Elu rändava Tivoliga

Saabumas oli järjekordne pikk nädalavahetus, seekord oli tegemist Lääne-Austraalia päevaga. Plaanisime juba Simoniga, kuhu me selle puhul telkima võiksime minna, kuid neljapäeva päeval sain kõne, kus mulle tööd pakuti. Selleks pidin aga juba järgmisel hommikul üle 400km kaugusele Geraldtoni sõitma. Selgus aga et bussipiletid olid kõik välja müüdud. Mu tulevane ülemus ütles, et ma ootaksin ta kõnet ning ta mõtleb selle kõige üle veidi. Ma ei teadnud, kas hakata asju pakkima või mitte. Otsustasin siiski pesu pesema panna ning mõned ettevalmistused teha. Kaks tundi hiljem ehk kell neli päeval sain lõpuks oodatud kõne ning mulle teatati, et bussis on mulle koht reserveeritud. Hiljem selgus, et ta oli mulle isegi lennukipileteid vaadanud ning muidugi oli ta nõus mu sõidu kinni maksma. Olen märganud, et see on siin tihtipeale kombeks. Olin muidugi rõõmus, et sain tööd, kuid samas ei tahtnud ma ju üldse Perthist ära minna. Kuna ma täpselt ei teadnud, kuhu olin minemas ning mida mul oleks vaja, siis oli mul üsna keeruline asju pakkida. Paljud asjad jätsin muidugi Perthi end ootama. Kõige raskem oli jätta külmkappi oma šokolaade, mis olin just sünnipäevaks saanud. Loodan, et need ootavad mind endiselt seal...

3.juuni hommikul viis Simon mind bussijaama ning minu teekond Geraldoni võis alata. Kuus tundi hiljem olingi kohal. Minu ülemus Mitchell (ehk järjekordne Mitch) oli mulle ning veel ühele mehele (Kevinile – jep, järjekordne Kevin) bussijaama järgi tulnud ning seejärel sõidutati meid meie töökohta...

Tööandjaks oli West Coast Mitro Carnival ehk Eesti mõistes rändav Tivoli, mis veedab igas linnakeses või asulas nädala ning liigub siis jälle edasi järgmisesse kohta. Edaspidi hakkangi seda Tivoliks kutsuma, sest nii on lihtsam See tähendab, et minu ülesandeks oli aidata atraktsioone üles panna ning neid jälle alla võtta ning kokku pakkida. Lisaks pidin ürituse toimumispäevadel (üldiselt neljapäeval, reedel ning laupäeval) olema abiks erinevatel atraktsioonidel.

Atraktsioone ei ole West Coast Mitro Carnivalil tegelikult väga palju. Lastele on kaks täispuhutavat batuuti ning neli suurt täispuhutavat palli, mille sees saab üksi kõndida ja hüpelda. Pisikestele on ka aeglaselt ringiratast sõitvad autod. Lisaks on muidugi veel igasuguseid keerutavaid asju nagu näiteks Zipper, kuhu saab sisse istuda ning seejärel keerutab ja pöörleb see nii palju, et ajab vast paljudel südame pahaks.

Olemas on ka Graviton, mis hoiab külastaja vastu seina ning keerutab seejärel ringiratast. Lisaks on veel ka Gliff Hanger, millele tuleb kõhuli lamada ning seejärel jällegi keerutatakse külastajaid ringi. Olemas on ka kummiäärtega elektriautod, mida ma lapsepõlvest saati siiani väga armastan.

Muidugi müüakse putkadest erinevat nänni ning saab osta õnnenumbritega pileteid ning võita mänguasju. Muidugi ei puudu ka koht, kus saab relvast korke lasta ning püüda sellega topsikuid maha kukutada ning midagi võita. Asju saab võita ka partide püüdmise mängus, kus iga ujuva kollase pardi alla on kirjutatud nimi ning siis saad erinevate nimedega riiulitelt endale meelepärase kingituse valida.

Olemas on ka nn. naervad klounid, kelle suhu tuleb viis pingpongi palli kukutada ning siis vastavalt pallide veeremiskohale ning kokku arvutatud summale endale auhindu võita. Kõige paremaks auhinnaks on suured pehmed mänguasjad ning selleks, et neid võita peaks saama suht võimatu kombinatsiooni ehk viis palli peaks veerema number ühe juurde või siis kõik viis palli peaks veerema number kuue juurde. Lisaks sätitakse klounide pead sedasi, et neid numbreid oleks suht keeruline saada. Veel on võimalik auhindu võita visates palle äbritesse. Oluline on see, et olenemata oskustest võidetakse mängudes alati midagi. Seega atraktsioone jagub kuid neid ei ole siiski väga palju.

Sööke/jooke meie enda meeskond ei pakkunud kuid kohati reisisid meiega kaasa erinevad teenusepakkujad, kes müüsid ka söödavat kraami. Lisaks reisisid meiega kaasa ka erinevad inimesed, kes müüsid erinevaid asju (pila- ja naljakaupa, riideid, ehteid jms.). Reaalselt koosneb pidevalt ringi seiklev seltskond umbes 10-20 inimesest, kellest pooled töötavad otseselt Mitchile. Nendest kolm (koos minuga) olid naissoost. Lisaks palgatakse igas linnas backpackerite näol juurde lisatööjõudu.

Minu esimene tööpäev algas kaks tundi pärast minu saabumist ning esimesena pidin olema täispuhutava batuudi juures ning jälgima, et sinna läheksid peale vaid piletiomanikud ning et nad võtaksid oma jalatsid jalast ega jääks hüppama palju kauemaks kui 5 minutit. Selleks, et kergemini hüplevate laste tähelepanu võita anti mulle vile, mille vilistamise peale kõik batuudilt maha pidid ronima. Ma ei tea, miks minu töökohustused mind Austraalias olles juba teist korda batuutideni on toonud... Igatahes mulle see sobib. Minu tööpäev lõppes üsna korraliku ilutulestikuga, mis kestis lausa veerand tundi. Päris äge algus! Kuna ilutulestikku ei ole lubatud igas linnas teha, siis täitsa igalpool seda ei tehtud.

