NSW ja Sydney nr. 4

Olime küll Sydneys olles külastanud üsna miteid loomparke, kuid Simon tahtis ikka veel ühte minna. Ta rääkis, et olevat seal käinud kui oli väike ning see olevat olnud küll üsna pisike kuid väga põnev, sest seal olevat saanud loomasid ka katsuda. Kui olime jõudnud Featherdale (Wildlife Park) loomaparki Doonside'is nägime, et selle pileti hind on üsna kõrge, kuid kuna olime juba seal, siis otsustasime siiski sisse minna. Ja me ei pidanud kahetsema!

Featherdale on just Austraaliapärastele loomadele pühendatud loomapark, mis oma olemuselt meenutas mulle väga suurt varianti Nõmme Loodusmajast. Nimelt käib seal koos alla 15 aastastele mõeldud loomaring ning lisaks saab sinna minna klassiekskursioonidele ning ühtlasi saab osasid nende loomi endale erinevate ürituste raames mõneks ajaks külla kutsuda. Lisaks võimaldatakse ka lastel seal oma sünnipäevasid pidada. Super mõnus loodushariduskeskus! Töötaksin selles loomapargis jube hea meelega!

Pargis on palju erinevaid linde (papagoid, pingviinid, emud, kaasuarid, öökullid jne.), roomajaid (maod, sisalikud, krokodillid, kilpkonnad jne.) ning muidugi ka imetajaid (sipelgasiilid, dingod, nahkhiired jne.).

Ära ei saa unustada ka kukkurloomi (koaalad, kängurud, vombatid, Tasmaania kuradid jne.). Lisaks on olemas ka erinevad koduloomad (kitsed, lambad jne.).

Muidgi on igalpool palju põnevaid stende. Näiteks saab võrrelda enda pikkust täiskasvanud emu ning isase punase känguruga, kelle mõlema keskmine pikkus on koguni 180cm.

Põhiliselt kängurudele ja vallabidele oli pargist võimalik osta ka jäätisetopsikutäis rohelist kraami, mida nad peaksid sööma. Topsikutäis maksis vaid ühe dollari ning raha tuli panna karpi kapi kõrval. Kapp ise oli lahti ning kõik toimis aususe peale. Meil Eestis see süsteem arvatavasti ei toimiks. Ostsime kaks topsikut. Tegelikult tuli aga välja, et kängud ei olnud sellest rohelisest kraamist üldse huvitatud, sest seda oli kogu maa täis ning nendel ilmselt kõhud täis. Neid huvitas hoopis rohkem see jäätisetopsiku vahvlist osa. Seda tahtsid nad väga hea meelega nosida. Seega kallasime rohelise kraami ühte nende toidunõusse ning andsime neile pisikesi tükikesi oma topsikutest. Ega nad ahned polnud vaid ampsasid ise topsiku küljest tillukesi ampsukesi.

Nendest topsikutest olid huvitatud ka teised elukad. Eriti pealetükkivaks osutusid kiirete nokalöökidega emud, kes samuti tükikesi himustasid. Jagasime oma topsikuid nii paljudega kui võimalik.

Emud ja vallabid jooksid mööda parki täiesti vabalt ringi. Kui nad ei soovinud, et neid segataks, siis olid neil muidugi oma aedikud ja majakesed olemas, kuhu inimestel ei lubatud minna. Nad olid sellest igati teadlikud, sest magavad loomad olid just seal. Teised aga lunisid inimestelt jäätisetopsikuid või sügamist. Mõned vallabid meenutasid oma käitumiselt koeri. Kui neid sügada, siis hakkasid nende käpakesed kaasa liikuma ning kui sügatav koht polnud just see päris õige, siis suunasid su käe sinna kuhu vaja. Isegi silmad vajusid vahepeal kinni.

Featherdale loomapargis oli tore ka see, et teatud kellaaegadel võis minna kuulama talitajate jutustusi enda loomadest. Selle kohta teatati infot ka kõlaritesse, seega ei olnud muret et midagi soovitut nägemata jääks. Selleks, et kindlustada külalistele loomade parim nägemine, anti neile juttude ajal süüa. Ükski lugu ei kattunud ajaliselt teistega. Sedasi võis pargis veeta lausa terve päeva, vaadates ja kuulates erinevaid põnevaid jutukesi.

