karavanpark inimesi ja autosid täis. Ilmselgelt paljud nendest inimestest elavad seal pikemat aega. Neile pakkus palju huvi see, kuidas me meie kõrge auto katusele ronisime ning sealt autorehvi alla upitasime ning seejärel oma magamisaseme sinna seadsime. Nad arvasid, et selle rehvi tagasi üles upitamine saab meil raske olema. Me aga teame, et oleme sel teemal juba suht vilunud ning see ei võta tegelikult üldse aega. Sel õhtul käisime niisama jalutamas ja platvormilt kaunist päikeseloojangut nautimas.

Pühapäeval tahtsime minna ookeanikajakitega kilpkonna ja hai snorgeldustuurile aga kuna ilm oli liiga tuuline, siis jäi ekskursioon ära. Seega otsustasime ise kaheks ja pooleks tunniks kajakitega ümbrust uurima minna. Küll oli mõnus! Eriti mõnus oli siis, kui Simon taga sõudis ning mina varbad vees päikest nautisin. Kui olime kajakitega sõitmise lõpetanud puhusime täis oma õhkmadratsid ning läksime nendega ujuma. Asetasime need sedasi oma keha alla, et saime kõrvuti vaikselt jalgu liigutades edasi ujuda ning samal ajal nägu vees snorgeldamist nautida. Oli taaskord uskumatult mõnus ja tore. Kahjuks oli vesi veidi jahe aga end veidi liigutades harjus sellega siiski ära.

 

Enne tagasi koju suundumist otsustasime taaskord Simoni neljarattaveolise auto proovile panna ning liivadüünides veidi ringi kihutada. Kõik oli väga lõbus, kuni me ühest liiga järsust mäest üles minnes saime aru, et oleme kinni jäänud. Peale veidikest kaevamist õnnestus Simonil enda otsaesine tungraua vastu katki kukkuda. Järgmisel päeval tööl olles olevat kõik ta üle irvitanud, et ta sai mu käest peksa ning et selleks olevat olnud ka viimane aeg, heheheee. Igatahes õnnestus meil auto siiski kenasti kätte saada, sest meist sõitsid mööda kolm kutti oma autoga ja nad lihtsalt tõmbasid meid sealt välja. Õhtul enne koju jõudmist käisime veelkord Mitchi ja Jeni koeri toitmas ning juba saigi see nädalavahetus läbi. Mõnikord läheb aeg ikka jube kiiresti.

Ajast rääkides... Mu käest küsitakse endiselt aegajalt dokumenti, kui ma alkoholi soovin osta... Ma ei kurda!

Õnneks õnnestus mul seekord Coral Bays päikse käes mitte väga ära põleda. See aga tuli mul väga hästi välja ühel teisel päeval, kui käisin Mitchi ning koertega rannas. Tegelikult õnnestus see meil mõlemal. Isegi mitu päeva pärast seda oli mu näol näha päikseprillide rante. Väga paljud naljatasid, et ma peaksin oma päiksekad ära võtma, sest õhtuti pole neil ju mõtet. Aga no neid valgeid päiksekaid ümber mu punase näo ei saanud ma kuidagi ära võtta...

Veel veidi uudiseid ning enesekiitmist. Nimelt saatis mu tore sõbranna Liisa mulle lingi, kus otsitakse "Minu" raamatusarja kirjutajaid. Uurisin ning sain teada, et "Minu Austraalia" on juba kirjutatud ning uut raamatut nad hetkel ei plaani välja anda. Siiski otsustasin neile kirja saata ning vastuseks sain järgnevasisulise maili:

Tere, Marju! 

Aitäh ühendust võtmast ja end kirjutama pakkumast. Sul on tore lugu ja imetlen siiralt Su positiivsust, oskust väikesi asju märgata ja neist rõõmu tunda.  

 "Minu" sarja puhul mängib päris palju kohanimi ( tobe piirang, nõus) ja Carnarvoni nimi ei ütle lugejale paraku midagi. Jätan  sind siiski meelde - Austraalia vastu on ju tegelikult huvi suur . 

Kõike paremat Sulle 

Ja kui rändamised rännatud, tule kindlasti koju tagasi :) 

Eda Allikmaa

Toimetaja

Selliseid kirju on ikka eriti tore saada! Naljakas kogu selle loo juures on veel see, et samaaegselt saabus mulle pakk mu issilt, kes oli mulle saatnud väga toreda "Minu Austraalia" raamatu. Ja ta ei olnud raamatut saates teadlik minu eelnevalt kirjeldatud teemast. Juba posti kohaletulemine võtab vähemalt kom nädalat.

Siinkohal suured tänud Liisale, et ta mulle selle teemaga seoses mõtles! Just sellised asjad annavadki mulle juurde energiat, et ikka midagi oma blogisse kribada. Vahepeal imestan, kui paljud teist mu loba lugeda soovivad. Seega aitäh kõigile, kes viitsivad mu lugusid ajaviiteks sirvida ning eriline tänu neile, kes viitsivad sel teemal mulle ka veidi tagasisidet anda!!!


Läbitud teekond: Carnarvon -> Port Hedland -> Auski Roadhouse -> Tom Price -> Paraburdoo -> Tom Price -> Newman -> Karijini National Park (Weano Gorge (Handrail Pool -> Jade Pool) -> Fortesque Falls -> Fern Pool -> Fortesque Falls -> Circular Pool) -> Newman -> Nullagine -> Kalgan Pool -> Eagle Rock Falls -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Capricorn Roadhouse -> Karijini National Park (Knox Gorge -> Weano Gorge (Handrail Pool -> Jade Pool) Fortesque Falls -> Fern Pool -> Fortesque Falls) -> Minilya Roadhouse -> Carnarvon -> Coral Bay -> Carnarvon.