Kolmas nädal Londonis

      Esmaspäeval üritasin juba mitmendat korda end siia arsti juurde registreerida. Järgmisel korral vist ehk juba õnnestub. Kusjuures siinne arstiabi on ikka veidi kahtlane, sest kõikide muredega tuleb minna perearsti juurde, kes ei taha kedagi eriti spetsarstide juurde saata, sest perearstid teenivad ise ravides rohkem. Ja hambaarsti hindadest ma parem ei hakka kirjutamagi, sest need on lausa üüratud. Tõenäoliselt tuleb siin valutava hambaga käituda nii nagu Tom Hanks "Cast Away" filmis - ise kiviga välja lüüa!

      Eluolu koha pealt veel niipalju, et nii nagu Eestis käivad prügikastidest hulkuvad koerad ja kassid toitu otsimas, nii käivad siin rebased. Mõnikord pidavat nad lausa mitmekesi olema. Rohkem pidavat neid näha olema öösiti. Mina olen siiani näinud ühte.

      Teisipäeval üritasin jälle arsti juurde end kregistreerida - tulutult. Kaisa käis minul külas ja mina käisin temal uues kodus külas. Kadestan teda, sest tal on oma toas mitu peeglit - mul aga ainult üks väiksem, kui 10cm läbimõõduga taskupeegel. Tegelikult oli tore!

      Kuigi ma riputan blogi üles korra nädalas, siis üritan siia ikka igapäevaselt midagi mustandina kirjutada. Nüüd paistab, et sõnasin jälle ühe asja ära, kui enne hambaarstidest kirjutasin... Nimelt on mul mingi totaalne jama hammastega... Halloweeni ööl murdus mul pulgakommi lutsutades kihva pealt kate ära. Teisipäeva õhtul sõin granadilli ja kihvast järgmine hammas  (see, mis on kaugemal) praktiliselt kukkus otsast ära. Pool on veel alles ja seal on suur tume auk sees. Õnneks miski ei valuta. Ostsin mingit spetshambapastat ja suuvett endale ka.  Helistasin kindlustusse ja registreerisin oma õnnetuse. Kolmapäeval teatasid nad mulle, et mu hammaste murdumine kuulub küll kindlustusjuhtumi alla, kuid nad hüvitavad sellest ainult 1200 krooni. See on siin aga kõigest probleemi selgeks tegemise ehk kontrolli hind - siinsed hambaarstid nõuavad meeletuid summasid. Kuna siin läheks asi ikkagi hullumeelselt kalliks, siis olen sunnitud tulema Eestisse ja seal laskma kõik korda teha. Niisiis 24.november kuni 2.detsember viibin Eestimaal ja saan ka kogu lörtsist ja lägast osa...

      Kolmapäeval käisin South Thames Collage's oma esimeses inglise keele tunnis. Tundsin end seal aga liiga targana ja nüüd lähen järgmisel nädalal järgmisesse gruppi edasi. Kool oli tore ja inimesed sõbralikud. Tekkis lausa tahtmine seal tihedamini, kui kaks korda nädalas käia. Uurisin siis igasuguseid kursuseid, mida seal veel läbi viiakse aga jama on selles, et need kõik algasid loomulikult septembris. Vähemalt saan esmaspäeviti ja kolmapäeviti nüüd inglise keelt juurde õppimas käia. Kusjuures enne kooli minemist tahtsin endale suurt ruudulist kaustikut osta - terve kaubanduskeskuse peale suutsin leida ainult ühe variandi ruudulisi kaustikuid. Joonelisi ja valgeid oli aga oi-oi, kui palju...

      Nüüd veidi elust ja ilusatest autodest. Ma pole kogu oma elu jooksul näinud vist nii palju ja kenasid sportautosid, kui ma olen siin paari nädalaga märganud. Tahaks endalegi mõnda neist. Aga mina pean ikka bussis loksuma. Õnneks küll kahekordses. Kusjuures busse tuleb siin "kinni püüda" justkui meil marsasid. Kuna ma mõnikord selle ära unustan, siis on juhtunud, et buss sõidab minust lihtsalt mööda - ebaõnn! Metrooga on tore sõita, sest seal maa all võib ühe piletiga kasvõi päev läbi ekselda. Lennukeid lendab siin kah niipalju, et taevas on pidevalt näha tavaliselt kahte korraga. Mõndadel politseinikutel veab, sest nemad saavad hobusega ringi sõita. Ratsapatrull on siin täiesti tavaline nähtus. Esimesl päeval olin küll üllatunud, kui nad mu uuest kodust mööda kappasid. Politseinikest veel niipalju, et nad on siin hästi viisakad ja ütlevad alati kõigile tere. Mulle see meeldib!

