Singapur, London ja kodune Tallinn 2014

Lend Sydneyst Singapuri sujus väga kenasti (29.012014). Istusin akna all ning nautisin kauneid kõrgeid vaateid kuivale ja punasele Austraaliale. Lendasin üle isegi Austraalia südames asuvast Alice Springs'ist. Kuna pilvi ei olnud, siis olid vaated väga selged ning istusin seda nautides ja oma mõtteid mõeldes tunde. Vedas mul ka sellega, et minu kõrval ei istunud mitte kedagi. Seega olid kolm istet täiesti minu päralt ning sain mõnusalt laiutada. Süüa sain väga korralikult lausa kahel korral. Mõned asjad (pähklipaki jms.) panin isegi kotti, et neid hiljem nosida. Ka alkohol oli taaskord vaid nupuvajutuse kaugusel ning tasuta. Kahjuks pidin seekord aga leppima vaid ühe jäätisega. Need on need üksi reisimise negatiivsemad pooled...

Kui mul vahepeal igav hakkas, siis avastasin eesistuja seljatoel asuvat ekraani, kuulasin muusikat, vaatasin mõne filmi ning kuulasin/vaatasin infot erinevate reisisihtpunktde kohta. Samuti sai seal vastata viktoriiniküsimustele. Muidugi valisin riigiks Austraalia. Vastasin endalegi üllatuslikult päris paljudele küsimustele õigesti. Tean, et kaks aastat tagasi oleksin ma neile valesti vastanud.

Vahepeatuseks olin valinud Singapuri, sest olin asju uurides saanud teada, et seal pakutakse läbilendavatele turistidele tasuta linnaekskursioone. Olin plaaninud nii, et mu peatus oleks võimalikult pikk. Seega sain seal veeta peaaegu terve päeva. Linn tundus õhust vaadates jube suur. Ilm ei olnud enam nii päikseline ning näha oli ka pilvi.

Lennujaamas broneerisin endale kell 15:30-17:00 toimuva ekskursiooni ning viisin oma asjad pakihoidu. Minu ees oli veel umbes viis inimest ning eeldasin, et järjekorraga läheb kiiresti kuid ma eksisin. Seisin seal vähemalt pool tundi. Minu taha kogunev järjekord koosnes juba rohkem kui kümnest inimesest. Mõned andsid alla ning läksid koos oma kodinatega ära. Lõpuks sain siiski oma asjad ära anda.

Lennujaamast väljudes löödi meile tempel passi ning meid suunati jube kõrge ekskursioonibussi peale. Meid oli veidi üle poole bussitäie (kõik muidugi istusid). Bussiga sõidutati meid mööda linna ringi ning samal ajal rääkis giid meile oma riigi ajaloost, kommetest jms.

Kõik oli väga tore ja põnev aga mulle osutus suureks probleemiks meie giidist arusaamine. Ma sain tema kõva aksendiga inglise keelest aru, kui talle otsa vaatasin ning huulte liikumist, näoilmet ja kehakeelt jälgisin aga kui aknast välja vaatasin, siis kadus üle poole tekstist minu jaoks ära. Seega pidin valima, kas vaatan, milline on Singapuri linn või hoopis kuulan selle kohta. Otsustasin teha vahepeal ühte ning siis teist.

Umbes kahekümneks minutiks lubati meid ka bussist välja, et nende kuulsaimatest vaadetest fotosid teha. Sain taaskord kinnitust sellele, et ma eelistan ikka kellegagi koos ringi reisida. Polnud kedagi, kellega oma mõtteid jagada ega kedagi kes minust pilte klõpsiks. Selleks, et ikka tõendada, et olen Singapuris viibinud palusin teistel turistidel endast ikkagi ühe pildi teha.