Näiteks võis jutte kuulamas käia pisikeste pingviinide juures, kes nagu nimigi ütleb on pingviiniliikidest kõige väiksem, kaaludes kõigest kuni 1kg ning kasvades ainult 40-45cm pikkuseks.

Samal ajal, kui hooldaja nendest rääkis kogunesid kõik pingud tema ümber, et süüa saada. Räägiti, et pingviinid on väga monogaamsed ning valivad omale partneri kogu eluks. Paarid on loomapargis märgistatud sama värvi jalarõngastega.

Samuti sai käia kuulamas lugusid sipelgasiilidest. Muidugi räägiti alguses kõigile vähegi loodusest huvitatud austraallastele teada faktist, nimelt sellest, et sipelgasiil ning nokkloom on maailmas ainukesed imetajad, kes munevad.

Sipelgasiil muneb oma muna otse kukrusse, kus umbes kümme päeva hiljem koorub ka pisike loomake. Saime teada, et sipelgasiilidel pole üldse hambaid. Süües suurel määral termiite tõmbavad nad toidu oma pika kleepuva keelega suhu ja lömastavad selle oma suulae vastu katki ning neelavad seejärel alla. Loomapargis anti neile süüa midagi, mis meenutas hakkliha. Kuna pargis soovisid sellest toidust osa saada ka kõverate pikkade nokkadega iibised (keda on linnas kõik kohad täis), siis oli sipelgasiilidele leiutatud spetsiaalne toidukauss, mille kaas meenutas välimuselt kivi ning mille sisse olid tehtud pisikesed augud, kust vaid nende pikad ja sirged ninad sisse mahtusid.

Lisaks käisime kuulamas ka seda, mida lendrebaste kohta räägiti. Samal ajal mugisid nemad rõõmuga viinamarju, sest just puuviljadest nad toituvadki. Saime teada, et kui lendrebasel sünnib poeg, siis ta moodustab tiibadest kausi, kuhu poeg turvaliselt kukkuda saab. Ja kui lendrebasel keerata pea ülespoole, siis tunneb ta end nagu siis, kui meie oleme pea alaspidi.

Väga põnev oli vaadata ja kuulata ka seda, mida räägiti Tasmaania Kuradist. Nimelt on nad suurimad elavad lihasööjad kukkurloomad (kaaludes 6-14 kilo ning kasvades 80-90cm kõrguseks), kes üldiselt toituvad raipest, mille leiavad üles tänu oma suurepärasele haistmismeelele. Neil on suured kihvad nii ülemises kui ka alumises lõualuus. Kuraditel sünnib lausa umbes 40 poega, kuid kuna emasel on vaid neli nibu, siis jääb üldiselt neist ellu vaid kuni neli. Nõrgemad süüakse teiste poolt kukrus ära, et saada vajalikke proteiine.

Viimastel aastakümnetel on Tasmaania kuradite arvukus kõvasti vähenenud. Seda suuresti tänu haigusele, mida kutsutakse kuradite näo kasvaja haiguseks (Devil Facial Tumour Disease), mis nakkub põhiliselt sülje ja hammustuste kaudu. Haigus tekitab nende näole ja kaelale suuri valulikke kasvajaid, mis ei lase neil süüa ega juua. Haigus lõppeb tavaliselt umbes kolme kuu pärast loomakese suremisega nälga.

Nüüd aga veidi rõõmsamatel teemadel edasi. Nimelt nägime me ka seda, kuidas koaalasid kaalutakse. Kaalumiseks on spetsiaalsed mugavaks istumiseks disainitud kaalumispuud, kuhu nad veidikeseks istuma pannakse ning siis kõik tulemused kenasti üles kirjutatakse.

