Karijini Rahvuspargis Simoniga jm.

Ühel päeval nägin endast mööda sõitmas Tivoli inimesi, kellega olin enne koos töötanud. Lehvitasin neile ning proovisin ka raadiosidet saavutada kuid see ei õnnestunud, sest Liami rekkas oli see ikka endiselt katki. Arvasin, et nad lähevad Tom Price kuid minu üllatus oli õhtul suur, kui töölt tagasi sõites Newmanis nende reklaamplakateid nägin. Nimelt pidi nende šhow toimuma antud neljapäevast laupäevani. Kuna mul olid pikad tööpäevad, siis otsustasin nendega kohtumise justnimelt nädalavahetuseks jätta.

Eriti vahva oli selle kõige juures see, et see osutus ühtlasi ka nädalavahetuseks, mil Simon mulle 1200km kauguselt Perthist autoga Newmanisse külla tuli. Otsusatasin isegi oma laupäevase tööpäeva Fossile anda, et saaksime siis Simoniga mõneks päevaks aja maha võtta.

Reede õhtul oligi Simon mind minu kodus ees ootamas. Olin talle eelnevalt öelnud, kust ta mu toa võtmed leiab jne.. Igatahes oli teda jube tore muidugi üle pika aja jälle näha. Samal õhtul otsustasime minna Tivolile.

Kõige esimesena sattusime jutustama minu endise ülemuse Mitchiga. Tuli välja, et nende Tom Price Show oli ära jäänud ning nad olid otsustanud selle asendada Newmaniga. Ka Carnarvoni ei plaaninud nad järgmisena minna vaid otsustasid selle asemel hoopis Mount Magnetis oma šhow teha. Seega neile veidi vaheldust. Tundus, et neil läheb kõik kenasti. Lobisesin paljude oma endiste töökaaslastega ning kuna Mitch andis meile tasuta erilised külastajapiletid, siis saime ka erinevatel atraktsioonidel sõita.

Kõige vahvamad olid muidugi kummiäärtega kokkupõrkavad autod. Mingil mullegi arusaamatul põhjusel suutis Simon mind veenda Gravitronile kaasa minema. Otsustasin minna kõige keskele kontrollpunkti ja seal Borisega sõidu ajal lobiseda. Esimesed sekundid olid toredad kuid siis hakkas mul kõik sees kõik keerlema ja pidin silmad kinni panema. Sedasi silmad kinni ja lauale toetudes rääkisin Borisega juttu ning ta muudkui küsis, kas ma tahan, et ta Gravitroni peataks. Nii hulluks aga asi siiski ei läinud.

Järgmisena läksime kõige hullemini keerutava atraktsiooni ehk Zipperi juurde. Suutsin Simonit veenda sinna peale minema. Mina isegi ei mõelnud sinna sisse ronimisele. Lobisesin pigem juhtpuldis oleva Keviniga. Ühel hetkel kuulsime, kuidas Simon mulle karjus: „You’re a *****!” Naersin kõht kõveras, sest ta ei kasuta praktiliselt kunagi selliseid väljendeid. Kevin arvas, et ta peab selle eest maksma ning kui aeg täis sai, siis laskis ta teistel Zipperilt maha tulla kuid jättis Simoni ikka oma kohale. Hoidis teda tükk aega kõige kõrgemal ning hakkas siis keerutama ühes ja teises suunas. Veidi aja pärast hakkas meil temast kahju ja siis me lasksime tal välja tulla. Nalja jagus tükiks ajaks. Esimest korda üle pika aja suutis miski ka Simonil südame pahaks ajada. Aga tean, et osa temast tegelikult nautis seda.

Jalutasime veel veidi ringi ning lobisesime minu endiste töökaaslastega ning ootasime ära ka 21:00 toimuva ilutulestiku, mis osutus taaskord väga kenaks. Nautisime seda kuni lõpuni ning seejärel jalutasime tagasi koju.

Hommikul ärkasime üles ning hakkasime oma asju pakkima, et sõita Karijini Rahvusparki. Enne minekut käisime veel ka Newmani külaliskeskuses, milles pidin veidi pettuma, sest võrreldes mitme aasta tagusega olid nad oma hoovist lahti saanud suurest osast huvitavatest kaevandusmasinatest ning asendanud selle ruumi pisikeste majakestega ööbimiseks. Õnneks olid siiski kõige suuremad monstrummasinad alles.