Kuna saabumas oli Hiina uus aasta, siis olid mõned linnaosad vastavalt ka kaunistatud. Üldiselt jäin ekskursiooniga väga rahule. Arvan, et sellised lühikesed tutvustavad ekskursioonid võivad paljudele läbi lendavatele turistidele tekitada tahtmist tagasi tulla, et rohkem näha. Kuigi kõik oli tore, siis tahaksin ma pigem näha kohalikku loodust kui järjekordset suurlinna. Samas olen kindel, et läheksin samale ekskursioonile järgmisel korral uuesti. Siis aga valiksin õhtuse linna tutvustuse.

Kui olin ekskursioonilt tagasi lennujaama jõudnud jalutasin seal ringi. Erinevate terminalide vahet sain sõita tasuta sky-train'iga. Terminalides ootajatele oli tehtud erinevaid sise-aedasid.

Kõige rohkem meeldis mulle liblikaruum, kus sai vähem või rohkem õitsevate taimede vahel ringi jalutada ning vaadata erinevaid ilusaid liblikaid ringi lendamas. Samuti oli näha ka liblikaks saamise erinevaid staadiume.

Läbi kahe korruse ehitatud ruumi oli tehtud ka midagi kose laadset. Veetsin selles soojas ruumis üsna tükk aega. Seejärel läksin ja istusin telekat vaatama.

Nimelt olid lennujaamas üleval telekad, mis näitasid erinevaid kanaleid ning saadete heli tuli tugitooli sisse ehitatud kõlaritest. Valisin nurgakese, kus jooksid loodussaated. Toolid olid magamiseks äärmiselt ebamugavad ning väikeseks uinakuks seadsin end pikali hoopis ühele pingile. Kui kõht läks tühjaks sõin ära oma lennukist saadud toidu ning ostsin vedi isegi juurde. Lõpuks õnnestus mul hõivata ka üks pikutustool, kus magasin kuni hommiku saabumiseni. Minu lend Singapurist Londonisse väljus kell 9:15.

Lend sujus taaskord kenasti ning istusin jälle endale ihaldatult aknaalusel kohal. Vaated olid jällegi väga kaunid ning näha oli ka lumiseid mäetippe. Enam ei saanud neid vaateid nautida niikaua nagu Austraalia kohal lennates, sest aina enam oli taevas ka pilvi.

Kui olime jõudnud Euroopa kohale, olid allpool näha vaid pilved. Olin nii väsinud, et vaatasin terve lennu jooksul vaid mõne filmi ning ülejäänud aja magasin. Kell 15:00 (kohaliku aja järgi, 30.01.2014) maandusin vihmases ja sombuses Londonis.

Pidin Williamiga kell 18:00 London Bridge Stationis kokku saama aga kuna ta töökoosolek venis pikale, siis kohtusime alles poolteist tundi pärast seda. Ma ei saanud aru, mis on juhtunud ilmaga... Plusskraade oli vaid vaevu kümme ning iga hingetõmbega tõmbasin endasse niisket külmust. Võrreldes end valgenahaliste inimestega tundsin end nahavärvilt pigem rohkem sarnasena Williamiga.

Õhtu veetsime Williami juures kodus. Sydneyga võrreldes oli mul ajaerinevus 11 tundi ning mul oli jube uni, kuid William ei lubanud mul magama minna vaid käskis mul oma seiklustest jutustada kuni keskööni (mis minu jaoks tähendas juba südapäeva). Tegelikult olen talle selle eest väga tänulik, sest kuigi ma magasin järgmisel päeval umbes kolmeni, siis sain oma ajavahe probleemist üle sellesama ühe ööga. Järgmise päeva õhtuks olin juba üsna normaalses olekus ning läksime kohalikku pubisse.

1.veebruaril sain Kaisaga Paddingtonis kokku. Ma ei olnud teda lausa kaks ja pool aastat näinud ning olin jube rõõmus, kui teda lõpuks ometi uuesti nägin. Miski ei olnud muutunud ning meil oli ikka nii paljust lobiseda ja tundus nagu me polekski nii kaua teineteisest eemal olnud. Läksime Richard'i juurde õhtusööki tegema. Teda ennast kahjuks kodus polnud aga nägin teda juba järgmisel päeval, kui olin otsustanud minna pühapäevasele rulluisutamise üritusele (Sunday Stroll), millel Londonis elades võimaluse korral alati käisin.