Koaalade osa pargist on juttudeks valmis iga hetk, sest seal on alati keegi, kes on valmis külalistele koaalat tutvustama. Kui meie sinna sattusime, siis meil vedas, sest peale meie polnud ühtegi teist külastajat näha ning üks sealsetest töötajatest rääkis meiega hea meelega tükk aega juttu. Ta oli nii entusiastlik, jutukas ja sõbralik ning tegi meist meie fotokatega nii palju pilte, et hiljem oli nendest lausa raske valikut teha. Siinkohal mainin veel ära, et teistes loomaaedades oli ka võimalik koaalade või madude vms. koos pilte lasta teha, kuid seda tehti profesionaalikaameraga ning see maksis korralikke summasid.

Nüüd koaaladest... Tihtipeale arvatakse, et koaalad on karud kuid tegelikult on nad siiski kukkurloomad. Teine ekslik fakt on see, et mõned inimesed usuvad, et koaalad on eukalüptilehtede söömisest pideva "auru" all, kuid tegelikult sisaldab eukalüptus nii vähe energiat, et nad ongi sunnitud päevas isegi 18-20 tundi magama. Selleks on ka nende eelpool mainitud kaalumispuud ehitatud selliselt, et nad saaksid end seal mugavalt tunda. Koaalad söövadki ainult eukalüptipuu lehti. Ja sealjuures ainult teatud liiki eukalüptipuud sobivad. Nimelt on nende seedimissüsteem selline, mis ei lase end eukalüptipuu lehtede toksiinist segada. Väike koaala alustab aga eukalüptipuu lehtede söömist algselt veidi teisel kujul. Nimelt selleks, et enda seedimissüsteem täielikult välja arendada söövad nad umbes kuus nädalat oma ema väljaheiteid.

Vombatid on üsna jässakad (kaaludes umbes 30kg) taimetoidulised kukkurloomad, kelle karv oli mulle üllatuslikult eriliselt mõnus ja pehme. Nad olid nii armsad, et oleksin võinud neid vist terve päeva sügada.

Kui nad oma urgudes magavad, siis viskavad nad end tihti sellili, väikesed jalakesed taeva poole. Põnevad on nad ka sellepärast, et nende kukkur on suunaga eest tahapoole. Seda selleks, et ta kaevates sinna mulda ja muud kraami sisse ei kraabiks. Vombatiliike on tänapäeval alles vaid kolm ning need kõik elavad Austraalias ning on kaitse all. Kahjuks jäävad paljud neist ka auto alla. Kui see juhtub, siis on ka autojuhil jama käes, sest nad on nii tugeva kehaehitusega, et jätab mulje nagu sõidaks üle suure kivi.

Loomapargis oli olemas ka roomajate maja (maod, sisalikud jne.) ning soolavee krokodill, kes on maailma suurim roomaja. Nad võivad elada nii soolases kui ka magevees ning ujuda ringi mööda ookeani. Kahjuks jäime nendest juttudest sel päeval ilma (sest nendest räägiti hommikupoole) ning vaatasime neid niisama.

Kuulmata jäid meil lood ka pelikanidest, sest nendestki oli räägitud hommikul. Õnneks nägime ära siiski need loomad, kes meid rohkem huvitasid.

Kõige rohkem oli kahju, et jäime ilma juttudest dingode kohta. Lisan siia nende kohta veel niipalju, et usutakse, et dingod on Aasiast Austraaliasse sisse toodud vähemalt 3500 aastat tagasi.

Kuna ta on sisse tood kunagiste meremeeste poolt, siis tekitab see ka paljudes küsimusi, kas dingo ikka on Austraalia looduses metsik või siiski sissetoodud liik. Üldiselt arvatakse, et siiski pigem on ta metsik, kuid vaidlusi ning erinevaid seisukohti on palju. Suur osa inimestest peab sissetoodud liikideks pigem neid, kes on Austraaliasse toodud peale 1788 aastat, kui Sydneysse loodi esimene eurooplaste asula. Kodukoertega võrreldes hauguvad nad palju vähem ning pigem urisevad ja uluvad. Neil sünnib aastas vaid üks pesakond.

