Esmaspäeval ja kolmapäeval käisin koolis. Jällegi oli tore!
Teisipäeval käisin uuesti Camdenis turul. Ohhh, oleks mul ainult palju raha, siis ma ostaksin sealt endale ja oma sõpradele/sugulastele terve hunniku asju... Õhtul pidin lastega kodus olema. Kui nüüd täpsem olla, siis olin lastega kodus ka kolmapäeva-, neljapäeva- ning reede õhtul...
Neljapäeval käsisme Kaisaga kohalikus jõusaalis ja ujulas. tasuta proovipäeval. Ülimõnus oli end üle pika aja jälle korralikult liigutada. Tekitas siukest sõltuvustunnet nagu kunagi, kui jõusaalis käisin. Igatahes tahaksin seal väga käima hakata, sest see asub mu kodust kõigest viie minuti kaugusel ning pean veelkord mainima, et enesetunne oli nii hea.Veetsin seal pool päeva, tehes vastupidavus-ja jõuharjutusi, ujudes, vesiaeroobikat tehes, ning auru- ja tavalist sauna nautides. Vahepeal vedelesin niisama nn. mullivannis, kus küll mulle eriti polnud aga vesi oli mõnusalt soe. Järgmisel päeval lihased valutasid ja oli tunda, et olin trenni teinud. Mõnna!
Reedel käisin Westfield'i Shopping Center'is ning õhtul olin lastega kodus. Pidin lastele ka süüa tegema. Midagi keerulist polnudki. Pidin mingeid kalapulkade moodi kana asju lihtsalt ahjus soojendama. Panin kenasti ahju ja kui neid siis ümber keerama läksin, siis sain aru, et see must alus, kus peal nad olid, oli ära sulanud. Minu suureks rõõmuks polnud see sulanud ei panni- ega toidu enda külge. Aga terve köök oli plastmassi sulamise haisu täis. Peitsin selle plastikaluse prügikastisügavustesse, et pereema sellest kunagi teada ei saaks. Veidi aja pärast kutsusin lapsed sööma. Toit söödi ilusti ära ning Oliver isegi kiitis mind hea toidutegemisoskuse eest... Mul endal oli aga päris häbi ja naljakas! Olulise vahemärkusena lisan, et ma poleks seda musta alust muidu ahju pannud, kui ma poleks eelmisel päeval samasuguse välimusega alusega lasanjet teinud. Ja seda alust oli täitsa ok ahju panna. Kust ma siis peaksin teadma, millist plastikust musta alust võib ahju panna ja millist mitte?! Keeruline... Minust vist kokka ei saa. Kahju, et kokandusoskused geneetiliselt päritavad pole - siis oleksin ehk enda vanaema suurepäraseid oskuseid endalegi veidi saanud...
Laupäeval käisin Kaisa juures ja laenasin temalt kohvri. Üritasin asju kah pakkida. Õhtul oli kaksikutel terve kari sõbrannasid külas. Annabelle oli ostnud oma ema teadmata endale uue topi, mis kattis kinni vaid ta rinnad. Kõht oli paljas. Ellie teadis seda ja palus Annabellel oma dressipluusi eest veidi avada, et ta seda näeks. Debbie oli samal ajal tüdrukute suunas seljaga ja pesi nõusid. Loomulikult juhtusin mina seda kõike pealt nägema. Tüdrukud hakkasid hirmsasti mind sõnatult kehakeelega ema seljataga paluma, et ma sellest talle ei räägiks. Loomulikult ma ei hakanud rääkima. Ja nii nad siis läksidki varsti välja - ema arvates dressides... Nii lõbus!
Pühapäeval sada
s jubedalt vihma ning polnud erilist tuju midagi teha. Läksime Kaisaga kinno Dwilight'i vaatama. Film oli jama aga poolpaljad musklis kutid tegid selle vaadatavaks. Peale seda läks Kaisa ära ning mina jäin veel järgmistki filmi vaatama. Seekord katastroofifilmi 2012. See oli märgatavalt parem ja huvitavam. Kusjuures siin on kinos võimalik peale ühe filmi ära vaatamist veel järgmiseidki vaadata, sest inimesi lastakse sisse ja välja samadest ustest ning filmisaalide koridorid on ühised. Loomulikult nii ei tohiks teha aga noh... Esimese filmi jaoks ostsin ma endale korralikult pileti ning ka teist filmi käisin piletiga vaatamas... Aga seekord Kaisa piiramatu külastajakaardi abiga... Noh, nii ei tohiks kah teha... Aga mis parata...
Ootan meeletult Eestisse minemist ning oma pere ja sõprade nägemist! Tahan nii väga juba oma pisikest sametist kutsut sügada... Ühtlasi ootan ka oma väiksesse mereäärsesse majja minemist... ja oma voodis magamist... Hmmm... Kusjuures ma võin öelda, et ma pole kunagi enne reisimas olles sellist tugevat tunnet tundnud, et tahaksin nii väga koju minna... Nähtavasti muudab siinkohal mu tundeid just see, et ma pole Inglismaal vaid reisimas vaid siiski elamas. Igatahes on huvitav seda kogeda.