Kuna ma ei olnud juba kaks ja pool aastat rulluiskudega (üherealistega) sõitnud, siis ootasin seda väga. Sain nõusse ka Williami, Kaisa ja Tomeki, kes enam erinevatel põhjustel väga tihti ise ka uisutamas pole käinud. Tomekit polnud ma näinud sellest ajast peale, kui kunagi Londonist tagasi Eestisse kolisin. Seega lausa kolm ja pool aastat. Hyde Parki jõudes kohtusin ka Nic'i, Arnau, Doron'i ja Paul'iga, kes siiani rohkem või vähem uisutamas käivad. Uisutades erinevate inimestega lobisedes tekkis minus tunne nagu ma polekski vahepeal kuskil ära olnud. Kõik tundus olevat väga sarnane sellele, mis oli siis kui ma Londonist ära kolisin. Muidugi oli palju inimesi, kes olid uisutamas ning keda ma ei tundnud aga isegi läbitav teekond oli üks nendest, mida kindlasti olin ka enne läbinud. Seega sain üle pika aja jälle pilgu peale visata Big Benile jms.

Peale uisutamist viisime Kaisaga laenutatud uisud tagasi Club Blue Room'i, kust ma kunagi oma uisuvarustusegi olin ostnud. Seejärel pidin Kaisale head aega ütlema, sest ta pidi rongiga tagasi koju Plymouth'i sõitma. Me Tomekiga jalutasime aga Monkey Bar'i, kuhu uisutajad peale sõitu nüüd kogunevad. Nimelt erineb see sellest pubist, kus me kunagi käisime. Seal lobisesin vanade ja uute tuttavatega tükk aega, kuni otsustasime väiksema seltskonnaga sealt umbes kümnekesi edasi Jaapani söögikohta minna. Muidugi selgus kohale jõudes, et koht on rahvast täis ning pidime lausa ukse taga järjekorras ootama. Rahvast oli arvatavasti sedavõrd palju tänu Hiina uue aasta saabumisele. William vigises ja ütles, et ta pole kunagi ühegi koha pärast nii pikas järjekorras seisnud. Naersime ta üle, sest tegelikult pidime ootama vaid umbes 20minutit. Kokkuvõttes jäime rahule, sest süüa saime palju ning koht oli ka üsnagi soodne.

Olin tegelikult üsna veendunud, et jään pärast uisutamist haigeks, sest olin ikkagi harjunud palju soojema kliimaga ning ma ei uskunud, et jaheda õhu sissehingamine mulle midagi head teha saaks. Olin küll enam-vähem soojalt riides aga mõtteis olin valmis haigestuma. Minu suureks rõõmuks tundisn end aga ka järgmistel päevadel täiesti hästi ning sain aru, et puuviljadest ning päikesest saadud vitamiinid olid kenasti oma tööd tegemas. Kindlasti aitas kaasa ka see, et keerasin Williami juures radiaatori eriti sooja peale ning tundsin end taas nagu Austraalias.

Järgmisel päeval läksin Piccadilly'sse spordipoodi šhoppama ning peale seda sain Vauxhall'is Ruthiga kokku. Kui olime temaga veidi lobisenud ühines meiega ka Kaspar. Neid mõlemat oli tore üle pika aja jälle näha.

Ka järgmine päev sisaldas šhoppamist. Seekord Westfield'is. Lõunaks sain Arnauga Covent Garden'is kokku. Sõime ning lobisesime niisama. Õhtul läksime Williamiga veidikeseks pubisse.