Peaaegu kaheks  nädalaks oli mu ööbimiskohaks ühe suure ja kõrge rekka esiistmete taga asuv kitsas voodi. Kui esimest korda sinna rekkasse sisse ronisin, siis sain kohe aru, et mu voodis on koer maganud. Seega võtsin esimese asjana sealse üsna räbala lina ning viisin selle pessu. Rõõmustasin, et oma magamiskoti kaasa olin vedanud ning tegin kohe plaani endale Carnarvonist uus voodipesu osta. Etteruttavalt võin öelda, et kuna poes oli väikestes suurustes valida roosade hobuste või rekkatega tekikotid, siis otsustasin muidugi just viimase kasuks. Igati teemakohane ju! Kui olin oma rekka seestpoolt suht puhtaks saanud, oli olemine juba märgatavalt parem.

Ööseks sain soovi korral isegi kogu rekkale seestpoolt kardinad ette tõmmata ning lisaks sain teised kardinad veel lihtsalt oma voodi osale ette tõmmata. Nüüd veidi hiljem võin öelda, et olen väga üllatunud, kui palju need kardinad sooja suudavad hoida. Õnneks oli mu voodi sama pikk, kui lai oli rekka ning see on kõigist rekkatest, millega olen siiani sõitnud kõige suurem.

Selleks, et sinna sisse ronida pidin reaalselt ronima ning alla ronides pidin hüppama. Igatahes oli mu voodi nii pikk, et sain jalutsis ilusti oma seljakotte hoida. Ja sellest hetkest peale täitsid minu seljakotid ka minu (riide)kapi eesmärke. Nii kitsastes tingimustes pole ma veel siiani kunagi elanud. Jälle midagi uut.

Laupäeval käisime sellele rekkale, kus ma elan kütust võtmas ning ma sõitsin ühe mehega (Liam’iga) lihtsalt kaasa. Selgus, et minu ülemus Mitch on tema onu ning et tema on selles peres juba neljas põlvkond, kes selle tööga tegeleb. Tegelikult on üsna paljud püsitöölised seda tööd juba aastaid teinud. Neile lihtsalt meeldivat see elustiil. Hiljem rääkis Mitch mulle, et ta olevat sellega juba 28 aastat tegelenud ning nüüd tunneb, et tahaks selle hea meelega kellelegi teisele millalgi üle anda. Mitch ise on 48 aastane.

Pidin ka järgisel päeval sama batuudi peal olema, kuid siis oli see töö veelgi lihtsam, kui esimesel päeval, sest tänu öö läbi sadanud vihmale hoiatasin vanemaid, et batuut on suht märg ning päris paljud otsustasid seepeale selle vahle jätta.

Töö atraktsioonidel on üsna lihtne, kuid juba sain ka aru, kuidas mõned lapsed erinevaid skeeme üritasid aretada ning kuskilt prügikastist leitud eelmise päeva käepaeltega atraktsioonidele tahtsid saada. Sain ka oma esimese õppetunni, miks ei tohi isegi väga ilusti paluvat last batuudile lasta, isegi kui seal parasjagu kedagi hüppamas ei ole. Seda selleks, et hetk hiljem olid platsis ka tema sõbrad, kes samuti tasuta hüppamist nõudsid. Lubasin neil kõigil minuti hüpata, kuid kuna oma kambaga peletasid nad peresid eemale, siis sain aru, et olin valesti käitunud. Ja kuigi ma pole rassist, siis pean siiski mainima, et probleemsed lapsed on tihtipeale aborigeenid. Nad ei kuula oma vanemaid ning tunduvad suht taltsutamatud ning teevad eriti just gruppides olles seda, mida ise parasjagu tahavad. Mulle on siiani harjumatu näha umbes kümne aastaseid suitsetamas näiteks... Samas on mul neist ka kahju, sest ega nemad pole süüdi, et nende vanemad on pidevalt joobes ning nendega tegeleda ei viitsi.

Peale laupäevast üritust hakkasime kohe asju kokku panema ning tegelesime sellega poole üheni öösel. Hommikul kell 8:30 jätkasime sellega ning juba 12ks oligi kõik kokku pakitud. Kui nägin, milisena asjad kokkupakitult välja näevad, siis nüüd olen peaaegu 90% kindel, et nägin neid kunagi Keviniga muru niites meist mööda sõitmas.

Kui asjad olid kokku pakitud tuli mu ülemus minu juurde ning andis mulle sularahas palga kätte. Ütlesin, et sooviksin edaspidi seda siiski ametlikult teha ning seepeale küsis ta kas mul on load olemas ning pakkus mulle ametikõrgendust juhul, kui olen nõus jälle rekkatega sõitma. Ütlesin, et ma pole juba kaks ja pool aastat nendega sõitnud kuid oleksin huvitatud küll. Hetk hiljem pani ta mind juba rooli ning pidin enda kastiauto taga kahe tonnist karavani vedama. Selgus, et selle vedamiseks on tegelikult vaja vaid autojuhi lube. Olin üllatunud, sest tegemist ei olnud pisikese kooslusega. Igatahes oli mu ülemus väga rahul, kui ma enne ärasõitu talle mainisin, et karavanil on sõitja pool endiselt rehvide ees ja taga telliskivid. Seega muidugi eemaldasin need enne ärasõitu.

Olin üsna närvis kuid Mitch oli väga rahulik ning ütles, et ma ei muretseks, sest ta jälgib kõike, mida ma teen. Kuna ma polnud Perthis üleliia palju isegi autoga sõitnud, siis korrutasin endale pidevalt, et ma hoiaksin vasakule poole teeserva. Õnneks saime üsna kiiresti linnast välja ning võis alata selline sõit, mida ma väga naudin. Sõitsime umbes 30km eemal olevasse Chapman Valley’sse ning jätsime masina sinna ning läksime tagasi Geraldtoni autoga, mis meile järgi sõitis. Seega saime Mitchiga üsna pikalt lõpuks ometi rääkida ning tundub, et ta on täitsa tore ja mõistlik mees.

Mõned tunnid peale seda sõitsime uuesti Chapman Valleysse ning jäime sinna pühapäevast kuni kolmapäeva varahommikuni. See on väga tilluke koht, kus pole poodi ega midagi. Isegi külaks ei saa seda nimetada, sest ka maju on seal vaid mõned üksikud. Tuleb välja, et septembris enne tagasi Perthi sõitmist toimub ka selles tillukeses kohas üheks päevaks Tivoli üritus. Väidetavalt tulevad ümbruskondsed inimesed kõik kokku ning see koht saab olema rahvast täis.

Peale mõnda vaba päeva Chapman Valleys liikusime edasi minu endisesse kodulinna Carnarvoni, kuid enne seda sain veel korra Geraldtoni ja Chapman Valley vahet sõita, sest minu „kodu” rekkat tuli taaskord kütusega toita. Mõtlesin alguses seda töökohta vastu võttes, et kui mulle töö, seltskond või tingimused ei sobi, siis sõidan peale Carnarvoni lihtsalt tagasi Perthi ning olen saanud väikese seikluse ning ühtlasi jälle korraks oma sõpru näha.

Carnarvoni sõidu alustamine võttis meil hommikul veidi aega, sest minu „kodu” rekka oli eelmisel õhtul lootusetult mudasse kinni jäänud. Seda prooviti autoga välja tõmmata, kuid see ei toiminud. Ka auto jäi seepeale kinni. See saadi aga üsna kiiresti sopast kätte. Seejärel üritati minu „kodu” rekkat teise rekkaga välja tõmmata, kuid ka see jäi lootusetult kinni. Seepeale üritati seda rekkat autoga välja tõmmata ning auto jäi muidugi jällegi mudasse kinni. Istusin oma „kodu” rekkas ja vaatasin põnevusega vihmases õues toimuvat. Rivi kinni jäänud masinatest muutus aina pikemaks. Hommikuks tuli aga mingi suurem masin, mis meie rekkad välja tõmbas. Mina seda enam ei näinud, sest need, kes polnud kinni jäänud said juba varem oma teekonda Carnarvoni suunas alustada.

Carnarvoni sõit on alati mu jaoks väga meeldiv olnud, kuid natuke oli siiski imelik sinna minna teades, et Simonit ei ole minuga ning et ta ei ole mind ka seal ees ootamas. Samas ootasin väga Jeni ja teiste nägemist. Kohe kui olime kohale jõudnud helistasingi Jenile ning sain temaga üsna varsti kokku, sest mu ülemus ütles, et meid kõiki pole masinate õigele kohale sõitmiseks vaja. Seega jätsin nad maad mõõtma ning läksin Jeni juurde. Küll oli mõnus end suures ja puhtas vannitoas pesta.

Nimelt on Tivoli pesemisruum väga tilluke ning mitte just kõige puhtam. Ma isegi ei tahtnud mõelda, kuidas enda juukseid seal peseksin. End pestes pidin alati ettevaatlik olema, et mitte seinasid puudutada, sest tundus, et need teevad mind veelgi räpasemaks. Hiljem selgus ka põhjus, miks pesuruum on nii räpane. Nimelt oli meil graafik, mille alusel vastutas keegi ühel nädalal pesuruumi puhtuse eest ning teisel nädalal köögi puhtuse eest. Minu esimene nädal pesuruumi puhastuseks oli ette nähtud peale Carnarvoni South Hedlandis. Tuli välja, et puhtuse eest vastutamine tähendas seda, et vastav ruum tuli selle nädala jooksul ühel korral korralikult puhtaks küürida. Ainult korra nädalas! Hoolimata sellest, et neid kasutab 10-20 inimest. Köök nägi tegelikult üsna okei välja, sest need, kes seal reaalselt süüa viitsisid teha, hoidsid seda üsna normaalses olekus. Söögi eest vastutasime me ise ning seega tähendas see minu jaoks seda, et käisin köögis vaid kuuma vett keetmas ning mikrolaineahju kasutamas.

Olmest veel niipalju, et ka pesu pesemise eest tuli Tivolis $3 (2EURi) maksta, sest neil oli selline pesumasin, mis töötas vaid raha sisestamise peale (nagu paljudes karavanparkides on kombeks). Muidugi pesi masin asju vaid külma veega, sest ka see on siin üsna tavaline. Kuivati oli tasuta. Seega kasutasin võimalust ning pesin Jeni juures ka oma pesu sooja vett kasutava masinaga puhtaks. Peale seda oli juba täitsa hea olemine ning lobisesime Jeniga tükk aega. Mitch ei olnud kodus, sest ta oli Maccaga Red Bluffile Macca sünnat tähistama läinud.

Järgmine päev algas meil kell 8:00 koosolekuga, mis toimus korra nädalas ning antud pooltunni jooksul rääkis meie ülemus meid ees ootavast nädalast ning arutati võimalikke probleeme jms. Peale seda alustasime atraktsioonide ülespanemisega.

Mind pandi koos töötama ühe pisikese austraalia tüdruku Clemi’ga. Ta tundus väga tore ning olin sellega rahul. Meie ülesandeks oli kõigepealt suurest rekkast visata välja kilekottidesse pakitud tuhanded pehmed mänguasjad. Ma polnud kunagi nii palju pehmeid mänguloomi näinud. Tuli välja, et ka teine suur rekka on neid pilgeni täis.

Kui olime asjad eest ära tõstnud saime hakata välja tõstma asju, mida me päriselt vajasime. Nimelt pidime üles panema kaks telki, millesse läksid ühte sisse täpsuse laskmise asjad ning teise naervad klounid ning muidugi ka erinevad auhinnad. Telkide ülepanemisel jäi mulle mulje, et Clemi pole seda just üleliia palju teinud, sest peale ühe telgi kokkupanemist oli mul juba asi enam-vähem selge, kuid tema kippus ikka üle mõtlema ning käskis mul pidevalt oodata, et ta saaks mõelda. Minu jaoks polnud enam eriti midagi mõelda, kuid kuna arvasin, et ehk see telk on erinev, siis võtsin asja rahulikumalt. Hiljem selgus siiski, et kahel telgil olid vaid väiksemat sorti erinevused. Etteruttavalt võin öelda, et sain seda tööd ka South Hedlandis teha, kus mu ülemus tuli isegi korraks seal olles minu juurde ning ütles, et kuigi Clemi on neile juba kolm aastat töötanud, siis oleks hea, kui ma teda tagant utsitaksin, sest muidu võtavad asjad liiga kaua aega. Nii oligi, sest pidin korduvalt tema soovil auhindu ühest kohast teise ümber tõstma, sest ta polnud väga kindel, kuhu miski minema pidi. Sellega kulutasime aga päris palju aega. Ja kuna me ei saanud palka mitte tundide vaid nädala eest, siis oleks olnud hea kõik võimalikult kiiresti valmis saada. Aga see selleks...

Kui olime oma telgid üles saanud, siis saime jälle kõik mänguasjad tagasi rekkasse mahutada. Ja see ei olnud kerge töö, sest nad ei tahtnud sinna kuidagi ära mahtuda. Lõpuks saime siiski hakkama.

Peale tööpäeva korjas Jen mind jälle autopeale ning viis enda juurde pesema. Nautisin jälle täiega puhas olemist. Peale seda läksime kella kuueks Heatheri juurde õhtusöögile. Nimelt oli nende ühel töökaaslasel sünnipäev ning nad tähistasid seda. Peale mõne tüdruku, keda ma ei tundnud oli seal ka Bel, kes oli küpsetanud väga maitsva lasanje. See maitses arvatavasti mulle eriliselt hästi ka seepärast, et olin siiani peale Perthist äraminekut vaid kiirsuppe/nuudleid jms. söönud. Oli väga tore nendega koos istuda ja veidi lobiseda. Vahepeal tekkis mul lausa tunne nagu ma töötaksin lihtsalt Tivoli heaks aga elaksin endiselt Simoniga Carnarvonis.

Järgmisel päeval olin teistele abiks kokkupõrkavate elektriautode ülespanemisel. See oli kõige keerulisem ja suurem atraktsioon, mis võttis alati kõige kauem aega. Seal juhendas meid inglise tüdruk Leanne, kes koos oma boyfriendi Pud’iga olid samuti Tivolile juba aastaid töötanud. Kui olime seal lõpetanud saadeti mind ja Clemit Zipperi atraktsiooni õlist puhastama. See on suur keerlev atraktsioon ning ma olin hämmingus, kui sain teada, et peame kõikidest plekkidest lapiga lahti saama. Muidugi oli meil ämbris veega segatult mingi õlieemaldusvahend, kuid see ei toiminud siiski kõige paremini. Lisaks oli meie kasutuses ka survepesur. Arvasin, et kogu atraktsiooni puhastamiseks kuluks mitu päeva, kuid meile anti aega vaid mõned tunnid. Lõpptulemusena ei söönud me isegi lõunat vaid rügasime edasi. Kuid isegi siis pidime ühel hetkel alla andma ning hakkama väga lohakat tööd tegema, sest muidu poleks me kindlasti õigeks ajaks valmis saanud.

Hiljem Mitch kiitis mind ning küsis, kas atraktsioonile värv ka peale jäi või küürisime kõik maha. Ta oli rahul, et võtsime asja nii põhjalikult ette. Tegelikult tegime seda nii põhjalikult ainult selleks, et Clemi ütles mulle, et just nii seda tulebki teha ning et ta pidavat seda tegema praktiliselt igal nädalal. Igatahes olin rõõmus, kui olime oma atraktsioonid lõpuks kõik üles saanud.

Kuna olin oma tööga sattunud Carnarvoni, kus on ka minu maksukontor, siis otsustasin kiiresti ka sealt läbi minna ning neilt mõne asja kohta infot küsida, sest austraalia maksuaasta lõpeb 30.juunil. Sain asjad korda aetud ning loodetavasti saan ka sel aastal nendega oma maksutagastuse ära tehtud. See oleks mulle palju lihtsam kui kuskil mujal jälle kõikide andmete uuesti sisestamine. Siin ei käi see pooltki nii lihtsalt ja loogiliselt kui Eestis.

Peale seda korjas Jen mind taaskord auto peale, et saaksin end õlist puhtaks pesta. Ka Mitch ja Macca olid oma väljasõidult tagasi jõudnud ning seega oli tore ka nendega üle pika aja lobiseda. Ööseks läksin jälle tagasi oma rekkasse. Tegelikult oli Jen muidugi varem ka pakkunud, et võiksin nende juures ööbida aga kuna mul oli rekkas täitsa ok, siis otsustasin neid mitte sellega segada.

Järgmisel hommikul ärkasin vabatahtlikult umbes kuue ajal ning tundsin, et mu olemine oli üsna kehv. Jooksin kohalikku ühiskasutatavasse WCsse ning mõne tunni möödudes olin veendunud, et mul on mingi kõhugripp, sest mu kõht oli lahti ning oksendasin umbes iga poole tunni tagant. Rõõmustasin, et see ei juhtunud Geraldtonis, kus olime sunnitud kasutama plastikust ürituste WCsid. Teatasin oma olekust üsna varakult ka oma ülemusele ning ta oli väga mõistlik ning käskis mul tagasi voodisse minna, et ma õhtuseks ürituse toimumise ajaks ikka tervemaks saaksin. Ise mõtlesin, kui halb see võib võõrale inimesele näida, sest ta teadis, et olin oma sõprade juures igal õhtul käinud ning tegin seda ka eelmisel õhtul, mis oli ühtlasi ka reede. Õnneks paistis, et ta uskus mind, et tegemist polnud pohmakaga. Tegelikult polnud ma eelmisel õhtul tilkagi joonud aga tema seda ju ei teadnud. Igatahes tundsin end tegelikult veel üsna mitu päeva halvasti ning õhtuse ürituse ajal polnud ma ka just kõige naerusuisem. Alguses pani ülemus mind piletiputkasse istuma, kuid kui ta nägi, kuidas mu mõte töötamisest keeldus, siis ta korraldas asjad ringi ning pani mind ühele mehele, Crumpy’le täpsuselaskmise telki appi. Pidin seal küll püsti seisma, kuid sain enam-vähem asjaga hakkama. Ühel hetkel üks mees vibutas mu näo ees käsi ning küsis, kas ma olen ikka mõtetega seal kus peaksin olema. Tahtsin talle öelda, et ega ikka ei ole küll ning et tunnen end väga halvasti kuid naeratasin viisakalt ning ulatasin talle tema täpsuselaskmise korgid. Olin rõõmus, kui see päev lõpuks läbi sai.

Carnarvonis toimus meie üritus vaid laupäeval ja pühapäeval ning pühapäeva hommikuks tundsin end juba märgatavalt paremini. Söögile ega söömisele ei tahtnud ma siiski veel mitu päeva mõelda. Igatahes möödus meie pühapäevane üritus kenasti ning kuna see kõik toimus Tropical Festivali raames, siis oli meie ümber suur laat ning väga palju rõõmsaid inimesi. Seekord sain töötada naervate klounide telgis ning vahepeal pidin abiks olema ka partide püüdmise mängus. Vaheldus on alati tore!

