Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 23

Selle aasta viimase niitmistöö tegime Exmouthis. Täpsemalt oli seal tarvis elektriliinide alt saada lahti erinevatest puudest-põõsastest. Töö nägi välja sedasi, et Kevin lükkas puud-põõsad Bobcatiga pikali ning tassis meile veidi lähemale. Seejärel saagis Taavi need saega veidi väiksemaks ning mina tõstsin need omakorda purustusmasinasse. Seega jäi kõigest lõpuks alles vaid hunnik saepurust veidi suuremaid tükikesi. Seejärel tuli veidi trimmerdada ning viimasena piserdasime kogu ala üle mürgiga, et taimed sinna tagasi ei kasvaks.

Kuigi me tegime tööd Exmouthis, siis laagris asusime mitu päeva järjest linnast siiski eemal peaaegu rannaliival. Vaade oli super ning hommikuti oli võimalik nautida päikest, mis tõusis punase kerana otse ookeanist. See oli nädal, kus ma nägin neljal päeval päikesetõusu (umbes 5:20). Ma arvan, et seda pole mu elus enne kordagi ette tulnud. Õhtuti oli teises suunas võimalik vaadata muidugi ka päikseloojangut. See oli umbes see aeg, kui me grillisime ning õhtust sõime. Esimest korda elus olen nüüdseks ära proovinud ka grillitud austrid. Proovisin neid nii tobasco kui ka sidrunhappega. Päris head olid. Meenutasid mulle veidi ehk tigude maitset. Kuigi neid elab siin päris paljudes kohtades, siis elusana ma neid siiski süüa ei sooviks.

Kui töö sai tehtud käisime veidi Exmouthis ringi ning seejärel viis Kevin meid Cape Range Rahvusparki. Reaalselt tähendas see kosutavat ujumist ning rannaliival lesimist. Snorgeldamas käies nägin umbes meetri pikkust kilpkonna ookeanis ringi ujumas. Ta justkui lendles vees. Minust ei lasknud ta end üldse häirida vaid jätkas merepõhjast millegi söömist ning vahepeal tõusis pinnale, et õhku ahmida. Lisaks nägin ka ilusat eresiniste triipudega raid merepõhjas. Küll oli tore päev!

Tagasiteel külastasime Nigaloo Mereparki ja seal asuvat majakat. Seejärel suundusime Coral Baysse, mis jättis minusse taaskord kustumatud mälestused ja sügavad tunded. Nimelt oli see ehk isegi suurepärasem koht, kui Shark Bay, sest sealset mereelustikku võrreldakse lausa Suure Korallrahuga. Kuna Taavit sellised asjad miskipärast üleliia ei huvita, siis seekord otsustas Kevin endale (taaskord) snorgeldusvarustuse osta ning seega ei pidanud ma enam üksi merepõhja avastama. Kuigi ilm oli pilvine ning korallid ei paistnud üleliia värvilised, siis nende suurus ning kalade rohkus oli lihtsalt hämmastav. Siinne mereelustik on ikka tõeliselt põnev ning teistsugune maailm.

Hommikul, kui hakkasime tagasi Carnarvoni poole suunduma, kuulas Kevin raadiost uudiseid, et saada teada, kas maantee on taasavatud. Nimelt oli see mõned päevad suletud, sest seal põles. Õnneks saime siiski kenasti kodu poole suunduda. Vahepeal sõitsime läbi päris suitsuselt ja tolmuselt alalt. Leeke ma siiski kuskil ei näinud. Põnev oli.

Elu Carnarvonis on aga samuti vägagi mõnus. Ühel toredal nädalavahetusel näiteks käisime Simoniga ta sõbra Michi juures basseinipeol. Raske on kirjeldada tunnet, kui viibid koos uute toredate sõpradega ning kuum päike paistab ja sa oled kaelast saati jahutavas besseinivees, rüüpad karastavat jooki ning naudid vaadet rohelistele palmipuudele... Lihtsalt ideaalne!