Põnevatest loomadest, keda ma aastaid tagasi poleks osanud unistadagi paitada võin nüüd rõõmuga nimetada sipelgasiili (okkaline), vallabi (pehme aga samas üsna tugev karv), vombati (mõnnalt pehme ja sile), emu (pehmed suled) ning koaala (polnud üldsegi nii pehme, kui olin terve elu arvanud. Tegelikult meenutas ta karv mulle lambavilla).

Olin Featherdale'i loomapargist väga vaimustunud ning rõõmus, et Simon veenis mind sinna minema. Kui olime oma esimese ringiga lõpetanud tegime pargile veel teisegi kiire ringi peale, et kiiresti veel üks pilk kõigele peale visata. Kui võimalik, siis tahaksin sinna kindlasti kunagi tagasi minna.

Kui olime loomapargis jalutamisega lõpetanud suundusime lähedalasuvasse Hiina aeda jalutama. Aed võttis enda alla üsna suure maa-ala ning osa sellest läbisime ka autoga.

Aeda olid ehitatud erinevad värvilised väravad, paviljonid ning sillakesed. Vees ujusid linnukesed. Muidugi oli sinna istutatud ka palju erinevaid taimi. Üldiselt nägi park väga kena ja hoolitsetud välja ning kuskil polnud näha prügi.

Järgmisel päeval plaanisime jälle telkima minna. Seekord suundusime autoga Jenolan'i koobaste suunas. Sinna me esimesel õhtul kohale ei plaaninudki jõuda. Sõites sain teada, et kuna NSV on suhteliselt künklik, siis olid rekkatele mõeldud spetsiaalsed pidurduskünkad juhuks, kui pidurid peaksid ehk alt vedama. Vastupidiselt alla suunduvale teele suunduvad need liivased teerajad ülespoole ning seega on valmis probleemset sõidukit peatama. Teepeal leidsime ka toreda kommipoe, kus müüdi tuhandeid erinevaid komme (alustades minu rusikast suurematest pulgakommidest ning lõpetades minu peast suuremate nööbikommideni). Suutsime end seal üsna hästi üleval pidada ning lahkusime vaid mõne kommipakiga.

Ööbimiskohaks leidsime endale umbes poolel teel asuva mõnusa koha Lithgow lähedal Lyell järve äärses karavanpargis. Loomulikult oli seal võimalik ka telkida. Enne karavanparki sissesõitmist käisime vaatamas ka kohalikku tammi.

Pakkisime oma asjad lahti ning seadsime Simoni telgi moodi magamiskoti üles ning seejärel lasksime autol täispuhutava kummipaadi täis puhuda ning läksime sellega ümbrust avastama.

Simoni Sydneys olev kummipaat on meie Carnarvoni omast veelgi suurem ning tal on isegi kaks patja, millega saab oma olemise eriti mõnusaks teha. Lisaks saab proovida patju vee alla lükata ning siis nende peale istuda või seista.

See viimane on suhteliselt keerukas aga ülimalt lõbus tegevus. Vesi oli mõnusalt soe ning vaated meie ümber eriti rahulikud ja ilusad. Isegi pilved kadusid ära ning päike tuli välja.

Kordamööda paadi taga jalgadega mootori tööd tehes jõudsime oma telkimiskohast üsna kaugel asuva teise kaldani. Vahepeal muidugi pikutasime ja lebotasime niisama paadis.

Teiselt kaldalt leidsime suured kivid ning eriti suured ning magusalt maitsvad põldmarjad. Tuleb välja, et põldmarjad on ka Austraaliasse sisse toodud ning seetõttu inimesed ei armasta neid üleliia. Meile maitsesid need aga väga hästi. Sõime neid ikka peotäite kaupa ning korjasime pikaks tagasisõiduks paati kaasagi.

Ühel hetkel märkasime, et päike hakkab vaikselt loojuma ning kuna meil oli veel terve tee tarvis tagasi sõita, siis oligi aeg peale väikest pikniku ning kosutavat magustoitu põldmarjade näol, tagasi minna.

