London-Amsterdam-Jakarta-Bali

Taaskordne äralend Eestist toimus 03.02.2016 kell 12 päeval. See oli muidugi jälle väga emotsionaalne ja keeruline. Seepärast ei taha hetkel sellel teemal pikemalt peatuda. Igatahes oli mind lennule saatma tulnud peale mu kallite vanemate ka mu armas Maria. Pisaraid oli taaskord raske tagasi hoida. Nagu ma juba ammu olen aru saanud, siis lennujaamad toovad peaaegu alati pisaraid. Eelistan neid kordi, kui tegemist on rõõmupisaratega.

Olin eelmisel ööl vaid mõned tunnid maganud ning ülejäänud aja üritanud oma asju seljakotti pakkida ning neid sealt jälle välja võtnud, sest taaskordne limiit oli vaid 20kg. Küll ma olin enda peale pahane, et kuu aega enne oma lendu osasid oma asju Kaisa ja Adamiga juba Londonisse ei olnud saatnud. Londonist lendasin edasi ju juba 30kg-ga. Kõige raskemad olid 2,75 liitrit Vana Tallinnat, millele andsid lisakaalu pudelid ise (mis siis, et enamuses nendest olid plastikust). Lõpuks pidingi osa sellest Eestisse jätma ning Eesti tax-free poest lennujaamas tagasi ostma. Tahtsin ju ometi oma lubatud 2,25liitrit ikkagi Austraaliasse viia (0,5liitrit sai Londonisse viidud).

Lend Londonisse sujus kenasti. Istusin küll vahekäigu ääres ja mitte akna all, kuid nii lühikese lennu puhul polnudki see kõige tähtsam. Jäin umbes tunnike peale õhku tõusmist magama ning ärkasin põntsu peale, mis arvasin alguses olevat turbulents aga siis selgus, et olime just maandunud.

Võtsin oma suure seljakoti selga ning väiksema aga peaaegu sama raske seljakoti kõhu peale ning hakkasin bussi, metroo ja rongiga vaikselt Williami juurde suunduma, sest just seal ma enamuses ajast ööbisin. Ta ei suutnud muidugi taaskord ära uskuda, kuidas ma sellise hunniku asjadega ringi jaksan reisida.

Õhtul läksime koos Tower Bridge lähedale pubisse õhtust sööma ning niisama lobisema. Oli tore teda jälle üle pika aja näha. Järgmisel päeval käisin oma tavapärasel kontrollil arsti juures, sest olen endiselt Inglismaal ajutise patsiendina kirjas ning paljud teenused on mulle tasuta. Mitte nagu Eestis, kus haigekassa süsteemi järgi olen ma lihtsalt tühi koht. Oi, kuidas mulle see Eesti süsteem ei meeldi! Aga see selleks... 

Õhtul sain oma endiste klassikaaslaste, Ruthi ja Kaspariga, kokku ning jäin ööseks ka nende juurde. Neidki oli üle pika aja vahva näha. Kaspar peaks varsti ka Austraaliasse tulema ning isegi Ruth on hakanud seda võimalust kaaluma. Ehk saame oma järgmise mini-klassikokkutuleku teha juba Austraalias. Eks paistab.

Reedel käisime Williami, Kaisa, Adami, Ruthi ja veel osade tuttavatega Rahvusgaleriis tasuta ekskursioonil. Mulle ja Ruthile meeldise see eriti. Giid rääkis küll vaid umbes viiest erinevast maalist, kuid see, millele ta tähelepanu pööras oli kõik väga põnev. Tõenäoliselt oleks ta võinud rääkida kõvema häälega, sest tagapool olles ei olnud üldse midagi näha ega kuulda. Seega me Ruthiga üritasime pidevalt giidi läheduses püsida. Seal olemine tekitas minus igatsust käia taaskord ükskord läbi kõik need suured ja huvitavad Londoni muuseumid. Ma pole neid ju viis aastat juba külastanud. Ehk arvestan järgmine kord selleks endale veidi ekstra aega Londonis. Eks paistab. Peale tunnikese pikkust harivat programmi läksime mulle juba tuttavasse kohta Ruby Blue'sse niisama istuma ja tantsima.