Peale külaliskeskuse külastust käisime kiiresti poes ning ka bensukas, kust peale kütuse ka jäätisekokteile ostsime. Nimelt on meil siin kombeks end igal nädalal end ühe jäätisekokteiliga kostitada. Need on siin üllatavalt jäätiseliselt paksud ja maitsvad ning kuna ma polnud sellel nädalal veel ühtegi saanud, siis otsustasin ka Simonile neid tutvustada.

Teel linnast välja sõitsid meile ka Tina ja Foss vastu. Lehvitasime neile ning jätkasime oma teekonda umbes 200km kaugusel asuva rahvuspargi suunas. Tunnike enne päikeseloojangut jõudsimegi kohale. Selgus, et telkimis/karavanikohad olid kõik täis ning viidad suunasid meid ajutisele telkimisalale. Küsisin Simonilt naljatades, et huvitav kas neil on ajutise ajutine telkimisala ka olemas. Kohale jõudes selguski, et ka ajutine telkimisala oli täis ning meid suunati ajutise ala kõrval asuvale järgmisele ajutisele telkimisalale. Sinna sõit möödus meil üsna põnevalt, sest Simonil õnnestus meie pisike auto kõhuga vastu maas asuvat muhku sõita ning siis sinna kinni jääda. Tundub, et ta unustas hetkeks, et ta ei sõida kõrgemat sorti neljaveolise masina roolis. Nii naljakas oli näha, kuidas kõik ühtäkki pool jooksuga oma telkidest ja karavanidest välja tulid ning meie auto reaalselt üheskoos tagant õhku tõstsid ja Simoni koos autoga sealt jamast välja lükkasid. Tundus nagu oleksid kõik need inimesed juba tükk aega oodanud, et kuskil miskist põnevat juhtuma hakkaks. Seega oli meie telklasse sisenemine üsna tähelepanuäratav.

Seejärel panime kiiresti oma telgi üles ning läksime enne täieliku pimeduse saabumist veel väikesele jalutuskäigule ümbruskonda. Seejärel istusime niisama ning nautisime teineteise seltskonda.

Hommikul pakkisime oma asjad kokku, et minna ajutise ajutiselt telkimisalat päris telklasse. Saime omale oma koha ning panime telgi üles ja suundusime rahvusparki avastama. Nimelt polnud Simon enne kunagi Karijinis käinud ning mina pidin seega meie matkajuht olema, sest olen seal üsna korduvalt käinud.

Esimesena vaatasime kaljusid erinevatelt vaateplatvormidelt ning seejärel hakkasime mööda treppe allapoole kuristikku ronima. Esimeseks peatuspaigaks oli Fortescue Falls ehk kaunis juga. Muidugi otsustasime sinna ka ujuma minna. Vesi oli tegelikult seal üllatavalt soe.

Seejärel tahtsime minna Circular Pool’i kuid selgus, et seal olevat juhtunud mingi õnnetus ja seepärast ei lubatud kedagi sinna minna. Ootasime tunnikese, kuid otsustasime siis oma teekonda Fern Pool’ini jätkata. Tegime vahepeal veel mõned peatused ning nautisime ilusaid vaateid ja loodust.

Fern Pool oli taaskord väga-väga külm, sest sinna ei paista peaaegu kunagi päike peale. Hoolimata sellest suutis Simon mind ka sinna vette meelitada, sest ma olevat teda ju üle-eelmisel õhtu Zipperile minema sundinud. No päris nii see nüüd ka ei olnud aga igatahes tegime mõlemad oma pisikese ujumise ka seal ära. Seejärel suudnusime kiiresti oma matkaga tagasi päikese kätte, et seal veidi end soojendada. Sooja saime ka treppidest ülesronimisega.