Kuna ma olin enne Simonile mingil energiat täis hetkel väitnud, et jäksaksin üksi ka tagasi meid sõidutada, siis tahtis ta seda muidugi näha. Ja ega ma mingi nõrk ei ole, et oleksin oma kaotust tunnistanud. Nii sõidutasingi ta rõõmsalt teise kaldasse ning olin enda üle muidugi ülimalt uhke.

Kui olime tagasi oma laagriplatsile jõudnud hakkas Simon kala püüdma ning mina aitasin sellele lihtsalt mõttes kaasa. Kui ma õigesti mäletan, siis mu mõttetööst eriti kasu ei olnud, sest kala me sel õhtul ei saanud. Õnneks oli meil muud toidukraami piisavalt kaasa varutud.

Kuna karavanpargis oli võimalik kasutada ka dušše, siis läksime õhtul pesema. Teepeal nägime päris mitut vallabit ringi kekslemas. Meid oli juba vastuvõtus hoiatatud, et pesemisel kuuma vee saamiseks tuleb masinasse sisestada 20mündiseid. Selle eest sai vist pool minutit või minuti sooja veega pesta. Teoreetiliselt! Kui mina oma mündi sisse panin sain ikka ainult külma vett. Õhtu polnud üleliia soe ning oleksin hea meelega veidi sooja vee all tahtnud seista. Aga pidin leppima kiire külma veega pesemisega. Kui olin lõpetanud ning naiste pesuruumist välja tulnud nägin Simonit, kes teatas, et küll oli ikka mõnus sooja veega end pesta. Tema muidugi sel hetkel ei teadnud, et mina olin pidanud külma vett taluma. Ta küll pakkus, et võiksin meeste pesuruumi kasutada, sest seal polevat nagunii kedagi kuid olin juba ka külmaga hakkama saanud ning ei viitsinud uuesti pesema minna. Olin lihtsalt veidi pettunud selles süsteemis.

Hommikul sõitsime edasi Jenolan'i koobaste juurde. Istusime sealsete piknikulaudade taha ning nautisime hommikusööki. Ilm oli eriliselt jahe ning udune. Kirevad papagoid tahtsid meie söögist osa saada ning lendasid selleks eriti julgelt käe peale või isegi pähe.

Olin rõõmus, et mul kapuuts peas oli, sest muidu oleksid nad ehk oma küünistega mu juustesse kinni jäänud. Tõenäoliselt võivad nad kohalike jaoks olla umbes sama tüütud kui Eestis tuvid, kuid meile nad meeldisid. Peale hommikusööki suundusime kohalikku infokeskusesse. Selle lähedal asub ka ühe korra uuesti üles ehitatud ning nüüd renoveeritud tõeliselt kena puhkemaja.

Kui olime endale pärastlõunaseks ekskursiooniks piletid soetanud, siis suundusime ümbruskonda uudistama. Matkaraja ääres nägime ka 1908 aastal ehitatud tammi, tänu millele saadakse seal ka hüdroelektri energiat. Kõrvalasuva sinise järve toon tulenevat lahusunud lubjakivi osakestest.

Jenolan'i koopastik on Austraalia suurim ning tuntuim koobastik, mis avastati aborigeenide poolt umbes 9000 aastat tagasi, kuid eurooplaste poolt alles 1838 aastal. Kõige tuntuim ongi vast koht, kust saab siseneda erinevatesse koobastesse, sest see on nagu suur looduslik tunnel, mille seest sõidavad isegi autod läbi.

Olles umbes 340 millionit aastat vanad, usutakse, et see on vanim avatud koopasüsteem maailmas. Koopal on teadaolevalt 350 sissepääsu, kuid arvatakse, et neid on tegelikult veelgi rohkem.

Usutakse, et tegemist ei olegi paljude erinevate koobastega vaid pigem suure koobaste süsteemiga ning, et kõik koopad on kuidagipidi omavahel seotud. Uute koobaste avastamine toimub veel tänapäevalgi. Samas on ka koopaid, mis on vajunud unustustehõlma ning mida nüüd taasavastatakse. Nimelt olevat tänapäeval mitmel korral oldud rõõmus uue koopa avastamise üle ning siis veidi hiljem oli leitud seinalt eelnevate avastajate nimetähed ning kuupäevad.