Loomulikult lobisesin Londonis olles Skype vahendusel korduvalt ka Simoni ning teistega Carnarvonist. Ostsin Sydney Eesti majast mitu pudelit Vana Tallinnat. Ühe neist jõime Sydneys olles Simoni ja ta sõpradega ära, ühe kinkisin enne äraminekut ta isale ning kolmanda saatsin Jeni'iga oma teistele Carnarvoni sõpradele. Kui Simon oli ka tagasi koju jõudnud, siis saatsid nad selle joogi degusteerimisest muidugi mullegi erinevaid toredaid pilte.

Kuna mul oli enne Eestimaisesse külmusse naasmist tarvis teha üsna palju šhoppamist, siis ka järgmisel päeval läksin poodlema. Seekord Stradtfordi. Kui aus olla, siis ma pigem vaatasin ringi, kui ostsin midagi. Järgmisel päeval käisin läbi ka oma suurest lemmikust Camden Town'ist. Ma lihtsalt polnud kaua aega suurtes poodides/turgudel ringi hulkunud ning arvatavasti just tänu sellele tundus see ka üsna meeldiva tegevusena. Sydneys oleks saanud küll šhopata aga meil oli seal palju põnevamaidki asju teha.

7.veebruari õhtul sain uuesti Ruthi ja Kaspariga kokku ning käisime üheskoos Dallas Buyers Club'i kinos vatamas, mis räägib loo mehest, kellel diagnoositakse HIV/AIDS. Jäime filmiga kõik rahule. Peale filmi vaatamist läksime üheskoos Vietnaami kohta sööma ning juttu ajama.

Järgmiseks õhtuks oli William plaaninud välja mineku minu ja veel mõne oma sõbrannaga. Kõigepealt käisime söömas ning siis läksime Grace baari, kus kunagi ammu Kaisaga Tomeki sünnipäeval käisime. Koht tundus olevat sellest ajast veidi muutunud ja mitte paremuse poole.

Tore oli see, et neil olid sel õhtul live-esinemised, kuid kui aus olla, siis kestsid etteasted veidi liiga kaua. Kõige toredam oli vast lühemapoolne brasiilia tantsuetteaste.

Järgmisel päeval pesin ja pakkisin asju ning valmistusin lõpuks ometi tagasi koju lendama. Kui saabusin Londonisse, siis tundus mulle sealne kümne kraadine soe väga külmana, kuigi tegelikult ju teadsin, et kümme plusskraadi peaks olema üsna hea talve kohta. Samal ajal oli Eestis miinuskraade umbes kahekümne kandis. Lausa hirmuga mõtlesin, kuidas ma seal hakkama saan, kui mulle juba kümme plusskraadi meeletu külmana tundusid. Minu suureks rõõmuks olid nende kahe nädalaga aga Eestis olnud külmakraadid vähenenud ning nüüd oli kraadiklaas umbes nulli lähedal. Seega teadsin, et kojuminek ei saa olema selline külmašhokk nagu algselt kardsin.

10.veebruari hommikul tahtsin minna oma lennupileteid välja printima ning selgus, et see ei olegi nii lihtne. Plaanisin need Williami kodu lähedal asuvas ülikooli raamatukogus välja printida kuid sealt öeldi mulle, et raamatukogu ning sealseid arvuteid saavad kasutada vaid kohalikud õpilased. Ühtegi suuremat poodi sealkandis ei asu. Mõtlesin juba, et pean linna sõitma aga õnneks avas kohalik mobiilipood just oma uksed ning nad lubasid mul oma arvutist mu pileti välja printida. Eks ma sain siis taaskord kinnitust sellele, et ei tasu asju viimasele hetkele jätta. Aga õnneks läks kõik siiski kenasti.