Seejärel jalutasime tagasi oma telkimiskohta ning nautisime niisama olemist. Järgmisel hommikul ärkasime kell 8, kui kuulsime enda telgi kõrval mingit askeldamist. Tuli välja, et kuigi meie välja registreerimise aeg oli kella kümnest, oldi meie telkimisala juba ühele saksa paarikesele välja müüdud. Väga imelik, sest meile tegelikult öeldi, et kui enne kümmet ütleme, et soovime veel üheks ööks sinna jääda, siis see olevat võimalik. Kuigi me seda ei tahtnud, siis häiris siiski see, et meie koht oli juba välja müüdud. See paarike ei saanud korralikult oma telki üles panna, sest meie auto oli tagapool ning nad pidid enne telgi kinnitamist ootama kuniks me enda oma kokku pakkisime ning autoga eest ära sõitsime. Hommikusöögiks tegime pannkooke ning suundusime seejärel tagasi läbi kauni Fern Pooli Circular Pooli suunas.

Nägime seal puude otsas rippumas ja omavahel jutustamas kümneid ja kümneid suuri lendrebaseid (umbes meetrise siruulatusega nahkhiiri) ning vees tuhandeid pisikesi kalu. Õnneks olid mul kalakesed ka eelmisest korrast meeles ning olin neile saiakukli kaasa võtnud. Seega sain neid veidi aega sööta ning hüpata iga kord kui nad mu vees ligunevaid varbaid kõditasid.

Peale seda otsustasime ka sinna ujuma minna. Vesi oli üsna jahe kuid mitte meeletult külm. Ujusime pisikese kose alla ning mõtlesime kõikidele nendele kaladele, kes meiega koos ujusid. Oli vahva. Peale seda ronimime taaskord pikkadest treppidest üles ning suundusime Karijini külaliskeskusesse. Seepeale olimegi aga sunnitud hakkama vaikselt tagasi Newmani suunas sõitma.

Newmanis pakkisime oma asjad lahti ning läksime koos Radio Hill vaateplatvormile päikeseloojangut vaatama.

Seejärel läksime Red Sands pubisse paarile joogile ning The Palms restorani õhtusöögile. Selgus, et meie töökohast saadud õhtusöögipiletid on väärt $33 (22,23EUR) ning hommikusöögipiletid $17,50 (12EUR). Arvestades sellega, kui palju selle eest süüa saab ning asju kaasa võtta saab, on see ikka väga hea hind.

Tegelikult peale kella kuute õhtul ei tohiks sealt teatud kappidest enam toitu kaasa võtta. Ma ei tea miks. Igatahes oleme Tinaga seda sellest hoolimata alati teinud. Ütlesin Simonile, et saan seda ka tema eest teha, sest ta ei tea, kus miski asub. Kohe, kui olin kapist esimese piruka võtnud tuli aga üks teenindajatest minu juurde ning ütles, et peale kuute ei tohi sealt süüa kaasa võtta. Sellest hoolimata lubas ta selle piruka mul alles jätta. Andisn selle Simonile ning peale seda pole ma julgenud enam sealt kappidest pärast nende sulgemist midagi võtta. Seega on Tina nüüd hakanud meile mõlemale ise sealt lõunasööke võtma. Me lihtsalt ei lõpeta alati tööd piisavalt varakult, et enne kuute sinna jõuda.

Järgmisel varahommikul oligi minu mõnus puhkus läbi ning Simon pidi tagasi Perthi suunas hakkama sõitma. Seekord otsustas ta selle ühe päevaga ära sõita ning mitte kuskile telkima jääda. Mina aga läksin taaskord rekkarooli ning sõitsin tol päeval uuesti Tinaga Karijini suunas, et sealseid prügikaste tühjendada.

Kui Simon tagasi Perthi jõudis, siis olevat ta ülemus talle teatanud, et tal ei ole talle enam tööd pakkuda. Usun, et osaliselt olen selles mina süüdi, sest peale seda, kui ta ülemus minuga ebameeldivalt käitus, siis polevat ka Simoni ja Chrisi suhted enam ilmselgetel põhjustel samad olnud. Õnneks leidis Simon aga üsna kiiresti juba uue ajutise töö. Ajutise seepärast, et ta tahab Perthis veeta veel aega kuniks ta ema ja tema sõbranna oma Euroopa reisilt tagasi tulles Perthi talle külla lähevad ning peale seda mõtleb ta hakata oma asju kokku tõmbama ning siis ehk minule lähemal kuskile ehk tööd otsima hakata. Seda muidugi eeldusel, et ma selleks ajaks tean, mis plaanid mu tööandjatel minuga olema saavad.

Nüüd aga muudest asjadest... Iga viie aasta tagant toimub Austraalias suur rahvaloendus, millest ka mina seekord 9.08.2016 osa sain võtta. Esimest korda huvituti siinmaal ka minu haridustasemest. Lisaks küsiti ka milline on minu kodune keel. Pidin selle üle veidi mõtlema, sest mul tekkis küsimus kus on kodu. Kas Newmanis? Perthis või siis ikkagi Eestis? Viimane kindlasti. Perth vast ka. Newman ehk mitte niiväga. Igatahes otsustasin, et isegi, kui ma otseselt kellegegi Eesti keelt Austraalias elades väga ei räägi, siis kasutan oma siinsetes kodudes Skype’i ja seal räägin ikkagi ka eesti keelt. Seega sain ka rõõmuga selle kirja panna. Lisaks uuriti muidugi ka kust ma pärit olen, kui vana olen, kust on minu vanemad pärit jne.. Lisaks uuriti muidugi ka seda kas otsin parasjagu tööd, milline on minu sissetulek jne.. Kõige naljakam oli see, kui küsiti minu inglisekeele oskuse kohta. Inglannast Tina oli vastanud „väga hea”, uus-meremaallasest Foss oli vastanud „hea”. Järgmiseks variandiks oli „mitte hea” ja „üldse mitte”. Ma ei tahtnud kuidagi oma tasemeks panna „mitte hea” ega ka mitte „hea”. Seega arutelus Tinaga otsustasime, et „väga hea” on mulle igati sobiv vastusevariant. Ilmselgelt parem, kui Fossi inglisekeel – vähemalt paberite järgi. Tegelikult muidugi kaugeltki mitte. Ma ei saa tegelikult siiani aru, miks ta sinna „hea” märkis.

Keelest veel niipalju, et olen vast ennegi oma blogis maininud, et austraallased ei oska oma emakeelt kirjutada. Seda tõdesin taaskord ükspäev, kui inglannast Tina, uus-meremaallasest Foss ning austraallasest Richard ei suutnud kolmepeale välja mõelda, kuidas kirjutatakse inglise keeles sõna „legitiimne” (legitimate). Kui Simoniga nende arutelu kuulsime, siis läksin ja kirjutasin selle neile paberile ja nad olid üllatunud, kui tänu arvutile taipasid, et mul oli õigus. Uskumatu. Aga tähthaaval sõnu öelda ma ei oska ja ma ei saa ka eriti aru, kui seda tehakse, sest seda ma miskipärast koolis ei õppinud. Ma ei näe sõnu oma peas aga nad on kuidagi koostöös minu käega ning siis käsi kirjutab selle õigesti välja üldjuhul. Keeruline seletada.

Vahepeal veel veidi söögist. Nimelt pean lihtsalt mainima, et 17.08 oli meie restoranis Mehhiko õhtu ning kõik töölised olid taaskord vastavalt riietatud. Toidud olid küll maitsvad kuid pean tunnistama, et ootasin siiski rohkem vürtsikamaid asju.

Tegelikult on lood nii, et me ei saa neid restoranisööke enam väga pikalt nautida. Nimelt on Tina juba üle aasta unistanud, et saaks meie pisikestest tubadest välja kolida ja oma majas elada. Nüüd ongi asi lõpuks niikaugele jõudnud, et käisime Tinaga erinevate maakleritega Maanteeametile maju vaatamas. Ühes majas oli isegi bassein aga kuna see kogu maja oli liiga suur ning lisaks oli seal väga vanaaegne õhukonditsioneerisüsteem, siis jäi see basseiniga maja mõnda teist omanikku ootama. Leidsime aga hoopis uued majakesed sealkandis, kus ka Ted elab. Koht on hea, sest see on lähedal nii turistiinfokeskusele, poele kui ka muudele asjadele. Maja numbriks on 13, seega mulle sobib (minu sünnipäeva number ikkagi).

Sinna majja sissekolimise hetkest ei ole meile aga enam ette nähtud tasuta sööke. Seega peame hakkama ise oma toidu eest muretsema. Mõnesmõttes rõõmustan selle üle, sest see pidev hea ja veelgi parema söömine ei ole mulle just kõige paremini mõjunud. Peaaegu kaks kuud lõputult jäätist ja muud jätavad paraku oma jälje/talje. Seega ongi hea aeg minna tagasi mulle niiväga tuttavate kiirnuudlite- ja suppide ning võikude juurde.