Peale ürituse toimumist hakkasime kiiresti oma asju kokku pakkima ning saime need kokku veidi enne südaööd. Asjade kokkupakkimine käis meil seekord üsna kiiresti, sest nagu juba enne mainisin, siis Mitch palkab igas linnas endale kuni viis backpackerit appi, kes on siis ürituse ajal on lihtsamatel atraktsioonidel abiks ning aitavad hiljem asju kokku panna.

Esmaspäeva hommikul kell 7:00 hakkasime vaikselt järgmise linna ehk South Hedlandi suunas liikuma. Tegime väikseid peatusi Minilya-, Nanutarra-, ja Fortescue River Roadhouse’des ning õhtuks jõudsime veidi enne Karrathat asuvasse roadhouse’i, kus asus ka rekkate peatumiskoht. Olin väga üllatunud, kui Liam tuli sinna jõudes minu juurde ning ütles, et Mitch oli mulle palunud edasi öelda, et siin on ka pesuruumid ning kui ma kiirustan, siis pääsen sinna ilma järjekorrata. See oli tõesti hea uudis, sest peale mind tekkis ukse taha üsna kiiresti järjekord. Olin Mitchile väga tänulik.

Hommikul jätkasime teekonda South Hedlandi suunas, kuhu ka kenasti kohale jõudsime. Ainuke jama oli selles, et minu „kodu” rekka otsustas vaid mõned kilomeetrid enne päralejõudmist katki minna. See rekka oli ka enne mõned korrad katki läinud ning siis pidid mehed kogu kabiini üles kallutama, et seal all miskist teha. Minu jaoks tähendas see alati seda, et mu asjad olid voodilt mööda põrandat laiali veerenud. Nüüdseks olin juba õppinud oma asju võimalikult palju kottides hoidma. Igatahes suutsid nad rekka küll kuidagi sihtpunkti saada kuid juba järgmisel hommikul lennutati üks mees Bruce Perthi, et ta sealt oma rekkaga South Hedlandi sõidaks, sest vana rekka enam uut sõitu vastu ei peaks.

Kuna tegemist oli ka minu nn. „koduga”, siis pidin oma asjad välja kolima ning sain edaspidi elada meeskonna karavanis/soojakus. Igatahes sain endale oma toa (numbriga 6), kus oli olemas isegi külmkapp ning ventilaator. 

Tuba ise oli aga eelmisest kasutajast väga räpane. Seega veetsin pool päeva seda küürides ning ühtlasi ka pesemisruume küürides, sest käes oli minu nädal selle tegemiseks. Lõpptulemus oli üsna talutav.

Järgmisel päeval algas taaskord asjade mahalaadimine ning ülespanemine. Täpselt samamoodi nagu eelmisel nädalal. Ainuke erinevus seisnes selles, et sel nädalal pääsesime me Zipperi puhastamisest. Mul on tegelikult isegi tunne, et see jäigi tegemata.

Kuigi töö ei olnud üleliia raske, siis hakkasin vaikselt aru saama, et töötunde on nädalas siiski veidi enam kui umbes 38, mida mulle alguses öeldi. Eks seda tingis ka see, et peale minu olid alles Pertis Tivoliga tööd alustanud ka kaks backpackerit (sakslane Phillip ja prantslane Boris) ning kuna me ei teadnud veel täpselt mida tegema peab, siis võtsid asjad veidi kauem aega, kui oleks pidanud.

Hakkasin vaikselt mõtlema, et jätkan nendega arvatavasiti tööd veel mõneks nädalaks, et saaksin tööga reisida kohtadesse, kus ma veel käinud polnud (Broome, Derby, Kunnunurra, Halls Creek). Edasi viib nende teekond neid kohtadesse, kus olin juba enne käinud (Port Hedland, Karratha, Tom Price, Carnarvon, Geraldton, Chapman Valley (seal veedetakse kaks nädalat masinate hoolduseks ning ühe päeva ürituse läbiviimiseks) ning seejärel jõutakse ringiga septembri keskpaigas tagasi Perthi, kust varsti hakatakse edasi lõuna poole liikuma.

17.juuni õhtul helistas mulle Kevin ning rääkis mulle õhinaga, et pean kindlasti kellegi Tim’i nimelisega ühendust võtma, sest tal võib olla mulle tööd pakkuda. Helistasingi Timile, kuid ta ei vastanud mu kõnele. Seejärel saatsin sõnumi, millele järgmiseks päevaks ikka vastust polnud saanud. Helistasin siis Kevini soovitusel talle uuesti. Seekord ta ka vastas ning ütles, et neil võib tõesti mulle olla tööd pakkuda. Varsti sõitis Timi naine Robin mulle Tivoli lähedusse järgi (sest Tim arvas, et ehk ma tunneks end ebamugavalt kui peaksin kellegi võõra mehe autosse istuma) ning viis mind Wedgefieldi Timiga kohtuma ning näitas ära ka koha, kus ma ehk elama hakkaksin. Nimelt tuli välja, et Timil oleks vaja kedagi, kes omaks rekkalube ning saaks ka traktorijuhtimisega hakkama. Kuna tegin seda kõike Kevinile kaks aastat ning olin nüüdseks ka juba jälle rekkatega veidi enam harjunud, siis kõlas see mulle hästi. Tim ei osanud veel täpselt öelda, mida ta tahaks, et ma ta heaks teeksin. Valikutes oli väikse traktoriga linnas muru niitmine, suurte maanteede äärsete parklate prügikastide tühjendamine ning lisaks ka liikluskontroll. Selle viimase puhul peaksin läbima ka lisakoolituse, sest Keviniga jäi see mul läbimata. Kuna nii Tim kui ka Robin tundusid toredad ning palganumbrid ilusad, siis olin suht hetkega otsustanud, et jätan Tivolitööga hüvasti. Samas tundsin end veidi halvasti, sest Mitch oli mu vastu alati nii kena olnud ning ma kohe üldse ei tahtnud talle öelda, et lähen juba minema. Seega ütlesin Timile ja Robinile, et arvatavasti sooviks mu ülemus, et sõidaksin nendega Broomi, kuna nad ei suudaks paari päevaga mulle asendust leida kuid Broomis oleks neil selleks piisavalt aega. Tim ja Robin ütlesid, et neile meeldib minu suhtumine, et ma lihtsalt paremat pakkumist nähes minema ei jookse vaid siiski oma töökohale mõneks ajaks veel truuks jään.

Seejärel viis Robin mind tagasi Tivoli juurde ning läksin ja rääkisin Mitchiga. Ta oli väga mõistev ning ühtlasi ka tänulik, et olin nõus Broomi sõitma tema rekkaga. Eks mul olid ju väiksed omakasud ka sees, sest tahtsin kasvõi korrakski Sandfire Roadhouse'st edasi sõita ning Broomi näha. Juba mõned tunnid hiljem tuli üks tüdruk Stacey minu suurele seljakotile järgi, sest mul ei olnud ju mõtet kogu oma elamist Broomi ja tagasi tassida. Kõik sujus uskumatult kiiresti ja kenasti. Olin väga rahul. 

South Hedlandis toimus meie Tivoli üritus neljapäevast laupäevani ning pühapäeva pärastlõunal, kui kõik asjad olid kokku pakitud suundusime juba vaikselt Broomi suunas. Tegime pisikese peatuse veidi enne Pardoo Roadhouse’i, Sandfire Roadhouse juures ning jäime ööseks sealt umbes 50km edasi asuvasse parklasse ööbima. Tegime lõket ja oli mõnus õhtu. Tundsin end väga hästi ja rahulolevalt, sest mul oli tunne, et mind on ees ootamas toredad päevad.

Nii oligi! Järgmisel hommikul sõitsime edasi Broomi suunas ning peatusime vaid korraks Roebuck Plains Roadhouse’is ning seejärel jõudsimegi varsti minu kauaoodatud Broomi ning minu töö oligi läbi. Sain kokkuvõttes oma Isuzu masinaga vaid veidi alla 2000km sõita. Meie ööbimiskohaks sai mõneks päevaks olema rodeo ürituse jaoks mõeldud suur aiaga piiratud ala. Kui hakkasin tagasisõiduks Internetist bussipileteid otsima, siis selgus, et järgmine buss Hedlandi suunas väljub alles neljapäeva õhtul (ning sel hetkel oli alles esmaspäev). Ma ei suutnud oma silmi uskuda ning otsustasin isegi bussifirmasse helistada. Selguski, et bussid käivad sealt Hedlandi suht harva. Sama üllatunud nagu mina, oli ka mu tulevane ülemus ning minu Tivoli-kaaslased. Mis seal ikka... Jama värk küll aga olin „sunnitud” nüüd mõneks päevaks Broomi jääma. Minu rõõmuks ütles mu ülemus, et võin edasi oma toas elada seni, kuniks seda vajan. Otsustasin, et tööd ma siiski tema heaks enam ei tee ning kasutan vabasid päevi parem linnaga tutvumiseks.

Kõige imelikum on selle linna juures see, et selle südames asub lennuväli. Ja kuigi see kõlab väga mugavalt, siis oli mulle siiski üsna harjumatu näha ja kuulda lennukeid nii lähedalt, et tundus nagu nad hakkaksid keset linnatänavat maanduma.

Peale väikest koosolekut otsustasime Phillipi ja Borisega linna minna. Kuna see asus meist umbes 5km kaugusel ning me ei tahtnud aega kulutada, siis otsustasime sinna minna häälega. Saime suht kiiresti ühe masina peale, kus üks meist pidi taga kabiinis end politsei eest peitma, sest seal ei oleks tohtinud teoreetiliselt sõita. Politseil oli aga tegemist ühe teise autoga ning seega jõudsime kenasti ja kiiresti linna külaliskeskuse juurde.

Võtsin sealt meile kaardi ning otsustasime edasi 22km pikkuse Cable Beach (Kaabli ranna) suunas liikuda. See ei tundunud kaugel olevat kuid hiljem selgus, et meie jalutuskäik osutus umbes 6km pikkuseks. Igatahes oli rand võrratult ilus ja lai.

Tõusud ja mõõnad on siinkandis meeletult suured ning liiguvad väga kiiresti. Imelik on näha, kuidas täiesti kuiv liiv on vee reaalsest ookeanipiirist sadu meetreid eemal. Vesi oli küll üsna jahe kuid siiski mõnus ja värskendav.

Magasime rannaliival päris mitu tundi, kuniks Phillip mind äratas ja ütles, et kaamlid on meile lähemale liikunud. Nimelt olin neid enne eemalt näinud kuid nad paistsid siis alles asjadeks valmistuvat. Nimelt tehakse Cable Beach’il turistidele päikseloojangul või ka enne seda üsna kuulsaid kaamlitega jalutuskäike.

Neid oli palju rohkem kui oleksin osanud arvata. Kaamlitele olid selga pandud spetsiaalsed alused, mille peale siis inimesed pidid istuma. Sadulaks neid asju eriti kutsuda ei tahaks. Aga vaade kaamlitele ning aina mere poole vajuvale päikesele oli tegelikult väga kena. Seejärel käisid poisid veel korra ujumas ning otsustasime hakata tagasi linna suunas liikuma. Ühel hetkel hüüdis keegi autost Borisit. Selgus, et see oli üks prantsuse kutt, kellega nad olid Perthis tutvunud.

Imestasime ja naersime kokkusattumuse üle ning Phillip ütles, et sa alati kohtad inimesi vähemalt kaks korda. Õhtusöögiks läksime suht ainukesena lahti olevasse pubisse, mis hiljem selgus, et on Broomi üks populaarsemaid kohti. Oli meeldiv jälle korralikumat toitu süüa.

Kui kõhud olid täis hakkasime vaikselt oma elamise suunas liikuma. Teepeal ühines meiega üks aborigeeni kutt, kes poistelt suitsu palus. Seejärel jalutasime mõnda aega edasi naljakesi ning Phillip muudkui küsis ja küsis temalt igasugu asju. Isegi asju, mida ehk poleks olnud sobilik küsida aga kutt tundus olevat tegelikult harjumatult avatud ning ka sealjuures hea inglise keelega.