Laupäeval läksin Kaisale ja Adamile külla sinna, kus ma kunagi ise Londonis olles elasin. Pereema Debbie't ei olnud kahjuks kodus, kuid mul õnnestus korraks näha ühte kaksikutest, Ellie't. Ta ei olnud väga muutunud. Maja tundus alguses mulle kuidagi väga võõras, sest paljud asjad olid oma kohta või värvi muutnud ning ilmselgelt oli ka uusi asju juurde tekkinud. Tagantjärgi mõeldes aga ei olnud muutused nii suured. Kui olin oma endise elamise üle vaadanud, siis läksime pere koeraga ning Kaisa ja Adamiga Ritchmond'i parki jalutama. Muidugi polnud Londonis kuskil lund vaid roheline muru ja õitsevad puud ja lilled. Ringi lendasid ka värvilised papagoid, kes tegelikult Inglismaal kunagi enne ei ole elanud aga on sinna nüüd elama asunud, sest kliima on nii soojaks muutunud. Oli mõnus pärastlõuna.

Pühapäeval läksin muidugi jälle Sunday Strollile ehk rulluisutama. Olin rõõmus, et maa oli ära kuivanud ning vihma ei sadanud. Kohtasin seal ka osasid oma sõpru, keda polnud taaskord kaua näinud ning kes siiani rulluisutamisega aktiivselt tegelevad. Peale uisutamist istusime veidi aega pubis.

Uisutamise kohta tehti tol päeval ka väike videojupp, mille võib leida SIIT LINGILT. Mind on seal küll vaid hetkeks näha, kuid peaks siiski andma enam-vähem mingisuguse ettekujutuse sellest, milline see uisutamine seal pühapäeviti välja näeb.

Kokkuvõttes võin öelda, et ega ma selle nädalakesega Londonis seekord väga midagi põnevat ei teinud ega ei avastanud. Veetsin lihtsalt toredalt oma sõpradega aega ning kolasin niisama ringi. Tundsin küll, et oleksin tahtnud Londonis veidi pikemalt olla, kuid samas sain aru, et elada ma seal enam ikka endiselt ei tahaks. Metroos ringi vaadates avaneb hullem vaatepilt kui Eesti bussides. Kõik kannavad musta, halli, pruuni või heal juhul tume sinist tooni, näpivad oma telefone, magavad või on lihtsalt eriti väsinud ja tülpinud nägudega. Mulle ei meeldi see Londoni tempo. Kõik justkui jookseksid pidevalt kuskile. Isegi eskalaatorid töötavad kolm korda kiiremas tempos kui Eesti omad. Vahemärkusena pean mainima, et Indoneesia omad töötavad meie omadest jällegi kolm korda aeglasemalt ning jalgsi jõuab isegi suure ja raske seljakotiga kiiremini üles/alla liikuda.

Tegelikult oli ikkagi tore, et taaskord oma lendamised Londoniga seostasin. Lisaks muudele tegemistele käisin korduvalt ka oma kalli Kaisakesega lõunatamas. Või noh, õigemini sõi tema lõunat ja mina üldjuhul hommikusööki... Tema töökoht asub nüüd eriti laheda koha peal - vaatega otse Big Ben'ile ning London Eye kõrval, justnimelt selles majas, mis on pildil meie taga.

Veidi käisin ka shoppamas. Lisaks Lilywhites'ile muidugi ka mulle nii väga meeldivas Camden Towni turul. Mul on end nii raske nendes kohtades tagasi hoida. Õnneks piiras mind taaskord teadmine, et mu seljakott ei või üle 30kg kaaluda.