      Nii nagu meil luusivad pimedatel öötundidel prügikastide juures hulkuvad koerad ja kassid, on siin linnarebased. Kui esimest korda oma kodu lähedal rebast nägin, siis ei suutnud seda ära uskudagi. Mõnikord pidavat nad lausa mitmekesi ringi tuuseldama ja kui nad on eriti hoos, siis ei pruugi nad inimese tulemist märgatagi. Parem on neist siiski eemale hoida.

      Neljapäev... Tallinnas tuli lumi maha!!! Meil oli ka jama ja pilves ilm ning kõigest 13 kraadi sooja... Lootsin Bryan Adamsit kohata, sest tal oli juubel - aga seekord ei õnnestunud mul teda õnnitleda ja seega ei saanud teda ka oma sarmiga uusi laule kirjutama inspireerida...

      Reedel käisin Kaisaga Victoria ja Alberti kunstimuuseumis, mis oli jällegi meeletult suur. Ei tea, kas paari tunniga veerandigi jõudsime läbi käia. Seal oli kunsti selle kõige laiemas mõistes. Olid vaibad, riided, nõud, mööbel, fotod, maalid, ehted, riided jne. jne. Õhtul pidin jälle kodus lapsi valvama. Skautidesse seekord ei läinud, sest ilm oli nii nõme ja vihma sadas.

      Laupäeva hommikul aitas Kaisa mul töö otsimisega tegeleda. Kui nüüd aus olla, siis tegi tema enamuses minu eest ära. Tunnen end siin kuidagi väga saamatuna. Ja see on minu jaoks midagi uut! Isegi need asjad, millega Eestis olen piisavalt palju tegelenud on siin hoopis midagi uut - ja alati sealjuures üldse mitte huvitavat. Ei teagi, mida ilma Kaisa abita siin teeksin... Ta on parim!

      Õhtul läksin perega Oliveri kooli, sest seal tähistati Bonfire õhtut. Neil lastakse nimelt rakette 5.novembril (ja ka sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel). Nagu meil vana-aasta õhtu umbes. Koolihoov oli rahvast täis - väidetavalt peaaegu 4000 inimest. Njah, siinsed koolihoovid on loomulikult üüratult suured ka! Lavadel esinesid bändid ja muud esinejad. Inimesed olid rõõmsad. Enne, kui üritus peale hakkas nautisime hõõgveini, mis meenutas hetkega mulle jõulusid... Küll oli hea! Lisaks pandi mind kiiresti burgereid ja hot-doge valmistama. Kusjuures see polnud üldse keeruline, sest sai tuli lihtaslt pakist välja võtta ning sinna vahele vastavalt kas kotlett või vorst surada. Polnud just üleliia hõrgutavad aga tühja kõhuga maitses hästi. Siis aga hakkas üritus päriselt peale. Ma poleks seda vist osanud uneski näha... Umbes 20minutit lasti taevasse meeletu kogus rakette. Kusjuures kõik see toimus muusika taustal ning sellega samas rütmis. See oli unustamatult kaunis vaatepilt!

      Peale ilutulestikku läksin Kaisa poolakast sõbra Tomeki sünnale linna. Märkimisväärne on ka see, et metrooga linna minnes ei eksinud ma kordagi ära (korraks meelega vales peatuses maha minemine, et kaarti vaadata, ei loe ju). See oli lahe õhtu ühes baaris, kus jällegi sai ka tantsida. Kui see koht kinni pandi, siis läksime osade inimestega veel edasi tantsima. Kaisa kahjuks ei tulnud. See klubi, kuhu läksime oli väga suur ja sisaldas mitmel korrusel erineva muusikaga ruume. Siinseid klubisid ei anna ikka Eesti omadega võrreldagi. Muusika on märgatavalt parem. Jama on ainult see, et inimesi on ka märgatavalt rohkem ning seega on liigutamisruumi vähesevõitu. Usun, et see päev oli minu siin veedetud päevade hulgast siiani kindlasti parim!

      Pühapäeval lebotasin ja magasin peaaegu kogu päeva. Eestis oli isadepäev. Neil siin on see mingil muul ajal. Enne Eestist ära minemist andsin oma issile kingituse, mille lubasin alles isadepäeval avada. See oli Aegna raamat. Tean, et ta tahtis seda, sest peale suvel minuga saarel ringi tuuseldamist hakkas tallegi see koht sügavamat huvi avaldama. Seda raamatut ei müüdud eriti kuskil ja ma nägin vaeva, et seda saada. Olin kingitusega ise nii rahul, kuni hetkeni, kui mu isa mulle nädal aega tagasi maili saatis ja teatas, et ta leidis poest Aegna raamatu ja ostis selle endale ning kavatseb selle nüüd ribadeks lugeda. Tore-tore! Igatahes sai ta endale nüüd teise samasuguse Aegna raamatu. Ta saatis maili, et oli väga üllatunud ning nüüd saan mina vist tema vana raamatu endale. Kokkuvõttes ostsime teineteisele sama raamatu - kas pole mitte armas!