Ühel hetkel peatus meie ees aga seesama masin, millega päeval linna olime sõitnud. Ma siiani ei saa aru, kuidas see kutt meid pimedas ära tundis, sest hommikul oli meid kolm aga nüüd neli ning me keegi tegelikult ei hääletanud. Igatahes jätsime aborigeenikuti maha, sest ta pidi varsti ära keerama ning meid viidi lausa koju värava ette. Seepeale teatas Phillip jälle, et ta ju ütles, et me kohtame inimesi vähemalt kaks korda. Ja tal oli õigus. Järjekordne tore kokkusattumus sel päeval.

Õhtul WCsse minnes lugesin seinal silti, mis palus prilllauad kindlasti sulgeda, et takistada konnasid. Kujutasin ette et tegemist on selliste pisikeste pool läbipaistvate konnadega nagu olid Carnarvonis. Keegi oli siiski prillaua lahti unustanud ning kui ma vett lasksin, siis selgus, et sellega uhtusin alla ka umbes oma rusika suuruse ilusa rohe-rohelise konnakese. Kahju hakkas kohe...

21.juunil ehk järgmisel päeval tuli Leanne mu ukse taha ning küsis, kas ma tahaksin tema, Pudi ja nende austraalia karjakoera Majoriga Gantheaume Point’i randa tulla, sest nad olevat just endale rendiauto võtnud. Muidugi olin rõõmuga nõus nendega kaasa minema. 

Toredaks komplimendiks ütlesid nad mulle, et usaldavad mind ja minu tööd rohkem kui Hariyt, kes on seal umbes kolm aastat töötanud ning neil oli kahju, et ma ära pidin minema kuid samas nad kõik mõistsid ja said aru miks ma seda teen. Nii headele pakkumistele lihtsalt ei saa ära öelda.

Igatahes veetsime mõned tunnid rannas pikutades ning seejärel läksime ka vaatama lähedal asuva majaka juures olevaid dinosaurusejälgi. Kahjuks oli tõus nii suur, et päris jälgi meil näha ei õnnestunud aga nägime ära tehisjäljed ning lugesime selle kohta infot. Tuleb välja, et Broomi rannaäär on dinosauruse jälgedest üks maailma populaarseimaid, sest kui vaid väga vähestes kohtades on näha rohkem kui kolme erineva liigi dinosauruste jälgi, siis Broomis on neid lausa üle üheksa.

Meie päev möödus kenasti ning ka õhtu oli väga mõnus. Nimelt olime Broomi sattunud väga ideaalsel ajal, sest vaid kolm korda aastas on kolmel kuul võimalik näha kolme päeva vältel fenomeni, mida kutsutakse trepiks kuule. Nimelt tekib tänu mõõnale kuu tõusmise ajal veele ning liivale kujutis, mis meenutab treppi kuuni.

Muidugi otsustasime seda kõik vaatama minna. Vaade oli tõesti ilus ning kuigi tegin palju-palju pilte, siis ei suuda need seda siiski nii hästi edasi anda.

Järgmisel päeval otsustasin oma emme nõuannet kuulda võtta ning minna pärlifarmi ekskursioonile. Nimelt on Broome mujal maailmas just tuntud oma pärlikasvatuste poolest. Sihtkohaks valisin umbes 40km Broomist eemal asuva Willie Creek pärlifarmi.

Ekskursioon sinna algas bussisõiduga külaliskeskuse juurest kell 10:45. Mees, kes mind peale korjas oli väga jutukas ning meile räägiti erinevaid asju mitte ainult pärlitest vaid ka üldiselt Broomist ja Lääne-Austraaliast. Mõned asjad olid mulle juba iseenesestmõistetavad aga muidugi oli ka uut infot.

Peale nn. Kimberly (see on maakond, kus asusime) massaaži, milleks kutsutakse pinnaseta teedel hüpliku sõitmist jõudsime pärlifarmi kohale.

Kõigepealt suunati meid varjualusesse, kus üks naine rääkis meile pikalt ja põhjalikult austritest ning pärlitest ning sellest, kuidas nende kasvatamine käib. Seejärel avas ta ühe austrikarbi ning võttis sellest pärli välja.

Me saime kõik vaadata ja katsuda erinevate kujude ja toonidega pärleid ning meile seletati, mille järgi pärleid hinnatakse. Lisaks saadeti ringi käima ka üks väga ilus, suur ja hinnaline pärl (umbes $8000 ehk 5385EURi).

Seejärel suunati meid kohviku osasse, kus lõunasöögi tellijad oma lõunasöögid kätte said. Mina ja veel üks paarike ei olnud ainukesena lõunasööki tellinud ning meid kostitati puuviljade, karaskite ning mahla ja kohviga. Meile tuldi isegi ütlema, et me sööks ikka korralikult kõhud täis. Kuna meid oli nii vähe ja sööki üsna palju, siis minul sai küll peale seda kõht ikka üsna täis ning olin rõõmus, et endale eraldi lõunat ei olnud tellinud.

Peale kõhutäit näidati meile kohalikke akvaariumeid ning seletati, kuidas akvaariumites olev vesi on jõeveega kuidagi ühendatud ning nad teavad tänu sellele, mis seisus nende vesi alati on, sest nad testivad seda pidavlt ning jälgivad seal elavaid kalu.

Kui kalad olid vaadatud läksime laevukesega jõe peale sõitma ning meile tõmmati veest välja austrihoidjad ning näidati, millist rasket tööd seljakotirändurid peavad tegema, et neid karpe merevetikatest ja muust sarnasest puhastena hoida. Mulle tundus, et isegi hea raha eest ei suudaks ma seda rohkem kui mõned päevad teha. Meile öeldi ka seda, et päris töölised kasutavad puhastamiseks üsna teravaid noa moodi asju aga backpackeritele selliseid asju ei usaldata ning seega peavad nad hakkama saama üsna nüride tööriistadega.

Kui keegi austritehoidja kogemata liini küljest lahti kukutab, siis pidavat see neile kalliks maksma minema, sest kuna jões on nii haid kui ka krokodillid, siis niisama sukeldudes neile järgi minna ei saa vaid selleks tuuakse kohale spetsiaalne masin, mis siis hoidiku jälle pinnale tõstab.

Paadisõidul möödusime ka pärlitöötajate laevukesest, mis tühjalt töölisi ootas. Meile seletati, kuidas seal tavaliselt töö käib ning tehti vägagi selgeks kui ebameeldivalt kõik töölised ja laev haisevad.