Sinna majja sissekolimine tähendab lisaks ka seda, et peame hakkama tööle minekuks ja sealt tulekuks veidi aega kulutama. Enam ei saa lihtsalt minut enne tööpäeva algust uksest välja jalutada. Sõit pole aga õnneks pikk (umbes 10 minutit). Lisaks tähendab majja kolimine ka seda, et peame hakkama ise enda järelt koristama ning voodilinu vahetama. Olen juba kogu selle luksusega nii ära harjunud, et tegelikult olen mina siin pisikeses toas vägagi rahul. Samas saan aru, miks Tina tahab siit eemale kolida. Vabadel päevadel on ikka üsna tüütu, kui teised hommikul tööle lähevad: jutustavad ja oma rekkaid käivitavad. Mõnikord tulevad mõned inimesed isegi tööpäevadel meie kööki ilmselgelt liiga vara ning hakkavad seal siis kolistama. Lisaks saab meil majas olles ka kindlasti rohkem ruumi olema.

Eelmisel nädalavahetusel sõitsid Tina ja Foss Hedlandi, sest Foss pidi sinna niitma minema ning Tina meile majja erinevaid asju ostma minema. Läksime enne seda veel koos hommikusöögile ning seejärel sain terve nädalavahetuse suht rahulikult omaette veeta.

Fossil paluti kõik oma asjad kaasa pakkida ning see tähendas minujaoks seda, et saan veel mõneks ajaks siia tööle jääda. Samas ei tea vist keegi täpselt, kui kauaks siia jään, sest eelmisel nädalal tegi Richard Harley vennaga tööintervjuu. Nimelt olevat kõik jubedalt Harley töö ja motiveerimisoskustega rahul ning nad vast loodavad, et ka ta vend on samasugune ning seega oleks neile hea tööline. Me Tinaga pole päris kindlad, kas töö prügirekkal oleks 19 aastasele noormehele siiski õige koht, sest patrullrekkal või kuskil mujal oleks ta arvatavasti palju kasulikum ning saaks teha rohkem ehk talle motiveerivamat ja füüsilisemat tööd. Aga eks paistab, mis sellest kõigest saab.

Natukene meie igapäevasest tööst ka. Olen juba maininud, et paberitööd jagub meile piisavalt ning et peame kõiksugused tee äärest üles korjatud asjad täpselt kirja panema (SLK (Straight Line Kilometre) ja teeäär (vasak või parem – see äär kus asuvad SLK postid on vasak ehk nr.1 teeäär)) ning leitud asja kogus ning olemus.

Õnneks on lõpuks korda saanud ka meie rekka tahvelarvuti ning saame kõik asjad nüüd sinna sisse märkida. Harjumusest kirjutame siiski asju endiselt üles ka märkmikusse. Igatahes teeb korras olev tahvelarvuti töö osaliselt mugavamaks (SLKsid on lihtne märkida) ja osaliselt tüütumaks (võtab aega). Üldiselt teeme nii, et see kes on parasjagu roolis täidab ka tahvelarvutit ning teine läheb vajadusel rekkast välja rehvijuppe vms. korjama. Neid viimaseid on soojemate ilmade saabumisega aina rohkem leida. Kusjuures meie meeskonna number tahvelarvutis on 6, mis on ühtlasi ka minu üks õnnenumbritest – seega väga lihtne meelde jätta.

Olen vist unustanud mainida aga mõnes parklas peame tegema ka fotokaga enne ja pärast fotosid, sest nad tahavad teada, kas üles pandud prügi maha viskamise eest trahviga ähvardavatest siltidest on kasu või mitte. Jälle üks asi, mis kulutab veidi meie aega.

16.08 palus Richard meil tavapärase Marandoo prügiringi asemel hoopis Marble Bar Road ette võtta, sest sel päeval pidavat mingi minister seda teed kasutama. Meil paluti üles korjata kõik, mis silma torkab. Õnneks on see meie lühim maantee ning seega on meil alati aega, et seda korras hoida. Samas on selge, et lausa iga purgi või pudeli pärast me siiski peatuma ei hakka. Tore oli aga see, et seekord saime oma teekonda mööda Marble Bar Roadi jätkata ka peale seda kohta, kustmaalt maanteel teekatet enam pole. Täpsemalt saime sõita mööda Roy Hill kaevandusest kuni raudteeni. See oli minu jaoks põnev vaheldus, sest ma polnud seal kunagi käinud. Vaated olid hoopis teistsugused. Palju väiksemat sorti künkaid.