Külastajatele on avatud üksteist erinevat koobast, mis enamuses asuvad tegelikult maa peal kõrgete kaljude sees. Maa-alustes koobastes on vesi sees ning sealseid koopaid alles avastatakse sinna sukeldudes.

Alles hiljuti, 2007aastal leiti Jenolan'i koobastest diprotodon'i (suurima kunagi elanud kukkurlooma) fossiiliks muutunud lõualuu, mis arvatakse olevat umbes 20 000- 40 000 aastat vana.

Kell 13:30 algas meie kahe tunnine ekskursioon Jõe koopasse (River Cave). Valisin selle koopa, sest see oli kõige madalamal asuv koobas ning tahtsin näha koopas voolavat jõge ning seisva veega tiigikesi. Lisaks oli see koobas kõige pikem (1271m) ning vajas väidetavalt läbimiseks pingutust (lubades selle läbida 1298 sammuga). Ja kolmandaks põhjuseks oli see, et Jõe koopasse minekuks tuli läbida osa ka Luckas'e koopast. Ma ei teadnud mida täpselt oodata. Olin põnevil.

Koopasse sisenemiseks tuli masinale oma piletit näidata. Umbes nii nagu tavaliselt kinno minnes. Meie giidiks osutus vanemapoolne mees, kes põhiliselt rääkis eriti lihtsaid lugusid lastele. Lapsi meie grupis üleliia palju polnud. Usun, et ta teadis kindlasti palju, kuid oleksin tahtnud, et ta meile ka rohkem neid teadmisi edasi annaks.

Koopasse jõudes oli minu jaoks mõningaseks pettumuseks see, et koopad olid nii hästi LED tuledega valgustatud, et hetkekski ei tekkinud väiksematki kõheduse tunnet. Samas oli tänu hästi paigutatud valgusele hästi näha asju, mida muidu poleks näinudki. Nimelt lülitas giid vastavalt vajadusele erinevaid lampe põlema. Kui me olime koopast läbi läinud, kustutas ta seal kõik tuled ning meie taha jäi maha pilkane pimedus.

Koopa kohta oli kirjutatud, et selle läbimine nõuab pingutust ning kui ei ole enda võimetes kindel, siis pigem valida mõni teine koobas. Tegelikult polnud asi üldse nii hull. Me ei pidanud kuskilt keerulisemast kohast üle ronima ega läbi pugema. Ronimiseks kasutasime tavalisi treppe. Kõige raskem oli ehk üles ronida kahest üsna järsust redelist. Temperatuur koobastes olevat olenemata aastaajast alati +15 kraadi.

Kuigi ma oleksin tahtnud koopasse minna palju vähema rahvaga (meid oli umbes 25) ning oleksin soovinud ka veidi närvikõdi, siis tegelikult jäin ikkagi väga rahule. Koopad olid täis tuhandeid stalagTiite (tilguvad Taevapoolt) ja stalagMiite (kasvavad Maapoolt), kui need kokku saavad, siis moodustavad nad samba.

Mitte väga ammu lubati inimestel koobastest murda suveniirideks tükikesi, kuid nüüd on isegi lubjaformatsioonide katsumine keelatud. Õnneks on aru saadud, et nende kasvamine ja kujunemine võtab väga palju aega. Meile näidati kohti, kust neid ära on murtud ning samuti kohti, kus neid on palju katsutud. Viimased neist olid muutunud tumedaks ja koledaks.

Inimestele meeldivat kasutada oma kujutlusvõimet ning anda erinevatele tekkinud kujunditele põnevaid nimesid, näiteks minarett (Minaret), hiiglaslik sall (Giant Shawl), kuninganna baldahiin (Queen's Canopy),  suur sammas (Grand Column) jne.. Nimetuste andmine on tähtis ka koobaste avastajatele, sest erinevad kujud on justkui teemärkideks ning aitavad veidi aru saada, kus parasjagu viibitakse.