Teisipäeval käisin uuesti Camdenis turul. Ohhh, oleks mul ainult palju raha, siis ma ostaksin sealt endale ja oma sõpradele/sugulastele terve hunniku asju... Õhtul pidin lastega kodus olema. Kui nüüd täpsem olla, siis olin lastega kodus ka kolmapäeva-, neljapäeva- ning reede õhtul...
Neljapäeval käsisme Kaisaga kohalikus jõusaalis ja ujulas. tasuta proovipäeval. Ülimõnus oli end üle pika aja jälle korralikult liigutada. Tekitas siukest sõltuvustunnet nagu kunagi, kui jõusaalis käisin. Igatahes tahaksin seal väga käima hakata, sest see asub mu kodust kõigest viie minuti kaugusel ning pean veelkord mainima, et enesetunne oli nii hea.Veetsin seal pool päeva, tehes vastupidavus-ja jõuharjutusi, ujudes, vesiaeroobikat tehes, ning auru- ja tavalist sauna nautides. Vahepeal vedelesin niisama nn. mullivannis, kus küll mulle eriti polnud aga vesi oli mõnusalt soe. Järgmisel päeval lihased valutasid ja oli tunda, et olin trenni teinud. Mõnna!
Reedel käisin Westfield'i Shopping Center'is ning õhtul olin lastega kodus. Pidin lastele ka süüa tegema. Midagi keerulist polnudki. Pidin mingeid kalapulkade moodi kana asju lihtsalt ahjus soojendama. Panin kenasti ahju ja kui neid siis ümber keerama läksin, siis sain aru, et see must alus, kus peal nad olid, oli ära sulanud. Minu suureks rõõmuks polnud see sulanud ei panni- ega toidu enda külge. Aga terve köök oli plastmassi sulamise haisu täis. Peitsin selle plastikaluse prügikastisügavustesse, et pereema sellest kunagi teada ei saaks. Veidi aja pärast kutsusin lapsed sööma. Toit söödi ilusti ära ning Oliver isegi kiitis mind hea toidutegemisoskuse eest... Mul endal oli aga päris häbi ja naljakas! Olulise vahemärkusena lisan, et ma poleks seda musta alust muidu ahju pannud, kui ma poleks eelmisel päeval samasuguse välimusega alusega lasanjet teinud. Ja seda alust oli täitsa ok ahju panna. Kust ma siis peaksin teadma, millist plastikust musta alust võib ahju panna ja millist mitte?! Keeruline... Minust vist kokka ei saa. Kahju, et kokandusoskused geneetiliselt päritavad pole - siis oleksin ehk enda vanaema suurepäraseid oskuseid endalegi veidi saanud...
Laupäeval käisin Kaisa juures ja laenasin temalt kohvri. Üritasin asju kah pakkida. Õhtul oli kaksikutel terve kari sõbrannasid külas. Annabelle oli ostnud oma ema teadmata endale uue topi, mis kattis kinni vaid ta rinnad. Kõht oli paljas. Ellie teadis seda ja palus Annabellel oma dressipluusi eest veidi avada, et ta seda näeks. Debbie oli samal ajal tüdrukute suunas seljaga ja pesi nõusid. Loomulikult juhtusin mina seda kõike pealt nägema. Tüdrukud hakkasid hirmsasti mind sõnatult kehakeelega ema seljataga paluma, et ma sellest talle ei räägiks. Loomulikult ma ei hakanud rääkima. Ja nii nad siis läksidki varsti välja - ema arvates dressides... Nii lõbus!
Pühapäeval sada
s jubedalt vihma ning polnud erilist tuju midagi teha. Läksime Kaisaga kinno Dwilight'i vaatama. Film oli jama aga poolpaljad musklis kutid tegid selle vaadatavaks. Peale seda läks Kaisa ära ning mina jäin veel järgmistki filmi vaatama. Seekord katastroofifilmi 2012. See oli märgatavalt parem ja huvitavam. Kusjuures siin on kinos võimalik peale ühe filmi ära vaatamist veel järgmiseidki vaadata, sest inimesi lastakse sisse ja välja samadest ustest ning filmisaalide koridorid on ühised. Loomulikult nii ei tohiks teha aga noh... Esimese filmi jaoks ostsin ma endale korralikult pileti ning ka teist filmi käisin piletiga vaatamas... Aga seekord Kaisa piiramatu külastajakaardi abiga... Noh, nii ei tohiks kah teha... Aga mis parata...Ootan meeletult Eestisse minemist ning oma pere ja sõprade nägemist! Tahan nii väga juba oma pisikest sametist kutsut sügada... Ühtlasi ootan ka oma väiksesse mereäärsesse majja minemist... ja oma voodis magamist... Hmmm... Kusjuures ma võin öelda, et ma pole kunagi enne reisimas olles sellist tugevat tunnet tundnud, et tahaksin nii väga koju minna... Nähtavasti muudab siinkohal mu tundeid just see, et ma pole Inglismaal vaid reisimas vaid siiski elamas. Igatahes on huvitav seda kogeda.
No comments:
Post a Comment