Kui Sydneyst Londonisse oli mul lubatud lennata 30kg pagasiga, siis Londonist Eestisse oli mul lubatud lennata kahe 20kg pagasiga. Lisaks muidugi käsipagas. Nimelt olin enda lennule pagasit lisanud, sest ma poleks kuidagi suutnud oma 30kg kotti muuta 20kg. Seega oli mul suur matkakott, väike seljakott ning suur üle õla pandav spordikott. Õnneks aitas William mu bussipeale, kuid bussilt maha minnes tuli mul lennujaamas ikka ise ringi taaruda. Suur matkakott oli mul seljas, väike (aga tehnikat täis ja väga raske) kott kõhu peal ning spordikott ühe külje peal. Mõtlesin, et vist oleks kergem tasakaalu pidada, kui mul oleks veel üks spordikott, mida saaks visata teisele poole üle õla. Nägin arvatavasti üsna koomiline välja. Olin jube rõõmus, kui sain suure matkakoti ning spordikoti lõpuks ära anda.

Lend tagasi Eestisse kujunes võrreldes eelnevate lendudega üsna ebamugavalt. Nimelt oli lennuk inimesi täis ning puudusid igasugused mugavused. Meile ei antud süüa ega padjakesi või tekikesi. Kui aus olla, siis just sellel lennul oleksin neid viimaseid eriti tahtnud, sest olemine oli üsna jahe. Muidugi puudusid ka ekraanid, millelt filme vms. vaadata. Aga ega nendelt lühikestelt odavlendudelt ei tasugi vist midagi üleliia erilist oodata. Mõtlesin tillukesele lennukile, mis mind kaks aastat tagasi Perthist Carnarvoni viis ning mulle meenus, et isegi seal anti meile padi ning kahel korral kommi. Jah, söök, jook ja magamine on mulle üsnagi südamelähedased teemad!

Tegelikult oli mul sellest kõigest seekord aga suhteliselt ükskõik. Osa lennust magasin ning teise osa mõtlesin suure ootusega, kuidas kohe-kohe Tallinnas maandun ning oma vanemaid näen. Lõpuks maandusingi oma kallis kodulinnas Tallinnas. Küll oli tore lugeda jälle eestikeelseid silte. Kuni maandumise hetkeni olid minu mõtted tihti pigem inglisekeelsed, kuid nii imelik, kui see ka pole, taipasin kohe peale maandumist, et mõtlen jälle eesti keeles. Eks siinkohal aitasid kaasa ka needsamad eestikeelsed tekstid ning eestlased, keda minu ümber oli taaskord harjumatult palju. Oma rõõmuks sain mõlemad pagasid üsna kiiresti kätte.

Seejärel justkui lendlesin oma raskete kottidega, naeratus kõrvuni ning süda ärevusest värisemas, mulle juba tuttavate liikuvate uste suunas. Ja seal nad olidki: mu armsad emme, issi ja mulle veidi ootamatu ja igati toreda üllatusena ka kallid Kristjan ja Maria.

Nendest hetkedest on säilinud paar väga udust fotot, mille mu issi oma telefoniga tegi. Vist veidi liigselt värisevate kätega. Hoolimata väljas olevatest miinuskraadidest oli minus kirjeldamatult hea ja soe tunne. Lihtsalt nii tore oli lõpuks üle rohkem kui kahe aasta taas kodus olla, et rõõmupisarad tikkusid silma!

Järgmised päevad, nädalad ja isegi kuud möödusid veidi segaduses olles, kuid tõeliselt rõõmsate ning südamlike taaskohtumistega oma vaneama ning teiste sugulastega, Ladaga ning erinevate lähedasemate ja kaugemate sõpradega. Sompus ilm ja pimedus mind ei masendanud ning isegi külmetuseni kulus mitu kuud.

PS. Suured tänud kõigile, kes on mu seiklustele vähemal või rohkemal määral kaasa elanud!!! Kuigi kirjutan seda blogi peamiselt selleks, et ma ise asju ära ei unustaks, on alati tore teada, kui ka keegi teine sellest mingit rõõmu/vaheldust saab. Aitäh!!!

PPS. Lähiajal on tulemas veel üks blogijupp, mis keskendub minu püüdlustele uut Austraalia viisat saada.


Läbitud teekond: Sydney -> Singapur -> London -> Tallinn.