Teine nädal Londonis

      Esmaspäeval käisin päev läbi Euroopa ühes suurimas Shopping Centeris Westfield'is. Põhimõtteliselt on see jaotatud kaheks osaks, kus ühes on tavalised poed ja teises kõik firma- ja disainiriided, mis on meeletult kallid. Sinna viimasesse ma ei jõudnud isegi vaatama minna, sest kõndisin kuni pimedani selles esimeses pooles ringi. Kahjuks pidin üldiselt pettuma, sest minu stiili jaoks seal eriti riideid pole. Igavad ning ühesugused riided on! Aga sain kolm paari teksaseid, mis maksid sama palju, kui meil oleks maksnud üks paar ning mõne topi ja käekotiga sama värvi punased kinnised kingad. Imelik oli seal see, et mõndade poodide ees olid järjekorrad (nagu filmides on näha, kui keegi tahab mõnda kallisse klubisse sisse saada) ning turvamehed lasksid inimesi ükshaaval sisse. Kahtlane! Aga koht  ise oli meeletult suur.

      Riided jms. on siin Eestiga võrreldes tõesti palju odavam. Toit ja teenused (nt. juuksur) ning transport on aga märgatavalt kallim. Näiteks maksab siin ühe nädala bussikaart umbes 300kr. Kuukaarte pole. Sinna sisse ei kuulu metrood ega rongid, millega saab kaks-kolm korda kiiremini sihtpunkti.  Üks metroopilet maksab aga peaaegu 40 krooni. Söök on siin igalpool täiesti maitsetu ning ei tahagi seda eriti. Asi võib küll väga hea välja näha, kuid maitset pole ollagi. Leivast võin ainult und näha. Igatsen oma vanaema küpsetisi ning ema tehtud pühapäevahommikusi pannkooke!

      Inglise keelega on mul päris hästi. Mitmed  pole uskunudki eriti, et ma alles siia tulin. Ka Debbie oli Kaisale mu inglise keelt kiitnud. Ise saan aga küll aru, et ega see nüüd kõige parem ikka pole. Valin rääkimiseks kergemad sõnad ja teemad. Aga tunnen, et rääkimine läheb veidi juba paremaks küll. Enam ei pea enne rääkimist nii palju mõtlema. Saatsin kooli maili, et kas saaksin keeleõppega liituda aga nad pole mulle millegipärast vastanud. Tõenäoliselt selleks, et praegu on vaheaeg. Tegelikult tundub mulle, et ega siia tulnud inimesed ei viitsigi väga keeleõppele pühenduda. Paljud, kes on siin aastaid olnud ei oska keelt. Ajavad oma asju ning oskavad keelt minimaalselt. Nagu mõned venelased meil vms.

      Teisipäeval ja kolmapäeval ei teinud ma eriti midagi, sest pere läks Monakosse ning Kaisa maale lapsi hoidma. Seega olin üksi kodus, magasin poole päevani, käisin vannis, tegelesin blogiga, pesin pesu ja avastasin muid kodumasinaid ning asju.

      Neljapäeval käisime Kaisa ja ta sõpradega mingi stand up show telelinastusel. Saime kohad täiesti taha ritta - õnneks polnud seal ka eriti midagi vaadata. Kust kanalilt ja millal seda näha saab, seda ma ei tea aga meid pole nagunii seal peal. Saal oli meeletult suur ja meenutas veidi teatrit. Rõdud ja puha. Inimesi oli kah jube palju. Meil vist polegi nii suurt saali. Tavaliselt peetakse seal kontserte. Kuigi seal oli huvitav, siis tegelikult see oli mõnesmõttes jama kah, sest nad rääkisid jube kiiresti, tormasid oma jutuga ette ja siis rääkisid jälle vana asja edasi jne. ning see tegi mul arusaamise raskeks. Kuna mulle tegelikult eriti sedasorti naljad ei istu ka, siis polnud mul sedavõrd lõbus, kui teistel. Samas ma ei kahetse, et läksin. Kaisa arvas, et ma peaksin enne ära minemist jälle sinna minema, et siis võrrelda oma inglise keelest arusaamise taseme muutust. See on päris hea mõte. Eks paistab.

      Reedel aitasin Kaisal kolida ning koristasin tuba. Sain lõpuks oma asjad kappidesse ja riiulitesse oma tahtmist mööda ära panna. Tõstsin ka veidikene tuba ümber ning tegin suurpuhastust. Õhtul pidin lastega kodus olema ja otsustasin nendega koos jälle skautidesse minna. Päris tore oli jälle ning õppisin ühe väga toreda mängu kah juurde, mida kindlasti malevas teha plaanin.

      Laupäeval  käisime ühel suurel turul, kust võib leida tõeliselt vahvaid ja toredaid asju. Oleksin tahtnud suurt osa turust endale osta aga hoidsin enda tagasi ega soetanud endale midagi. Üks tüüp küpsetas turul banaane ja tegi siukseid väga häid magustoite. Lasksime Kaisaga endale teha maasikate ja banaaniviiludega magustoidu, mis oli kaetud piimasokolaadi ja valge sokolaadiga ning peale oli puistatud mandleid ja veel mingit pähklipuru ning vahukommi tükikesi. Vot see oli alles korralik magustoit! Kusjuures see oli serveeritud banaanilehtedel. Mul tekkis lausa äriidee sellega seoses - peaks ise hakkama ka banaane küpsetama ja nende eest Vääna rannas raha nõudma! Kui turult tagasi hakkasime minema, avastas Kaisa, et keegi on ta ratta ära varastanud., kuigi see oli kenasti lukuga kinni pandud. Nii nõme ikka!

      Kuna reedel vastu laupäeva oli Halloweeni öö, siis läksime Halloween Skatele, mis läbis erinevaid vaatamisväärsusi, kus turistid armastavad käia. Sõitsime suures kolonnis ning autoteed pandi meie tuleku ajaks kinni. Turistidel fotokad välkusid ja sain end tunda nagu superstaar. Korraldajatel olid kõlarid seljas ja muusika mängis - alustades Jacksoni Thrilleriga, mis mul meele kohe väga heaks tegi. Sõitsime umbes kolm tundi, mis sisaldas veerandtunnist pausi sõidu keskel. Lõpppunktiks oli bubi, kus sai ka tantsida. Otseloomulikult olid kõik riietatud erinevatesse huvitavatesse kostüümidesse ja nägid päris jubedad välja. Ise olin nõid - tõenäoliselt on mind raske piltidelt ära tunda, sest mul on endalgi sellega probleeme. Peolt tagasi tulles tegi Kaisa jälle mulle sokiteraapiat, kui pidime läbi linna bussipeatuse poole ekslema ning seda loomulikult rulluiskudel ning otseloomulikult jällegi vahepeal autode vahel suskides. Võimalik, et ta tahab minust lahti saada...

      Pühapäev kujunes rahulikuks. Ärkasin kell üks selle peale, kui Oliver mu uksele koputas ning küsis, kas ma sooviksin lõunat süüa. Lõuna või hommikusöök - vahet pole ju! Ja umbes samas meeleolus päev ka jätkus...