Viimasel õhtul Londonis olles käisime Ruthiga poes ning tegime tema juures eriti mõnusalt piprase õhtusöögi. Lobisesin veel veidi Ruthi ja Kaspariga ning läksin seejärel Williami juurde oma asju pakkima. Olin järgmise probleemi ees - kuidas küll kõik need asjad reaalselt oma seljakotti ära mahutada... Peale mitmendat ümberpakkimist ning otsust taaskord Londonist kubujussiks riietatuna ära minna, olin suutnud oma asjad ära pakkida ning 10.02 hommikul kell 7:37 olingi oma asjadehunnikuga juba rongijaamas ning sõit lennujaama võis alata.

Lennujaamas küsis üks keskealine paarike mu käest, kas mu seljakott on väga raske ning kuhu ma nii suure kotiga reisin. Vastasin, et olen selle tassimisega juba üsna harjunud. Check-in'is selgus, et mu pagas kaalus peaaegu 27kg. Päris hea tulemus minu arvates, sest kaalu mul Williami juures endiselt kasutada ei olnud. Kui olin check-in'i ära teinud, siis pidin oma suure koti viima suurte pagasite kogumiskohta. Kuna check in'i laudade juures üldiselt toole pole, siis nägin tõelist suurt vaeva, et oma seljakotti endale selga tagasi saada ja sellega püsti tõusta. Nägin sellega lausa niipalju vaeva, et üks mees tuli mind aitama. Kui ta mulle koti selga tõstis, siis tundsin end jälle hästi. Lihtsalt see koti põrandalt selga saamine on nii keeruline protsess. Tunnen end siis nagu selili lamav kilpkonn, kes ei suuda end jalule saada.

Igatahes kell 11:30 lendas mu lend Londonist välja ning juba 1tunni ja 20minuti pärast olime Amsterdamis. Selle lühikese lennu jaooksul jõuti meile isegi süüa anda - sooja tomati-pesto wrapi ning mustika muffinit. 13:45-15:45 sain aega veeta Amsterdami lennujaamas. Selleks lühikeseks vahepeatuseks aeti kõik muidugi lennukist välja. Nii selle kui ka järgmise lennu sain istuda sama koha peal, akna kõrval ehk just seal kus olla eelistan. Veetsin enamuses oma kahest vabast tunnist akude laadimispunktis telefoni laadides ning sõnumeid saates.

Lend Indoneesiasse Jakartale võttis aega täpselt 13tundi ja 50minutit. Paljud arvavad, et see on ikka nii pikk ja väsitav reis, kuid mina nautisin seda täiega. Pigem sai lend liigagi kiiresti läbi. Enamuses ajast magasin, vaatasin filme ja sõin ning jõin kõiksugust head kraami, mida lennukis pakutakse. Veini muudkui toodi ja toodi juurde...

Kell 12 päeval maandusime Jakartal, kus sain veeta kuus ja pool tundi. Kliima oli häirivalt niiske ning ajas mul pea ringi käima. Arvasin, et pean Indoneesias lennujaamast välja minnes viisa eest maksma ning samuti maksma lennujaama sisenedes. Seda olin lugenud kuskilt foorumitest ning teadsin ka Simoni vahepeatusest seda. Lennukis anti kõigile paber, kus tuli deklareerida erinevaid asju, mida mul ehk kaasas oleks võinud olla. Lennujaamas sain passi templi ning edasi ei tundunud kedagi huvitavat, mida ma teen või kuhu lähen. Üritasin turva-infost uurida, kas pean deklaratsiooni ka kellelegi andma või kuskil kellelegi midagi maksma, kuid kuna sealne naine praktiliselt ei osanud üldse inglise keelt, siis otsustasin minna järgmise värava juurde, et küsida järgmise turva-info inimese käest sama asja. Selgus, et ka tema ei saanud aru, millest ma rääkisin. Kutsus ühe mehe sinna, kes samuti ei osanud inglise keelt. Igatahes sain käte ja jalgadega selgeks tehtud ja küsitud, kas võin lennujaamast lihtsalt välja jalutada või saab mul olema sisse tulemisega probleeme. Mulle väideti, et kõik on ok-ok ning võin samast väravast tagasi sisse jalutada hiljem. Kahtlesin sügavalt, kas nad üldse millestki aru said, mida rääkisin...