Paar päeva enne Taavi Eestisse minemist pakkus Ross välja, et võiksime minna koos õhtust sööma. Käisime Gassy restoranis. Söök oli muidugi igati maitsev. Lisaks oli Ross võtnud salaja kaasa Taavi kingitud Vana Tallinna pudeli ning lisasime seda veidi oma Coca Colale. Küll see lõhnas ja maites hästi...

Lisaks olen ära proovinud mulle täiesti tundmatu puu vilja, mida kutsutakse siin Aasia maasikaks. See on seest valge ning maitselt meenutab ehk veidi tähtvilja. Külmikust võttes on see mahlane vili eriti hea kosutus keset kuuma päeva. Huvitav, kuidas selle päris nimi on?!

5.detsembril tulid lõpuks ometi Carnarvoni tagasi ka Kristiina ja Jaanus. Neid oli tõeliselt tore jälle näha. Ja nad tõid mulle päris kodumaise kamašokolaadi! Kuna järgmisel päeval pidi Taavi ära lendama, siis pakkusid Peta ja Kevin välja, et võiksime kõik minna nende juurde õhtusele BBQle. See oli järjekordne mõnus õhtu. Hommikul sõidutasin Taavi lennujaama. Ka Ross ja Kevin tulid teda ära saatma. Mingil taaskord mulle vist eluaegseks mõistatuseks jääval põhjusel ei pidanud Taavi aga mind isegi sedavõrd oluliseks, et mulle headaega öelda. Peale Rossi ja Kevini käepigistust kõndis ta lihtsalt minema ega vaadanud hetkekski minu poole. Jäin käed laiali kallit oodates imestunult seisma... Ei Ross ega Kevin osanud midagi selle peale kosta vaid tegid mulle mõlemad ise kalli. Nendele saadetud sõnumite kaudu sain hiljem ka teada, et ta oli järgmisel päeval kenasti Eestimaale jõudnud.

Eestlasi olen viimasel ajal näinud aina rohkem ja rohkem. Nägin postkontoris kahte Eesti tüdrukut ning seejärel Kristiinale ja Jaanusele külla minnes sain tuttavaks nende kahe tuttava Allan'i ja Valloga. Kuna nad polnud kängurusid veel näinud, siis käisime koos vaatamas kuidas elavad kohalikud kodustatud kängurud. Samal õhtul võtsime kaasa ka Rossi ning läksime kõik koos kalale. Kinni õnnestus meil püüda kolm kala, kelle me kõik olime sunnitud tagasi viskama, sest nad olid liiga väiksed või söögiks kõlbmatud. Nägime muulil seistes ja kala püüdes mitme meetri pikkust kollaka mustriga mürgist veeussi. Ma polnud neid kunagi enne näinud. Ütleme nii, et snorgeldades temaga kokku puutuda väga ei tahaks. Mis siis, et ma tean, et nad on inimesele ohutud, sest nende suu on nii pisike, et nad ei saa meid hammustada.

Mõned päevad hiljem käisin ka Simoniga koos kalal ning tulemus oli suht sama. Lisaks paarile kalale, kelle ta kinni püüdis ja taas lahti lasi, suutis ta kinni püüda ka väikse mudavähi, kes mulle paistis päris suur (suurem, kui minu peopesad). Tuleb välja, et oma sõrgadega on ta vabalt võimeline näiteks näpu otsast murdma. Ka tema lasksime tagasi vette. Hoolimata Simoni õpetustele ei õnnestunud minul ka seekord midagi kätte saada. Selle eest said kalakesed kogu meie sööda rõõmsasti ära süüa.

Vahepeal oli Jaanusel sünnipäev ning selle puhul oli Kristiina teinud pizzat ning sõime seda, ning loomulikult ka kooki, Rossi hoovis koos Allani ja Valloga. Nägime sel päeval hoovis ringi siblamas ka sinikeel sisalikku, kelle rahulikku laupäevast pärastlõunat me veidi häirisime. Aga ta oli ju nii nunnu ja põnev. Tema seljal olevast mustrist on inspiratsiooni saanud arvatavasti ka aborigeenikunst.