Loodusest veel niipalju, et olen märganud, kuidas siinsed „valged” kakaduud alati kell 06:10 meie majast oma parvega mööda lendavad. Nende järgi saaks peaaegu kella õigeks panna. Neile on see muidugi seotud päikesetõusuga. Vahva! Kahju ainult, et nad siin sellest punakaspruunist tolmust nii koledad välja näevad.

Lindudest veel niipalju, et ühel päeval õnnestus mul kahjuks ühest tuvist üle sõita. Nimelt lendas ta mulle maanteel lihtsalt rataste alla. Ta sõber oli piisavalt kiire ning lendas mööda kuid tema kahjuks mitte. Nägin vaid sulgi lendamas oma peeglist... Kahju temast...

Natuke veidi mõnele ehk ebameeldivast teemast... Nimelt nägime ühel hommikul teeääres tõenäoliselt allaaetud ning vast aborigeenide poolt tükkideks lõigatud lehma. Enamuses olid nad endaga kaasa viinud, kuid ülejäägi ümber oli vähemalt kolm dingot ning kotkad ja varesed. Peatusime ning jälgisime tükk aega nende tegevust. Oli väga põnev ja huvitav vaadata, kuidas üks dingodest oma leidu sakutas ja nautis. Õhtuks polnud lehmast enam väga midagi järgi jäänud kuid üks dingo oli endiselt seal ning linnud olid parasjagu oma osa nautimas.

Lindude teemal veel veidi. Nimelt, kui kuskil on Austraalias õues tilkuv kraan ning selle all pisike alus, siis see on mõeldud just lindudele või teistele loomakestele joomiseks. Keegi ei jäta kraani tilkuma kogemata vaid meelega. Mulle see mõte väga meeldib. Niisamuti võib linnas näiteks poekeste ees näha koertele mõeldud joogiveekausikesi.

Tagasi aga töö teemadele. Ühel päeval paluti meil minna Auski Roadhouse kõrval olevale mitteametlikle rekkaparklale tööle, et sealsed megasuured rehvid sissepääsudele meie rekkaga ette lohistada (Bobcat keeldus koostööst). Saime seda tööd teha koos Harley ja Tediga ja see oli päris tore, sest antud rehvid olid seal seisnud vast aastaid ning olid kodudeks üsna mitmele ämblikule. Nii naljakas oli vaadata, kuidas alati üsna flegmaatiline Ted poisilikult hüppas, kui ämblike nägi. Kui tavaliselt on suurimaks hüplejaks Tina, siis seekord olin temas pettunud, sest ta näis liiga rahulik. Üsna koomiline on mõnikord vaadata, kuidas ta käsi vehkides mõnda rehvi ümber keerab, sest ehk seal on mõni pikakoibne sees peidus.

Tööd tehes olen märganud, et siinsed inimesed raiskavad ikka jube palju toidukraami. Tihtipeale on ära visatud terved kotitäied pealtnäha täiesti kõlbulikke apelsine/mandarine või kratuleid/sibulaid. Arvame, et ehk inimesed lihtsalt ei viitsi neid koju tagasi kaasa tassida.

Jälle väike teemavahetus... Olen nüüdseks aru saanud, miks tuleb siin autod alati tagumikuga maja suunas parkida. Sellekohased sildid on üleval väga paljudes kohtades ning seda selleks, et kui midagi juhtub, siis saab sealt ilma tagurdamata kiiresti välja sõita. Teine põhjus on see, et kui mõned inimesed lähevad väga vara tööle, siis ei häiri nad teisi oma piiksuva tagurdamisega. Vot nii.