 Teadsin küll, et linn oli sinna minemiseks veidi liiga kaugel, kuid otsustasin siiski riskida ja lennujaamast veidikeseks välja minna. Selgus, et seal polnud eriti midagi teha. Nägin ühte turvameest, kellel oli suur automaat õla peal. Mingid kaks turistist kutti läksid tema juurde ning palusid koos temaga pilti teha.

Nad tahtsid pilti, kus relv oli ühe selle tüübi käes. Turva andis rõõmsalt oma relva selle tüübi kätte ning pildid said tehtud. Viimased pildid olid isegi sellised, kus need kaks tüüpi olid selle automaadiga pildi peal ning see turva tegi ise neist pilti. Üsna harjumatu vaatepilt minu jaoks igatahes.

Kui üritasin tagasi lennujaama sisse minna, siis teatati mulle, et sellest väravast mind küll kindlasti sisse ei lubata. Õnneks mul siiski mingeid erilisi probleeme ei olnud ning pidin vaid eemalolevast väravast sisenema. Turvakontroll oli eriti lihtne. Pidin oma koti lihtsalt kotikontrollimise masinast läbi laskma. Ei mingeid hambapasta kilekotikestesse eraldamisi ega lapakate ja muude elektriseadmete välja võtmisi. Tuli välja, et uute kokkulepete kohaselt võivad eestlased kuu aega rõõmsalt Indoneesiat avastada ning ei pea selle eest midagi maksma. Austraallased peavad seda siiani tegema.

Läksin värava juurde, kust minu lend pidi jätkuma. Erilisi viitasid kuskil polnud ning silt "Bali" oli lihtsalt kellegi poolt paberile kritseldatud. Kaks tüdrukut tundusid olevat segaduses ning küsisid minult kas nad on õiges kohas ning kas lend hilineb. Nimelt ei saanud ka nemad infost väga palju infot ning otsustasid teistelt reisijatelt uurida. Nende segadus oli vaid selles, et nad arvasid, et boarding time on lennu välja lendamise aeg, mitte see aeg, kui meid lennukile hakatakse laskma. Igatahes tuli siis üks naine ja hüüdis Bali-Bali. Umbes kümnene grupp koos minu ja nende kahe tüdrukuga järgnesime talle. Ta korjas meie passid ära. Tüdrukud tulid jälle minult küsima, et miks nende passid ära võeti. Ütlesin, et ma ei tea aga ma ei lase seda naist oma silmist, sest nad nägid oma ühesugustes riietes seal kõik täitsa samasugused välja. Naine liikus ülimalt aeglaselt ning lobises kellegagi, endal passid näpus. Lõpuks andis ta passid ühe mehe kätte kontrollimiseks ja seejärel saime oma passid tagasi. Kõige imelikum selle juures oli see, et olime suure ringiga vaid tagasi samasse kohta jalutanud. Ma tõesti ei tea, miks see vajalik oli.

Lend Jakartalt Balile oli Indoneesia siselend ja sellel lennul alkoholi ei pakutud. Küll aga pakuti juba enne liikuma hakkamist vett ja kätepuhastuslapikesi. Istusin jälle akna all ning ka söök oli ka jälle korralik. Lend võttis aega vähem kui kaks tundi ning juba 21:30 maandusime Balil.

Kuna minu lennud olid nii pikad ning vahepeatused võtsid liiga palju aega, siis öeldi mulle Londoni lennujaama check-in'is, et pean oma pagasi Balilt kätte saama ning siis seal hiljem uuesti check-in'i tegema. Kuigi see idee mulle väga ei meeldinud, siis pidin sellega leppima. Lennujaamas oma pagasit oodates nägin kuidas üks mees mu seljakotti näppis ning oma kõrval olevale naisele midagi seletas. Teema tundus tõstatuvat tänu Eesti lipule, mis mu koti külge on õmmeldud. Nad olid minust palju eemal ning ma kahjuks ei tea, millest nad rääkisid. Igatahes olin oma pagasit nähes väga õnnelik.

Tundus, et meie lend oli selle päeva viimane, sest kõik kohad olid kinni ning lennujaamas valitses peaaegu tühjus. Otsustasin läbi pikkade ja tühjade koridoride suunduda rahvusvahelisse lennujaama. Õnneks seal elu käis. Teostasin väikest ümberpakkimist ning viisin seljakoti pakihoidu, sest lennujaama infost sain suure seletamise peale teada, et check-in'i saab teha kõige varem kolm tundi enne lendu.  Rõõmustasin, et Bali lennujaamas oli inglise keele tase vähemalt veidikenegi parem kui Jakartal. Minu uue lennuni oli jäänud peaaegu terve päev...

Olin endale Jakartal 50eurot vahetanud umbes 730 924 Indoneesia ruupia vastu. Olin hetkega peaaegu miljonär! Need numbrid ajasid mul pea nii sassi, et ma ei saanud üldse aru, kui palju miski maksab. Jakarta lennujaama poodides polnud eriti ka kuskil asjadel hindasid peal ning kuna mul otseselt midagi vaja ei olnud, siis otsustasingi et ei osta sealt midagi. Bali lennujaam oli juba palju parem ning asjadel olid hinnad juures. Snickersi shokolaad maksis näites 13 000 IDR (ehk umbes 90 eurosenti) ning pakihoius tuli ühe koti eest tasuda 50 000 IDR (ehk umbes 3,4 EUR). Iga kord kui midagi ostsin, siis lugesin lihtsalt summadelt ning rahatähtedelt nulle kokku. Väga harjumatu.

Kuna oli õhtu, siis otsisin endale lennujaamas mõnusa nurgakese ning tegin sinna endale pesa. Oli hea näha, et lennujaam oli tõeliselt puhas ning põrandaid löödi pidevalt läikima ka hilistel õhtutundidel. Uni oli hea nagu alati. Hommikul ärkasin juba varakult, et suunduda Kuta randa, mis tundus olevat lennujaamale üsna lähedal.

Lennujaama terrritooriumilt väljasaamine oli aga üsna keerukas tegevus. Nimelt oli see igalt poolt kõrge aiaga piiratud. Lõpuks leidsin koha, kus aed lõppes, kuid üle suure maantee ei paistnud minevat ühtegi sebra ega valgusfoori. Autod muudkui signaalitasid mulle. Sain aru küll, et olin rumal turist ja poleks pidanud seal kohas viibima aga mujalt ka ei osanud minna. Veidi asja jälgides sain aru, et kohalikud jooksevad niisama suvaliselt autode vahelt üle tee. Olin sunnitud ka ise seda tegema. Tundsin end nagu kuskil arvutimängus, kus kõik autod ja mopeedid üritavad mind alla ajada aga ma pean õigel hetkel üle tee jooksma ning õigel hetkel peatuma. Igatahes sain asjaga hakkama ning üsna pea leidsin autotee kõrval liiklemiseks ka jalakäijatele mõeldud raja.

Mööda tänavaid jalutades jäid mulle silma Absolut'i viina pudelid, mis olid kollakat vedelikku täis. Lähemal uurimisel selgus, et nende sees oli mopeedidele mõeldud kütus, mida võis sealt siis osta. Miks seda just Absoluti pudelites hoiustatakse, seda ma ei oska öelda.

Veel hakkasid silma paljud erinevad värvilised templid ning lilledest ja toidust (põhiliselt riisist) pisikesed (banaani)lehtedel olevad annetused. Need tundusid eriliselt meeldivat midugi kohalikele lindudele. Inimesed paistsid rõõmsad, avatud ja toredad. Bali meeldis mulle hetkega palju rohkem kui Jakarta (mida ma küll väga palju ei näinud aga siiski). Ka meeldis mulle väga ühe baari reklaam, mis teatas, et reedeti on võimalik oma arvelt saada koguni 50% soodustus, kui annad kõik oma elektroonilised seadmed (telefonid jms.) seal viibimise ajaks hoiule.

Kuta randa jõudmine ei võtnudki väga palju aega. Kuna oli veel hommik, siis oli rand üsna tühi. Üks kohalik mees pesi end ranna ääres oleva duši all, laskmata end häirida mööda kõndivatest inimestest. Kusagil mujal maailmas oleks teda kindlasti liputajaks peetud aga seal tundus see täitsa normaalne vist olevat.

Ilm oli soe kuid üsna pilvine. Olin õnnelik, et vihma ei sadanud, sest nädal varem ilmateadet vaadates jäi mulje, et seal ainult vihma sajabki. Küll oli mõnus jalatsid ära võtta ning mööda sooja rannaliiva vette jalutada. Seda hoolimata sellest, et liivas oli üsna palju teravaid korallijuppe ning kive. Lisaks oli rannal vedelemas üsna palju karvaseid pallikesi - kookospalmi kookoseid. Kõndisin üsna pikalt mööda ranna äärt ning vaikselt hakkasin jõudma ka nn. ranna keskuse juurde. Rahvast tekkis päeva saabudes aina juurde ja juurde.

Kohalikud muudkui küsisid, et kas ma olen kunagi surfanud ning ega ma ei oleks huvitatud surfitundidest. Ma ei olnud sellest huvitatud. Ühel hetkel istusin niisama rannaliivale maha ning jälgisin ümberringi toimuvat.

Peale mõningast istumist ja pikutamist otsustasin leida mõne massaažisalongi ning lasta end veidi mudida. See on seal nimelt vägagi populaarne. Ma ei pidanudki väga palju otsima, kui üks naine minuga rääkima hakkas ning mind enda salongi kutsus. Ütlesin talle, et sooviksin sellist üsna tugevat massaaži. Ja seda ma ka sain. See oli üks esimesi kordi, kus ma vahepeal juba isegi mõtlesin, et peaks talle ütlema, et ta veidi õrnemalt teeks. Tavaliselt on asi täpselt vastupidine ning keegi ei julge eriti nii tugevalt mudida, kui mulle meeldiks.  Eks asi on kindlasti ka selles, et see nõuab ikkagi üsna head vormi ning tugevaid käsi. See pisike neiu aga ronis jalgadega mu jalgade peal ning ei paistnud üldse väsivat. Hiljem küsisin ta käest, kuidas ta sedasi jaksab ning ta ütles, et tegi tugevalt, sest ma olin nii soovinud ning ta olevat sellega harjunud, sest on sellega juba seitse aastat tegelenud. Õnneks oskas ta piisavalt hästi ka inglise keelt ning sain temaga veidi ka juttu rääkida. Tuli välja, et ta on 22 aastane ning tema nimi oli Nyoman. Pärit oligi neiu Balilt kuid tegelikult elas mõne tunni kaugusel Kutast. Ta näitas telefonist mulle pilte oma perest ning tundus hästi tore ja sõbralik olevat.

Massaaži ajal hakkas õues väga kõvasti vihma sadama. Eestis ei saja kunagi nii kõvasti. Tundus nagu keegi kallaks ämbriga vett taevast alla. Kuna ma kohe üldse ei tahtnud õue minna ning salongis oli hea ja tore olla, siis otsustasin peale massaaži paluda tal ka oma juustesse patsid punuda. Seegi on seal väga populaarne teema. Patse aitas teha ka üks noorem tüdruk, kes ei tundunud inglise keelt rääkivat. Nyoman õpetas talle kuidas patse punuda. Igatahes sai mu pähe lõpuks lausa 32 patsikest. Kuigi vahepeal jäi vihm vaiksemaks, siis sadas seda siiski endiselt üsna korralikult.

Istusin veel veidi salongis ning lobisesin Nyomaniga ning otsustasin siis, et pean ikka hakkama lennujaama jalutama. Ta oli üllatunud, et ma taksoga sinna ei lähe. Eks enamuses valgetest inimestest vast oleksid seda teinud jah. Aga vihm oli tegelikult soe ja mõnus.

Tänavad olid inimestest üsna tühjaks muutunud ning autod tuudutasid mulle veelgi rohkem, kui lennujaama juures olles. Alles siis mõistsin, et mulle ei antud signaali mitte selle pärast, et ma oleksin vales kohas kõndinud vaid selleks, et minu tähelepanu saada ning mulle taksosõitu või mopeedisõitu pakkuda. Hoolimata kõigest otsustasin siiski ka tagasi jalutada. Enne rannast lahkumist otsustasin ka korraks ujumas käia. Vesi oli mõnusalt soe.

Tänavad lausa ujusid vihmavee all, sest vesi ei paistnud kuhugi kaduvat. Olin täielikult läbimärg aga sealjuures väga rahul ja õnnelik. Tundus lausa, et ei tahagi sealt Bali saarelt kuskile ära minna. Kindel on aga see, et tahan sinna millalgi tagasi minna. Ühest päevast mulle ei piisanud.

Veidi veel raha teemast... Nimelt läks minu Indoneesia seiklus mulle maksma koos massaaži, patside, söömise, pakihoiu jms. umbes 40 EURi. Üsna hea tulemus mu arvates!

Lennujaamas üritasin end wc kraanikausside abil veidi liivast, soolasest ookeaniveest ning sopast puhtamaks kasida. Õnneks oli wc üsna tühi ning keegi eriti ei näinud, kuidas ma seal kraanikausis oma varbaid pesin või sokke loputasin. Kui nägin juba enam-vähem normaalne välja ning sain riided vahetatud, siis läksin ja seadsin end mõnusalt õigete väravate juurde istuma ning oma lendu ootama. Ostsin endale Coca Cola ning nautisin rõõmsalt tasuta wifit. Umbes kümme minutit peale maha istumist aeti aga kõik reisijad istekohtadelt minema ning eraldati see ala nööridega. Seejärel moodustati järjekorrad ning alale lubati tagasi vaid peale kotikontrolli. Kontroll tähendas lihtsalt koti avamist ning selle silmadega üle vaatamist. Oma joogist pidin aga kiiremas korras lahti saama. Minu ees seisev tüdruk oli ka endale just mingi joogi ostnud ning kulistas seda siis kiiresti alla. Naersime teineteise üle. Peale seda saime veel üle tunni aja selles eraldatud alas istuda ja oodata. WC-d seal alas polnud. Kui oleksin tahtnud seda kasutada, siis oleksin pidanud hiljem uuesti järjekorras seisma  ning laskama oma asjad üle vaadata. Õnneks sain ilma hakkama.

19:20 hakkasin lõpuks ometi Perthi suunas lendama ning 22:50 ma seal ka täis kõhu ja rõõmsa tujuga maandusin. Kokkuvõttes olin oma äärmiselt pika ja keeruka lennugraafikuga tõeliselt rahul. Pileteid ostes oleksin kergesti saanud sama raha eest ka palju lühemaid ning lihtsamaid teid pidi Austraaliasse kuid mulle meeldib, kui saan reisides ikkagi võimalikult palju ringi seigelda ja näha. Reaalseid lennutunde kogunes mulle sellega täpselt 23 tundi ja 45 minutit.