Kui ühel hetkel meie umbes kuueteistkümne pealiselt grupilt küsiti, kust me kõik tulnud oleme, siis selgus, et enamuses olid austraalia siseturistid. Üks paarike oli Šveitsist ning mina muidugi Eestist. Seepeale oli meile ekskursiooni tegev mees Adam väga üllatunud ja rõõmus, sest ta teatas, et ta olevat just eelmisel aastal Eestis käinud. Seda selleks, et tema vanemad on lätlased ning lisaks Lätimaale otsustas ta külastada ka Tallinnat. Taaskord väga vahva kokkusattumus.

Kui olime paadisõidult tagasi jõudnud, siis suunati meid pärlipoodi ning soovijad said sealt endale meelepäraseid ehteid soetada. Lisaks Broomi pärlitele olid müügil ka mujalt sisse toodud pärlid, mis asusid aga eraldi riiulitel. Lisaks demonstreeriti meile eriti kalleid pärlikeesid ja muid ehteid.

Seejärel läksime jälle bussikese peale ning 15:30 olime tagasi Broomi külalistekeskuse juures. Meile öeldi, et kui lähme ühte nende poodidest ning täidame oma ekskursiooni kohta küsitluse, siis saame väikese kingituse. Seega suundusin põnevusega poodi otsima. Täitsin küsitluse ning sain valida Broomi tassi ning stabby-holderi (see asi, mis pannakse pudelile ümber, et seda käes üles ei soojendaks) vahel. Otsustasin viimase kasuks.

Seejärel jalutasin pisikesele sadamasillale ning peale seda otsustasin uuesti minna kuu üritusele, sest sel ja järgmisel õhtul pidavat seal olema ka avatud turuplats. Just selle viimase pärast tahtsingi eriliselt tagasi minna ning see oli seda väärt, sest oli väga põnev näha igasuguseid ilusaid ja põnevaid asju, mida seal müüdi. Kahjuks pean aga alati mõtlema sellele, kas mul on ikka võimalik neid asju tagasi Eestisse viia. See piirab ning õnneks hoiab ka tagasi mu šhoppamishimu.

Oma viimase päeva Broomis otsustasin veeta niisama linnas kolades ning poodides ringi vaadates. Kuna Eestis oli tegemist jaanilaupäevaga, siis ostsin endale poest vorstikesi ja juustu ning tegin oma voodil pisikese pikniku.

Õhtul varusin piisavalt aega, et kõigile ükshaaval korralikult head aega soovida ning veidi veel juttu ajada. Kuna nad olid kõik erinevatel atraktsioonidel tööl, siis kippusid nad ka pakkuma, et pean kindlasti nende atraktsiooni enne äraminekut proovima. Keeldusin erinevate keerutavate asjadega sõitmisest, kuid otsustasin ära katsetada Hariy täispuhutavad mullid. See oli lõbus, kuid seal sees oli üsna vähe õhku. Olen siiski rahul, et sain oma uudishimu rahuldatud. Seejärel läksin lobisema Phillipi ja Brucega, kes töötasid parasjagu Õnneseina juures ning müüsid pileteid. Otsustasin ka kaks piletit osta aga muidugi ei võitnud ma midagi. Sellest hoolimata hüppas Bruce pehmete loomakeste juurde ning andis mulle sealt kaissu koaala (sest ma olin enne maininud, et kui ma midagi võidaksin, siis valiksin koaala, sest me oleme ikkagi Austraalias). Seepeale ütles ta, et kui Mitch seda näeb, siis ütleksin talle, et võitsin selle. Ta lisas, et see on asjake, mis jääb mulle neid meenutama. See oli temast väga armas. Viisin koaala oma tuppa ning ütlesin head aega ka Carolile, Clemile, Kimile, Crumpile, Kevinile ning Borisele ja Pudile. Lisaks muidugi ka Mirale, Vladele ja Mitchile. Mitch ütles, et mul on nende juures alati töökoht olemas ning isegi, kui soovin mõne ürituse raames lihtsalt lisaraha teenida ja atraktsioone valvata, siis olen alati oodatud. Selliseid asju on alati hea teada. Tegelikult teeksin seda meeleldi. Viimasena läksin head aega soovima Leannele, kes oli kokkupõrkavate elektriautode juures. Otsustasin, et nendega olen ka nõus sõitma. Kuna sõitmiseks mõeldud ala oli üsna pisike ning me pidime teoreetiliselt ringiratast sõitma, siis sain aru, et ühel hetkel võiks mul isegi sellest süda pahaks minna. Aga need kolm minutit nautisin seda täiega ning see oli väga vahva.

Seejärel läksin oma tuppa, võtsin oma väikse (tegelikult üsna suureks paisunud) seljakoti ning koaala ja suundusin bussipeale. Umbes vaid veerand bussist oli täis ning sealhulgas mina ja vaid ehk veel üks või kaks valget inimest. Ja ma pean tunnistama, et aborigeenid ei lõhna just kõige meeldivamalt... Huvitav, kas valged inimesed lõhnavad neile ka ebameeldivalt või on tegemist siiski hügieeniküsimusega...

Igatahes möödus mu sõit üsna kenasti ning sain koaala kaisus üsna mugavalt magada, sest ka minu kõrval olev iste oli vaba. Reede varahommikul kell 03:00 jõudsimegi South Hedlandi, kuhu mulle mu tulevane töödejuhendaja (supervisor) Andrew kenasti vastu oli tulnud ning viis mind, mu koaala ja kogu mu asjad ilusti minu uude Wedgefieldi koju.

Läbitud teekond:
Perth -> Geraldton -> Chapman Valley -> Geraldton -> Chapman Valley -> Geraldton -> Chapman Valley -> Billabong Roadhouse -> Carnarvon -> Minilya Roadhouse -> Nanutarra Roadhouse -> Fortescue River Roadhouse -> Roadhouse before Karratha -> South Hedland -> Wedgefield -> South Hedland -> 10km before Pardoo Roadhouse -> Sandfire Roadhouse -> 50km after Sandfire Roadhouse -> Roebuck Plains Roadhouse -> Broome -> Cable Beach -> Broome -> Gantheaume Point -> Broome -> Willie Creek Pearl Farm -&gt -> Broome -> South Hedland.