Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 22

Käisime vahepeal jälle nädalakese tööd tegemas. Seekord käisime maailmapärandisse kuuluvas Shark Bays, mis on koduks ka mitmele taime- ja loomaliigile, mida pole kusagil mujal maailmas. See oli parim teekond, kus me oleme töötanud. Maantee oli mõnusalt käänuline ja künklik ning jooksis mööda maaliliste vaadetega kaunist ja päikselist ookeaniäärt. Rahulikult muru niites märkasin äkki endast mööduvat autot, mille kastis oli mitu kaamelit. Nendega tehtavat rannas lõbusõite. Ümberringi oli tihti näha rõõmsaid ning nunnukaid suuremaid ja väiksemaid kängurusid, emusid, lambaid, sisalikke... Üks minust pikem bungara loivas eriti rahulikult üle maantee. Kui jooksin õue teda pidlistama, oli ta muidugi hetkega kadunud. Kevin arvas, et on täiesti reaalne, et ma lihtsalt ei märganud teda, sest ta sulandus ühe koha peal seistes loodusesse.

Mõnel õhtul jäime laagrisse kõrgematesse kohtadesse ning siis oli hommikul eriti mõnus avada karavani aknad ja uks ning näha tõusvat päikest ja lõputut ookeani. Hoolimata sellest, et olin endiselt veidi haige, käisin igal õhtul peale tööd selles imeilusas sini-sinises ookeanis ujumas. Ühel õhtul jäi ujumine lühikeseks, sest väidetavalt olevat seal nähtud veeussi. Tulin veest välja. Hiljem Kevin rääkis, et nad võivad küll olla mürised aga nende suu on nii väike, et nad ei suuda inimest hammustada.

Ühel päeval tegime lühikese peatuse Hamelini merendus loodusreservi alal, kus elutsevad stromatoliidid, kes on üks esimesi elusorganisme maamuna peal (fossiilijäänuste järgi umbes 3,5 billionit aastat tagasi). Päris vägev värk! Need nägid välja nagu kivid aga on tegelikult suht pehmed.

Shark Bays on toimiv selline asi nagu Projekt Eden, mille eesmärgiks on taastada poolsaarel endine haruldane looduslik ökosüsteem. Nimelt on rebased, metskassid ja muud loomad välja tõrjunud seal algselt elanud liigid ning nüüd proovitakse nende arvukust erinevate moodustega kontrolli all hoida. Poolsaarelt on välja viidud tuhandeid metsikuid kitsi ja lambaid. Üles on seatud lõksud ning kasutusel on erinevad mürksöödad (näiteks jänestele ja rebastele), mis toimivad ainult teatud liikidele. Poolsaarel on nüüdseks taasasustatud kuus enne seal väljasurnud liiki, kes nüüd seal rõõmsasti oma elu naudivad. Lisaks on poolsaarele ehitatud ühest äärest teise ulatuv 3,4km pikkune ja 2,4meetri kõrgune elektriaed. Autode ülesõidu kohale on paigaldatud spetsiaalne liikumisandur, mis teeb kurja koera häält. Kuna aina rohkem turiste on avastanud need "haukuvad" postid, siis on sinna nüüd ehitatud pärast ülesõitu ka teelaiendus.

Ma pole vist enne maininud aga mõnes istanduses on kuulda kotkahelisid. Need on sinna paigaldatud, et hoida eemal väiksemaid linde ning ühtlasi vast ka närilisi.
  

Peatusime ka Merekarbi ranna lähedal. See oli tõeliselt vahva koht, sest liiva asemel täitsid maad umbes viie meetri sügavuseni ulatuvad miljonid pisikesed valged teokarbid, mis on sinna kogunenud 4000 aasta jooksul ning see protsess jätub praegugi. Veidi oli tunne nagu oleks lumi maas. Neid teokarpe isegi kaevandatakse seal ning kokkupressitult on neist võimalik ehitada lausa maju. Hetkel kaevandatakse neid vaid kohalike ajalooliste ehitiste taastamiseks. Kahjuks oli rannas vesi suht madal aga eriti lahe oli päikeseloojangul ujuda ning merekarpe peosisse võttes neid rõõmsalt sillerdavasse vette laiali visata.

Viimasel niitmistöö päeval suutsin oma niiduki alt läbi lasta kängurulaiba... Nimelt oli ta posti taga muru sees peidus ning liiklust jälgides ei jõudnud ma seda märgata... Vägagi ebameeldiv oli tulemust näha... Kui ma sellest hiljem Kevinile ja Taavile rääkisin, siis Kevin ütles, et ma olevat samal päeval ka emu oma niiduki alt läbi lasknud. See oli aga alusetu süüdistus, sest see emu oli juba päris räsitud olukorras ning pea kehast eemal juba siis, kui mina sinna jõudsin...

Kui olime oma niitmistööga valmis saanud, siis võtsime pool päeva vabaks ning Kevin viis meid Denham'i ning Monkey Mia'sse. Denham on pisike ja armas linnake, kus on asub näiteks merearpidest ehitatud restoran, mis olevat alati rahvast täis. Monkey Mia on aga koht, kus randa astudes oli mul tunne, et olen jõudnud paradiisi: särav päike, palmipuud, sini-sinine ookean erinevate paadikestega ning inimesed seda kõike rahulikult nautimas. Lisaks on see koht tuntud ka selle poolest, et hommikuti toimub seal delfiinide söötmine. Nad pidavat rõõmsasti randa ujuma ja siis saab neile head-paremat sööta. Mina muidugi ühtegi delfiini ei näinud. Aga me nägime ringi ujumas merikilpkonna ning Taavi leidis autost pisikese raagritsika, mida ma tükka aega käes hoidsin, et ta siis hiljem kenasti põõsasse oma elu nautima jätta. Igatahes on Monkey Mia selline koht, kuhu ma tahan kindlasti veel tagasi minna.

Arvan, et ma olen ikka üks tõeliselt õnnelik inimene, kes saab selliste uskumatute kogemuste eest raha!

Olles rõõmsalt tagasi Carnarvonis sain reaalselt aru, et pean jälle üksi välja minema, et endale uusi sõpru tekitada. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi elus üksi väljas käinud aga siinolles on seda nüüd mõned korrad ette tulnud. Õnneks pole ma kunagi kauaks üksi passima jäänud ning olen leidnud inimesi, kellega pikemalt või lühemalt juttu ajada. Siiani on mul kahju, et mu üks pisike sõpruskond tagasi Perthi pidi sõitma...

Niisiis läksin jälle üksi välja. Kolmapäeviti peaks siin olema Backpackeri hostelis backpackerite õhtu. Muidu on see koht tavaliselt õhtuti vist kinni. Tuli välja, et seal polnud peaaegu kedagi ning kogu linn oli taaskord suht tühi. Siiski otsustasin kõige rohkem inimesi sisaldavas baaris (Tropicana Tavernis ehk The Troppys) veidi aega veeta. Üsna pea sain tuttavaks ühe väga kena ja toreda austraallasega, kelle nimi on Simon. Ta on hästi sõbralik ning mul on tunne, et ta tunneb siin kõiki, nii nooremaid kui ka vanemaid. Isegi aborigeenid, kes üldjuhul hoiavad pigem omaette, tulevad talle tšau ütlema ning juttu ajama. See on jube tore, sest nüüdseks on ta mind tutvustanud väga paljudele oma sõpradele ning mu elus on jälle sees veidi mulle omasem rütm. Troppys, mis mingil määral meenutab ehk hästi veidikene klubi, on ranged reeglid terrassil joomise ja suitsetamise kohta, sest ainult teatud terrassil olevatele laudadele on omandatud vastav litsents. Baari omanikuks on mees, kes on alati isiklikult ja pidevalt terve õhtu valvelolekus ning kutsub vajadusel inimesi korrale. Sealjuures on  ta siiski tore ja sõbralik.

Lisaks eelpoolmainitud kohtadele on siin veel kaks kohta, kus saab õhtuti aega veeta: Gascoyne Hotel ehk The Gassy (enne töötasid seal kaks tüdrukut Eestist) ja Carnarvon Hotel. Olen hakanud vaikselt aru saama, kuidas siinne ööelu toimib. Näiteks tean nüüd, et siin ei müüda baarides üldjuhul šotte. Mis tähendab, et isegi viski keeratakse kokku näiteks Coca Colaga... Lisaks tean seda, et siidripudeliga ei tohi turvamees inimesi õue lubada, sest avalikus kohas alkoholitarbimine on keelatud. Miks selle eest baar ning turvamees vastutama peab, ei oska ma öelda.

Taaskordsel väljaskäimise õhtul, kui hakkasin rattaga kodupoole väntama, avastasin et keegi (tõenäoliselt aborigeenid) oli mu rattakesega "mängimas" käinud. Ratas oli teises asendis ning lukk ei tahtnud hästi keerata. Olin rõõmus, et nii mu kiiver kui ka ratas olid alles. Väntama hakates kukkusin suht hetke pärast ümber ning tegin katki nii oma põlve kui ka käe. Nimelt oli ratas täiesti viltu ning ei sõitnud minu soovitud otsesuunas vaid eelistas keerata paremale. Simoni abiga saime selle siiski terveks. Ilmselgelt olen peale seda vahejuhtumit hakanud oma rattakese pärast rohkem muret tundma ning õhtuti välja minnes olen selle jätnud Simoni juurde. Ta elab mõnusasti linna suht keskel ning ma ei pea muretsema, et keegi mu ratast endale ihaldab. Eriti mõnusaks teeb mulle hetel muidugi väljaskäimise juures asjaolu, et mul on jälle puhkus ning saan magada just niipalju kui vajalikuks pean.

Ühel õhtul läksime Simoniga ühe ta sõbra Macca juurde, kes korraldas kolme iirlannast tüdruku äraminemis BBQ. Need tüdrukud olid totaalse probleemi ees oma pagasitega, sest neil oli riideid ja muud kraami kogunenud kohe eriti palju. Kui ma sain õigesti aru, siis proovivad nad leida Perthis tööd ning saada sponsorlusleping, et edasi Austraaliasse jääda. Kokkuvõttes oli BBQ õhtu väga mõnus. Igal korral, mil Simoniga väljas olen käinud, olen saanud juurde uusi tuttavaid. See meenutab mulle veidi aega, kui Kaisa mind Londonis oma uisutajatest sõpradele tutvustas. Jama on nimelt selles, et nimede ja nägude meeldejätmine on mu suht nõrk külg... Ja neid on nii palju... Õnneks on Simon alati valmis mind aitama ning seletab mulle erinevaid suhteid jms. Samas on täiesti uude ning suhteliselt kinnisesse seltskonda sissesulamine siiski ka veidi keeruline, sest mitte kõik pole üleliia avatud mõttele, et keegi nendega lisandub. Seda näen lihtsalt kõrvalt aga ise seda otseselt tundnud nagu pole. Tean ühte tüdrukut, kes proovivat samuti nende seltskonnaga ühineda aga mingil põhjusel ei meeldivat ta kellelegi. Ma ei tea täpselt, kas ta on ka midagi teinud või tegemata jätnud, et teda vältida proovitakse. Samas olevat mina täiesti tore ning mul pole siiani ühtegi probleemi õnneks olnud. Vastupisi, nii põnev ja vahva on!

Sealsamas BBQ õhtul suudeti avastada uus seos minu nimega. Olen täiesti harjunud sellega, et mulle hakatakse Super Mario laule laulma või mind Super Marjuks kutsutakse. Samuti olen harjunud sellega, kui mind Martšjuks kutsutakse, sest just nii tahavad võõramaalased seda hääldada kirjapildi järgi. Samuti pole mulle üllatus, kui mu nime jäetakse meelde süsteemil: Mar + you. Seekord sain aga täiesti uue seose osaliseks: Marry you. Sellest tekitati omakorda edasi: Marry you, no marry me! Ja seda nalja jagus tükiks ajaks. Päris lõbus!

Kui mu käest küsitakse, mis tööd ma teen, siis on isegi siinsed inimesed veidi üllatunud, kui räägin oma punasest traktorist ja maanteedeäärte niitmisest. Nad nimelt on alati arvanud, et seda tööd teeb mõni suure õllekõhuga karvane mees. Sellest on asi siiski üsna kaugel. Lisaks küsitakse mu käest tihti, kelle juures ma töötan ning päris mitmel korral on oldud üsna teadlikud, kellest ma seejärel räägin. Väikelinna värk. 

Kes on kursis minu vanemate blogisissekannetega, need ehk mäletavad, et Londonis elades suutsin ma oma hamba pooleks hammustada... Seekord läks täpselt samamoodi, sest just seesama hammas läks mul mõned päevad tagasi šokolaadi hammustades katki... Nüüdseks on kõik jälle korras, sest olen külastanud kohalikku hambaarsti. Nii õde kui ka mustanahaline hambaarst olid õnneks väga toredad ning muutsid mu olemise suht talutavaks. Isegi haiget eriti ei tehtud. Pähe anti päikseprillid, et valgustite valgus silmi ei pimestaks ning peakohal laes võisin vaadata hommikusi telekasaateid. Kõik oli väga super. Ainult arve polnud super... Peaaegu 250EURi ühe hamba eest on ikka paljuvõitu, mis siis, et ta tegi röntgeni ja pani mingi poldi sinna sisse jne... Loodan osa sellest läbi kindlustuse siiski tagasi saada. Arst teatas mulle, et mul on veel vähemalt kuus auku, mis vajaksid veel parandamist... Ma ei saa aru, mis värk on, sest üldiselt mul pole viimastel aastatel üle ühe augu aastas tekkinud. Ja vähem kui aasta eest käisin Eestis kontrollis ning kõik oli ok... Igatahes otsustasin, et kui midagi otseselt valutama ei hakka, siis proovin selle hammasteparandamise jätta selleks ajaks, kui tagasi Eestisse jõuan. Siin on see ikka rõvedalt kallis...

Läbitud teekond: Carnarvon -> Shark Bay (Hamelin Pool Marine Nature Reserve -> Shell Beach -> Whalebone Bay -> Denham -> Money Mia) -> Carnarvon.