Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 21

Viimased kaks nädalat on möödunud tohutu kiirusega. Eks nii vist kipub minema, kui kõik läheb hästi ning naeratus on pidevalt huulil. Enamuses ajast olen puhanud, kuid vahepeal olen mõned päevad ka tööd teinud. Peaaegu igapäevaseks on kujunenud jõusaalikülastamine ning jalgrattasõit. Lisaks suhtlen aktiivselt Kierani ja ta kolme toreda töökaaslasega (Shane'i, Rob'i ja Cody'iga).  Nad on kõik jube toredad. Jama on ainult selles, et nad on reaalselt iga päev 7-17 (või lausa 19):00 tööl ning vabasid päevi pole. Nad sukelduvad ja ehitavad vee all ning see on päris väsitav. Päike aga särab ning elu on eriti ilus! Tore on üle pika aja väljas käia ning inimestega suhelda ja südamest naerda nii, et põselihased valutavad. Oleme saanud tuttavaks ühe kohaliku toreda taksojuhiga, kes on siin Carnarvoni linnakeses sellega tegelenud juba 30 aastat. Pärit on mees tegelikult Slovakiast või kuskilt sealtkandist. Ta juba teab, et meile on tarvis suuremat taksot, kuhu ka minu jalgratas sisse mahuks. Lausa raske uskuda, et ta seda tööd siin nii kaua on teinud... Mõnel hommikul rattaga kodu suunas vändates on tunne, nagu oleksin kuskil filmis: kõrvus kumiseb iPodist tulev hea muusika; nunnukad jänkud hüplevad üle tee; linnud lendavad üle pea ning laulavad; inimesed ütlevad tere ning lehvitavad ja olemine on kuidagi eriti mõnusalt vaba. Need on need hetked, millest tuleb ammutada jõudu, et saada hakkama keerulisematel aegadel ning tööd tehes. Peale kuut töönädalat Carnarvonis, on nad nüüd kahjuks tagasiteel oma kodulinna Perthi...

Ühel ööl sadas väljas vihma. See oli jube harjumatu aga mõnus. Meenutas Eestit ning tekitas veidi igatsust Väänas vihmarabina kuulamise järele...

Samas, esmakordselt Austraalias veedetud aja jooksul, võin öelda, et olen veidi haige. Tundub, et mingi kevadviirus, sest tööd tehes suutsin kahjuks nakatada ka Kevinit ning tema kaudu Petat. Nädal hiljem ka Kieranit. No mis parata... Ma arvasin alguses, et lihtsalt külmetasin end. Õnneks midagi hullu pole. Esimesel päeval oli väike palavik ja kurk valus ning köhisin. Tavaliselt kaasneb mul köhaga alati nohu aga seda õnneks ei tulnud. Usun, et ujumine ja rattaga sõitmine ning tööl ja väljas käimine ei aita paranemisele kaasa aga sellest hoolimata ei taha ma terve päev kodus ka passida.

2.novembril oli kogu Carnarvoni linnake täis põnevaid liivas sõiduks kohandatud autosid, motikaid jms. Nimelt saab siit alguse Gascoyne Dash, mis on motospordiüritus, kus sõidetakse põhiliselt Gascoyne jõe liivasel alal. Kunagi sõideti seal võidu paatidega aga kuna jõgi voolab üliharva, siis nüüd sõidetakse seal põhiliselt autode ja motikatega.

Esmaspäeval sõidame jälle niitma ning teeme seda vist peaaegu terve kuu. Detsembris algab kuum suvi ning siis tuleme jälle Carnarvoni tagasi.