Styx maa-alune jõgi tundus silmale nähtavalt täiesti liikumatu veega olevat. Sügav Peegelduste tiik (Pool of Reflactions) oli saanud oma nime igati õigustatult. Jõe ääres kõndides jäin meelega meie ekskursioonigrupis tahapoole, sest ma ei suutnud vastu panna vajadusele seda vett katsuda ning sinna tillukesi laineid tekitada... 

Üsna varsti saigi ekskursioon läbi. Jalutasime veel veidi ringi ning istusime Sinise Järve ääres, sest olime teada saanud, et seal elavat haruldased nokkloomad. Kahjuks meil neid märgata ei õnnestunud. Selle eest nägime aga veekilpkonna ringi ujumas ning oma asju ajamas.

Olime otsustanud öö veeta koobaste lähedal telkides. Seega suundusime oma asju üles panema. Kohe oma tulevase telkimiskoha kõrval nägime Lyre lindu ringi jalutamas. See lind on Austraalias tuntud, kui teiste lindude ning muude helide imiteerija. Nii kuulsimegi teda tegemas mitmesuguste erinevate lindude hääli. Mõnikord oskavad nad imiteerida isegi mootorsaage jms.. Olin rõõmus, et teda vabas looduses kohtasin. Lisaks olid meie laagriplatsil ka taaskord punased papagoid.

Kui olime oma laagri üles seadnud otsustasime minna ümbruskonnaga tutvuma. Meie laagriplats asus üsna kõrgel ning plaanisime alguses tagasi allapoole minna. Ostes pileti ükskõik millisesse koopasse saab tavaliselt kaasa lisapileti külastamaks Nettle koobast, kuid meie sealviibimise ajal olevat see kahjuks suletud. Otsustasime minna uurima, kui suletud see tegelikult on ning kas sinna saab ehk ikka kuidagi sisse minna.

Suundudes mäest alla nägime palju kauneid vaateid. Raske oli ette kujutada, et mäed meie jalge all on täis erinevaid põnevaid koopaid ning seal elavaid loomakesi. Põhiliselt elavad seal nahkhiired ja erinevad selgrootud. Paljud neist ei elavat mitte kusagil mujal maailmas. Meie nägime oma jalutuskäigul vaid paari vallabit.

Oma avastusretke ajal ronisime mitmest avausest sisse ning leidsime eest traataia, mis piiras meie edasi minemist. Põnev oli ikkagi. Kujutasime ette, kuidas inimesed ja loomad on nendes koobastes peavarju otsinud ning tõenäoliselt ka maganud. Ka Nettle koopas ei pääsenud me eriti kaugele, sest uksed olid suletud.

Pimedus oli saabumas ning suundusime tagasi oma laagriplatsile. Olime lauale ning selle ümber jätnud maha poolikuid viinamarju. Seda selleks, et meelitada sinna opossumeid. Kui telgi juurde jõudsime, siis nägimegi ühte puu otsas istumas. Hommikuks olid kõik meie puuviljajupid ära söödud.

Peale õhtusööki otsustasime veel veidi ringi jalutada. Võtsime oma taskulambid kaasa ning suundusime seekord mäest ülespoole. Proovisime taskulampe mitte kasutada ning kõndisime praktiliselt täielikus pimeduses. Tegime seda muidugi mööda rada, sest ega me ära ka ei tahtnud eksida. Nägime, kuidas öösel on kaljud kenalt kollakalt valgustatud. Kõik nägi selline veidi müstiline välja. Eriti peale päevast koopaskäiku ning peale seda, kui olin nänud, kui põnev nendes käikudes võib olla.

Hommikusöögiks soojendasime kaasa võetud grillil liha ning sõime hamburgeri moodi võileibu. Öö ja hommik olid udused ja külmad. Kuigi meie lähedal asusid ka pesemisruumid keeldusin ma sinna minemast. Liiga eredalt oli veel meeles eelmine õhtu, kui olin sunnitud end külma veega pesema. Otsustasin, et saan ilma ka hakkama. Peale söömist pakkisime oma asjad autosse ning suundusime külaliskeskuse juurde, et sealt lähedalt kell 11:30 järgmisele koopatuurile minna.