Ühel päeval saadeti meid taaskord Auski Roadhouse’i komandeeringusse. Seekordne kogemus ei olnud nii hea, kui eelmine. Nimelt avades külmkapi selgus, et seal ootas mind kinnine kuid aegunud piimapakk ning sügavkülm oli totaalselt jääs. Õnneks polnud mul vaja seda kasutada. Otsustasin üle pika aja telekat vaadata aga selgus, et mu telekapult ei tööta. Loksutasin siis veidi patareisid ning sain selle uuesti tööle. Sellest polnud aga abi, sest mu telekal polnud signaali mitte ühegi kanali jaoks. Tinal olevat kõik kenasti toiminud. Peale selle vaatasid kapist mulle vastu kellegi vanad sokid ning WC-s ei tahtnud vesi korralikult alla minna. Lisaks ei suutnud soojendussüsteem mu tuba piisavalt soojaks kütta ning viimased tunnid hommikust veetsin üleni teki all olles, sest ma ei suutnud end motiveerida voodist välja minema, et midagi sooja selga panna.

Mõtlesin, et küll oleks nõme, kui ma siia puhkama oleksin tulnud ning ise selle kinni oleksin pidanud maksma. Eriliselt nõmedaks teeks sel juhul ka asjaolu, et väga paljud töölised ärkavad puhkajatega võrreldes ikka väga nõmedalt vara üles ning hakkavad siis oma tubades kolistama. Ma tõesti loodan, et nad majutavad töölised ja turistid siiski kuskile eraldi soojakutesse.

Samal ajal ööbis meie läheduses ka Caspar, meie üks suurematest töödejuhatajatest. Tema oli aga oma toaga üsna rahul, sest leidis oma voodi alt kellegi akupanga. Kuna tema seda ei vajanud ning mul on neid juba kaks tükki, siis andisme selle Tinale.

Tuli välja, et Tinal oleks seda akupanka hädasti tol ööl vaja olnud, sest ta telefoni aku oli tühjaks saanud. Ühel hetkel kuulis ta kuidas keegi läks pessu ning käis wc-s jne.. Ta eeldas, et hommik on käes ning pani riidesse, pesi hambad ning pani näkku kreemi. Seejärel suundus ta rekkasse. Seal vaatas ta meie töötelefoni, mis teatas talle, et kell on vasrti üks öösel! Ilmselgelt oli ta üsna vihane enda peale ning suundus tagasi voodisse. Seal üritas ta pool tundi leida kohta, kust töötelefonil saaks hommikuks äratust panna. Lõpuks andis ta alla, sest ei suutnud seda leida. Hommikul mulle seda lugu rääkides naersin kõht kõveras ning vaatasin seda telefoni. Mul võttis aega umbes 10sekundit, et talle alarmi asukoht tuvastada. Vähemalt järgmine kord ta teab, kus see asub, ehk.

Kuigi meie ööbimine Auskis ei möödunud seekord nii nauditavalt, siis toidud on seal endiselt väga maitsvad. Caspar sai küll kana asemel lambaprae aga no see selleks. Tina ei suutnud jälle ära uskuda, kuidas ma suutsin kogu oma suure taldrikutäie toitu ära süüa. Ta ei mõista, kuhu see mul mahub. Seekord ei saanud ta aru, miks ma isegi sidrunilõigu ära sõin, sest need polevat ju söömiseks mõeldud (siin kipuvad kõik nii arvama). Mulle see aga piiratud kogustes väga maitseb. Eriti teades, kui palju see vitamiine sisaldab. Minu rõõmuks võttis Tina oma nimele ka lisa koogitükid ning mina talle vastutasuks pudelivett. Väga kasulik vahetus minu arvates. Ühe juustukoogitüki andsime hiljem meist mööda sõitvale Fossile, kes selle üle väga rõõmustas. Ülejäänud koogitükke sain nädalavahetusel nautida.

Ahjaaa, seda unustasin ka mainida, et Auskis hommikusööki tellides küsis teenindaja minu käest, kus toas ma viibin ning kinnituseks vajas ka mu nime. Seepeale küsis ta mu käest, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Seepeale ütles ka tema, et on Eestist pärit. Selgus, et samuti Tallinnast. Ta tegevat seal oma 88 farmipäeva.

Just eelmisel päeval oli Tina palunud mul mõned laused eesti keeles rääkida. Nüüd sai ta aga kuulda kuidas ma reaalselt seda kellegagi ka räägin. Igatahes oli tore Anne-Maiga tuttavaks saada.

Läbitud teekond:

Newman -> Karijini National Park (Fortecue Falls, Fern Pool, Circular Pool) -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognilini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road to Roy Hill camp railway -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Auski Roadhouse -> Newman -> peaaegu Kumarina Roadhouseni -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman.