Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 30

See kõrvalolev pilt on küll veidi udune aga siiski ülimalt armas. Nimelt kui ma olin tööl ja mu sõbrad muusikafestivalil käisid, siis tegid nad pildi, kus ma olin ka nende kõigi mõtetes nendega koos ning istusin Simoni kõrval. Nad on nii armsad! 

Viimasel pärastlõunal enne minu Carnarvonist tagasi töölesõitmist tulid Heather, Cale, Jen ja Mitch minu ning Simoni juurde BBQle. Grillisime eelmisel päeval püütud kalasid. Kahjuks pidid Heather ja Cale suht vara ära minema. Teistega istusime päris tükk aega ning rääkisime juttu ja vaatasime taustaks telekast meie fotosid.

Ühel päeval ostsime Simoni väga suureks kasvanud kuldkaladele ja teole kaks uut pisikest tigu juurde. Paar päeva hiljem märkasime, et suur tigu on end ümber väikese teo mässinud. Me polnud päris kindlad, kas tegemist on kaklusega või olid nad lihtsalt esimesest silmapilgust armunud. Kui möödunud oli üks päev ning nad olid ikka teineteise küljes kinni, siis otsutaime nad õhtul teineteisest õrnalt eraldada. Hommikuks oli vaatepilt täpelt sama, mis õhtul. Otusustasime nende teotegemistesse enam mitte sekkuda. Järgmieks päevaks olid nad teineteiest ise eraldunud ning nii on see nüüd olnud juba mitu nädalat. Siiani ei oska öelda, kas tegemist oli armastuse või vihkamisega ning millised on nende tunded praegusel hetkel.

Carnarvoni pubis on suure külmikutoa uksel terve hunnik erinevaid paberrahasid ning äärtese on kleebitud ka münte. Olen neid alati vaadanud, kuid pole kunagi üleliia keskendunud. Ühel õhtul haaras mu pilku aga uhtelielt ukse keskel asuv punakas rahatäht. Palusime baaridaamil see ümber keerata ning mu üllatus oli suur kui sain kinnitust oma aimdusele. Nimelt on seal ukse peal Eesti kümne kroonine. Nii tore avastus mu arvates!

Ühel päeval rääkis Kevin mulle, et ta olevat kuulanud raadiot ning sealne reporter olevat käinud kolmenädalasel Euroopareisil. Tal olevat palutud rääkida mõne minutiga, kus ta käis ja mida nägi. Ta kirjeldas erinevaid linnasid ning lõpuks ütles, et tema reisi tipphetk oli Tallinn. Seda just oma erilise vanalinna pärast. Selliseid asju on alati üllatav ja samas igati meeldiv kuulda.

Jaanilaupäeva õhtul tegime ka sel aastal kenasti lõket. Menüüs olid hiidkrevetid, kängurulihast vorstikesed ja liha ning Kaubi poolt marineeritud sealiha šašlõkk. Seda tegi ta muideks esimest korda elus ning mina jäin igati rahule. Magustoiduks grillisin juba traditiooniks saanud banaane šokolaadiga. Kuigi ilm oli pilvine, ei sadanud alla tilkagi vihma. Võin öelda, et jäin oma jaanilaupäevaga igati rahule.

Järgmisel hommikul tuli Kevin meie karavani ning tahtis, et Kaubi Internetist taaskord ilmaennustusi vaataks. Seda justnimelt mitmuses, sest üle tuleb vaadata kõiksugused erinevad allikad ning sealt siis parim ja sobivaim välja valida. Vähemalt nii see tundub. Igatahes lubati jälle tugevat vihmasadu. Peale veidikest mõtlemist otsutas Kevin, et me

peaksime taaskord Kaubi Port Hedlandi viima (sest seal on tal lootust vahepeal tööd teha) ning ise koos minuga Carnarvoni sõitma. Me olime selleks hetkeks tööd teinud juba peaaegu nädal aega. Kevin ja Kaubi arvavad, et ma olen vihmajumalanna, kes pidevalt vihma tellib, et siis tagasi kodulinnakesse minna. Tundub, et mul on päris tugevad võimed sel juhul, sest tuli välja, et sel aastal sadas maha juunikuu vihmarekord. Ja rekord ületas eelmist rekordit koguni kolmekordelt. Teel kodulinnakesse läbisime korralikud vihmasajud ning helistasime isegi maantee infosse, et olla kindlad, kas teed on endielt avatud. Kui me poleks samal päeval Carnarvoni suunas liikuma hakanud, siis järgmisel päeval me seda teha poleks saanud, sest teed olid üleujutuste tõttu suletud. Õnneks oli meie ajastus super ning 800km veeresid auto rataste all kiiresti.

Tagasi Carnarvonis olla on muidugi ülihea. Simon oli mulle hoidnud Graigi poolt korjatud mingise põõsa pisikest pähkli sarnast vilja (Moringa oleifera, miracle plant). Ta ütles, et pean seda pikka aega närima, sest ainult siis saan aru selle eripärast. Kui selle suhu panin ja veidi närinud olin, siis arvasin, et see maitseb veidi nagu sarapuu pähkel. Jätkasin närimist ning maitse muutus mõrumaks ning meenutas veidi ehk arooniat. Närisin edasi ning maitse muutus magusaks (tibake nagu seesami seemned). Väga põnev asi. Kui Graig seda ka Heatherile proovida andis, siis tema seda vilja ei kiitnud, vaid jookis vannituppa oma hambaauke sellest kiiresti puhatama. Eks maitseid ongi palju erinevaid.

Ühel õhtul vaatasime Simoniga järjekordset Austraalia filmi. Seekordseks filmiks oli They're A Wierd Mob (1966). Kuigi film on üsna vana, siis sain päris korralikult naerda, kuna see räägib ühest Itaalia mehest, kes tuleb Austraaliasse. Kuigi ta inglise keel on hea, on tal probleeme austraallastest aruaamisega, sest nende väljendid ning suhtluslaad on temast totaalselt erinevad. Olen kindel, et ega ma kõigest päris aru ei saanud aga tundsin temaga teatavat sarnasust, sest mõned situatsioonid oleks nagu minu elust võetud. Iga väikemgi situatsioon ning kaader tundus olevat põhjalikult läbi mõeldud. Kui ma oleks seda vaadanud kaks aastat tagasi oleks ma tõenäoliselt arvanud, et see pole üldse nii vahva film, kuid praegu sain sellest hoopis teisel tasemel aru.

Troppys toimus ühel õhtul hüpnotiseerimis šhow. Kuna pilet oli suht kallis, siis otsustasime sinna mitte minna. Veidi enne šhow lõppu lubati aga tasuta sisse ning kuna me sattusime just sealkandis olema, siis otsustasime asja vaadata. Mängis Michael Jacksoni Thriller ning umbes viis hüpnotiseeritud meest ja naist tantsisid täie hooga. Eriti jäi meile silma üks tüdruk, keda olime enne pubis näinud ja kes eriti suure hooga tantsis ning õigeid liigutusi tegi. Nimelt tundus ta tegelikult olevat selline veidi tagasihoidlikumat tüüpi. Teisena jäi silma üks ülekaaluline aborigeen, kes samuti väga aktiivselt end liigutas. Üks mees istus endielt toolil ega teinud midagi. Kui šhow juht palus neil tagasi toolidele istuda ja rahuneda, siis tundus nagu nad oleksid magama jäänud. Kui neil paluti ärgata, siis olid nad justkui jälle tagasi reaalsuses. Lausa kahju oli, et me seda šhowd alguest peale vaatama ei läinud. Tundus igati põnev. 

Viimasel nädalavahetusel enne taaskordset tööle asumist läksime Simoniga Carnarvoni hobuste võiduajamist vaatama. Võiduajamised on siin suht populaarsed ning otseülekannet jälgida ning panuseid panna võib kasvõi teiselpool Austraaliat viibides. Carnarvonis toimuvad võiduajamised üle mõne nädala ning kestavad neljal jahedamal kuul. Iga kord toimub umbes viis või kuus jooksu ning vahepealsel ajal võib minna vaatama, kuidas hobuseid ette valmistatakse. Rahvast tundus olevat päris palju aga Simon arvas, et jube vähe. Tundub, et ma olen liiga kaua isegi väikelinnadest eemal viibinud ning harjunud enda ümber nägema vaid kahte inimest. Kolm on juba palju.

Olles võiduajamisel otsustasin oma algaja õnne mängu panna ning panutasin ühele eriti aktiivsena tunduvale kenale hobusele, kes kandis ühtlasi ka minu õnnenumbrit. Algaja õnnest polnud aga mingit kasu, sest see suksu jäi vist täitsa viimaseks. No vahet pole, kes ei proovi see ei võida ka.

Ahjaaa, seal võiduajamistel olid kaks naist, kes oma hobute seljas teisi hobuseid suunasid ja vajadusel juhtisid või aitasid. Ühest sellest hobusest hakkas meil lausa kahju, sest ta pidi oma seljas kandma vägagi ülekaalulist naisterahvast. Ilma naljata öeldes oli ta tagumik peaaegu sama lai kui hobuse oma. Me mõtlesime Simoniga tükk aega, kuidas ta hobuse selga ronib. Kui me nägime seal ühte tooli, siis irvitasime, et tõenäoliselt ta ronib enne tooli peale. Meie nali osutus aga tõeks, sest just nii ta end hobuse selga veeretas. Üks meie tuttav rääkis, et kunagi olevat see naine sundinud hobust esijalgadele kummardama, et siis selga end upitada. See aga keelati tal ära. Tean, et see võib kõlada karmilt aga ma ei arva, et ta peaks seal seda tööd tegema.

Ja loomulikult naudin linnas olles erinevate lemmikloomade seltskonda, sest teepeal olles meil seda luksust pole. Nii hea on näiteks kutsasid kõrva tagant sügada. Selliseid punaseid kelpisid on siin päris palju ning koguni kaks nendest on kolmekäpalised. Sealjuures aga igati rõõmsad ja tegusad. Ühe kolmekäpalise kelpi nimi on Roady (road - tee, maantee ingl. k) ning just autole ette ta jooksiski. Nimi oli tal selline juba enne õnnetust muidugi. Sellest hoolimata on ta väga aktiivne ning naudib alati oma omanikega ringi jooksmist. Kui otseselt ei vaata, siis kohe ei panegi ta kõndimisest tähele, et ta teeb seda kolmel käpal.

Läbitud teekond: Carnarvon -> Port Hedland -> South Hedland -> Coongan Gorge -> Port Hedland -> Carnarvon.