Lisaks läksime üheks ööks  Kristiina ja Jaanusega Blowholes'i päikest, snorgeldamist ja laisklemist nautima. Küll on tore üle pika aja reaalsete inimestega eesti keeles lobiseda.

Nüüdseks olen ära proovinud ka kallurautoga sõitmise. Sellest masinast võiks kokku tekitada ka maanteerongi. Seega nüüd tean umbkaudu, milline võiks olla tunne sellega sõita. Rasket polnud midagi, sest tegemist oli automaatse käiguvahetusega ning mina pidin vaid kõrgelt alla vaatama ning teepeal püsima. Kevin ütles, et ma sõidan esmakordselt uue masinaga paremini kui tema seda teeks. See kõlas mulle erilise komplimendina ning arvan endiselt, et peaksin millalgi need maanteerongi load ka ära tegema.

Ühel toredal päeval tuli Ross minu juurde ning palus, et ma aitaksin tal kaks õitsevat põõsast maha istutada. Eesmärk oligi see, et mina need ta hoovi istutaksin, sest nagu ta ütles, siis nüüdsest olen jätnud endast maha toreda jälje Austraaliamaale. Siiani olen ju pidevalt kõike niitnud, saaginud ja mürgitanud. See oli nii armas ja tore tema poolt!

Meil paistab endiselt päike ning käes on suvi (siin on suvekuudeks detsember, jaanuar ja veebraur). Poodidesse minnes on imelik kuulata jõululaule ning näha jõulukaunistusi. Mõned majad on tulukeste ja erinevate kaunistustega lausa kaetud (nagu filmides). Mul pole mittemingisugust jõulutunnet peal. Loodan, et see siiski tuleb, kui on õige aeg käes. Käisin ükspäev Simoniga ühe hästi toreda tüdruku Heatheri juures ja ta näitas meile õhinaga oma jõulukaunistusi ja kuuske. Kuidagi väga harjumatu on selliseid asju suvel näha.

Samuti käisime Simoniga Torppy jõulupeol. Rahvast oli palju ning enamuses olid ka vastavalt teemale riietunud. Tegelikult on päkapikumütsiga soojal suveõhtul ikka päris palav olla... Üks tüdruk oli end lausa kulla ja karraga kuusepuuks ehtinud. Kujutan ette, et see oli suht ebamugav kuid nägi välja igati tore. Õhtu oli väga mõnus ning üle pika aja sain tantsida sedavõrd palju, et rohkem poleks vist jaksanudki. Selliseid mõnusaid väljaskäimisi Simoni ning minu uute sõpradega on olnud tegelikult päris palju ning tunnen end igati õnneliku ja rahulolevana, sest nad on kõik nii toredad ja sõbralikud. Heather võrdleb Carnarvoni Kodus ja Võõrsil sarjaga, kus kõik tunnevad kõiki kuid samas on palju neid, kes lihtsalt tulevad ja lähevad. Ma ei taha mõelda ajale, kui pean siit ära minema ning nad kõik maha jätma. Samas saan siis näha neid, keda hetkel väga igatsen.

Kuigi viibin kaugel, siis oma südames ja mõtetes olen eriti just jõulude ajal siiski kodus, Eestimaal! Suurimad tänud neile, kes on mulle kaartide-kingituste näol jõulutunnet ja ilusaid soove saatnud! Kaardid on mul kõik kenasti nähtaval, voodikohal asuval riiulil. Jube tore on vaadata külmkappi ning näha seal Eestimaiseid šokolaade, karuliha konservi jms.. Aitäh-aitäh-aitäh ning imeilusat jõuluaega ja rõõmsat aasta vahetumist kõigile!!!

Läbitud teekond: Carnarvon -> Exmouth -> Cape Range National Park -> Nigaloo Marine Park -> Coral Bay -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon.