Peale viisataotluse sisseandmist võeti minuga juba pooleteise kuu pärast uuesti ühendust (Saksamaa Austraalia saatkonnast) ning paluti saata uus politsei tõend Austraalia riigi poolt, sest see hakkas mul vaikselt juba aeguma. Seega pidin Interneti kaudu endale Eestisse uue tõendi tellima. Kui olin enda tõndi oma immigratsiooniameti kontole üles laadinud, siis pidin jälle ootama jääma, et minuga uuesti ühendust võetaks...
Oli veidi sügiseselt sombune 1.septembri pärastlõuna Ranna Rantšos. Istusin ja lugesin oma maile. Ühte maili pidin lugema aina uuesti ja uuesti, kuna ma ei suutnud uskuda, et olen oma Austraalia viisa saanud mõned päevad varem kätte, kui oli algne planeeritud ooteaeg (ehk mõned päevad varem kui 9-16 kuud). Enamasti kõik rääkisid ja kirjutasid, et nende viisaga võttis aega kauem, kui ooteaeg ette näeb ning nad pidid korduvalt ise immigratsiooniametiga ühendust võtma ja küsima, miks neile ikka veel vastust pole saabunud. Minul pidi 4.septembril saama alles 9 kuud täis ning olin välja arvutanud, et kui ma pole 4.märtsiks vastust saanud, siis hakkan ka neile kirjutama. Seega saabus mu viisa isegi mõned päevad eeldatavast ooteajast varem. Kokkuvõttes ei olnud ma veel üldse valmis sellist maili saama. Ma ei oskagi tegelikult seletada, mida ma sel hetkel tundsin. Olin jube rõõmus, rahul, kurb, õnnetu - kõike korraga. Igatahes olin segaduses, sest ma ei olnud vastuse saamiseks veel päris valmis.
Oli veidi sügiseselt sombune 1.septembri pärastlõuna Ranna Rantšos. Istusin ja lugesin oma maile. Ühte maili pidin lugema aina uuesti ja uuesti, kuna ma ei suutnud uskuda, et olen oma Austraalia viisa saanud mõned päevad varem kätte, kui oli algne planeeritud ooteaeg (ehk mõned päevad varem kui 9-16 kuud). Enamasti kõik rääkisid ja kirjutasid, et nende viisaga võttis aega kauem, kui ooteaeg ette näeb ning nad pidid korduvalt ise immigratsiooniametiga ühendust võtma ja küsima, miks neile ikka veel vastust pole saabunud. Minul pidi 4.septembril saama alles 9 kuud täis ning olin välja arvutanud, et kui ma pole 4.märtsiks vastust saanud, siis hakkan ka neile kirjutama. Seega saabus mu viisa isegi mõned päevad eeldatavast ooteajast varem. Kokkuvõttes ei olnud ma veel üldse valmis sellist maili saama. Ma ei oskagi tegelikult seletada, mida ma sel hetkel tundsin. Olin jube rõõmus, rahul, kurb, õnnetu - kõike korraga. Igatahes olin segaduses, sest ma ei olnud vastuse saamiseks veel päris valmis.
Tegelikult olin kindlasti väga rõõmus, et mu suur vaev oli end ära tasunud ning olin saanud igati oodatud tulemuse. Samas teatas mail, et esimene riiki sisenemise aeg peab olema enne 14.aprilli 2016. See aga omakorda tähendas, et äraminek polnud enam kuskil kauguses vaid mulle oli tekkinud tähtaeg. Tähtaeg, mil pean jälle asjad pakkima ning kodusesest Eestist ära sõitma. Ja see teadmine ei rõõmustanud mind üldse. Otsustasin, et kõige lihtsam viis segaste tunnetega tegelemiseks on mõneks ajaks juhtme seinast välja tõmbamine ning mitte sellele mõtlemine. Lootsin, et küll kõik loksub iseenesest paika. Ja tagantjärgi võin öelda, et nii juhtuski.
Otsustasin Simonile oma uudisest mitte enne järgmist päeva rääkida, sest ei tahtnud seda lihtsalt sõnumina edastada, kuna temal oli sel hetkel juba öö. Tahtsin näha tema reaktsiooni ning see oli seda väärt. Ta oli nii siiralt õnnelik, et talle tulid rõõmust tükiks ajaks uuesti ja uuesti pisarad silma. See andis ka mulle palju jõudu juurde. Vaikselt pidin hakkama uudisest ka teistele rääkima. Kuigi minu otsused pole alati kõigi arvates ideaalsed, siis olen rõõmus, et mu pere ja sõbrad siiski mind mingil tasandil mõistavad ning alati toetavad.
Tean jah, et olen hull ning võiksin ju praeguseks oma cum laude kraadiga kuskil korralikus kontoris töötada ning rahulikku pereelu elada aga ma ei usu, et oleksin siis õnnelik. Ma armastan oma vabadust ja vajan vaheldust. Mõnikord teen sellega oma elu küll keeruliseks aga samas pole mul tõepoolest mitte kunagi igav. Olen näinud ja õppinud nii palju ning vajan veel ja veel uusi seiklusi ja kogemusi. No ja mis seal salata, ka raha. Seega plaanin kindlasti Austraalias olles jälle palju tööd teha, et saaksin siis endale Eestis jälle mõnusamat elu lubada. Luban kõigile, et tulen aasta/kahe pärast kindlasti tagasi. Minu päris kodu on Eestis ja seda ei muuda miski. Teised kodud on pigem lihtsalt toredad ajutised peatuspaigad.
Seega nüüdseks on mul olemas ajutine partnerviisa, millega tohin Austraalias elada ja töötada ning siit niipalju sisse või välja lennata, kui ise soovin. Ka pole mul peal enam ühe tööandja juures töötamise poole aastast piirangut. Kaks aastat peale algse viisa sisseandmist ehk 4.detsembrist alates peaksin hakkama ootama, et minuga võetaks taaskord viisa asjus ühendust. Võimalik, et seda tehakse ka varem. Nimelt tahavad nad kinnitust sellele, et me oleme Simoniga ikka veel rõõmsasti koos ning kõik sujub kenasti. Alles siis kui uus hunnik pabereid on täidetud ja riigi poolt heaks kiidetud võin saada päris Austraalia elaniku viisa, mis kehtib viis aastat. Millise viisaga või kuidas edasi Austraalias käia, ma hetkel ei mõtle. See aeg on liiga kaugel, et mingeidki plaane veel teha.
Seega nüüdseks on mul olemas ajutine partnerviisa, millega tohin Austraalias elada ja töötada ning siit niipalju sisse või välja lennata, kui ise soovin. Ka pole mul peal enam ühe tööandja juures töötamise poole aastast piirangut. Kaks aastat peale algse viisa sisseandmist ehk 4.detsembrist alates peaksin hakkama ootama, et minuga võetaks taaskord viisa asjus ühendust. Võimalik, et seda tehakse ka varem. Nimelt tahavad nad kinnitust sellele, et me oleme Simoniga ikka veel rõõmsasti koos ning kõik sujub kenasti. Alles siis kui uus hunnik pabereid on täidetud ja riigi poolt heaks kiidetud võin saada päris Austraalia elaniku viisa, mis kehtib viis aastat. Millise viisaga või kuidas edasi Austraalias käia, ma hetkel ei mõtle. See aeg on liiga kaugel, et mingeidki plaane veel teha.
No comments:
Post a Comment