Kuna meil oli veel veidi vaba aega, siis jalutasime taaskord Sinise Järve äärde lootuses seal nokklooma näha. Istusime seal tükk aega ning äkki nägimegi nokklooma ringi ujumas. Me ei suutnud oma silmi ära uskuda.

Olime nii rõõmsad, sest isegi Simon polevat kunagi enne nokklooma vabas looduses kohanud. Neid inimesi on üldse vähe, sest nokkloom elab vaid Austraalia idarannikul ning koduriigist loomade väljaviimine on täielikult keelatud. See tähendab seda, et neid pole võimalik mujal isegi loomaaedades näha. Tundsin end eriti õnnelikuna.

Seekord otsustasin Lucas'e koopa kasuks, sest see oli pikkuselt teine koobas (860m ning lubades 910 sammu, sealjuures 252 trepiastet Katedrali kambrisse). Taaskord paluti arvestada oma võimetega ning kahtluste korral soovitati pigem valida mõni kergemini läbitav koobas. Me ei kahelnud. Samal ajal öeldi, et kui kõikidest koobastest tuleks valida ainult üks, siis oleks see oleks kõige soovituslikum. Lisaks olevat see kõige enam külastatavaim koobas. Suures osas kindlasti ka tänu sellele eelmisele lausele.

Meie pooleteise tunnise ekskursiooni giidiks oli seekord üks umbes minu vanune tüdruk, kes rääkis nii palju huvitavamaid asju ning oli sealjuures hästi rõõmsameelne ja entusiastlik. Esmamulje oli kohe palju parem. Piiksutasime oma piletid ukse juures jälle läbi ning suundusime edasi koopasse. Seekord oli grupis ehk isegi 60 inimest.

Üldiselt olid koopad veidi sarnased, kuid see koobas oli mõnes kohas eriti suur ja kõrge. Kõrgeim koht Katedraali kambris (Cathedral Chamber) on isegi 54 meetrit kõrge. Lisaks on kamber ka hästi suur ning tänu sellele peetakse seal tihti erinevaid üritusi (pulmad, kontserdid jne.). Öeldakse, et sealne akustika on maailma parimate seas.

Ühel hetkel ütles giid meile, et ta kustutab nüüd kõik tuled ära. Lihtsalt selleks, et me näeksime, kui pime seal tegelikult on. Pimedus oli tõepoolest täielik. Isegi siis, kui silmad justkui ära harjusid, ei olnud näha väikseimatki valgusekiirt. Seejärel hakkas kuskil nurgas vaikselt muusika mängima ning süttis valgusetäpike. Vaikselt muutus hämar tuluke aina heledamaks. Lisandusid teised tulukesed koopa erinevates osades. Muusika muutus valjemaks ning mulle tuli lausa kananahk peale. Lõpuks oli terve kamber kenasti valgustatud ning kõik kaunid koopakristallid särasid oma ilus. See oli tõeliselt kirjeldamatu ja kena.

Seejärel suunas meie giid oma rohelise laserkiire kõrgel asuva väikese auguni ning ütles, et usutakse et just sealt august avastati Katedrali koobas esmakordselt eurooplaste poolt 1860 aastal. Peaaegu võimatu oli ette kujutada, kuidas paar meest seal oma algse varustusega ning küünalde valgel ringi roomasid ning siis äkki sellise kõrge servani jõudsid... Giid rääkis, kuidas algsed koopa avastajad pidid olema eriti ettevaatlikud, et mitte oma valgust libisedes või muul moel kustutada, sest siis oli neil jama käes. Lisaks pidid nad arvestama ka sellega, et ega nad koopasse eriti kauaks ei saanud jääda, sest suuremate koguste toidu kaasa tasimine teeb ju avastusretke keeruliseks.

Ühes kohas, kust pidime treppidest alla ronima näitas giid meile kõrval asuvat algset alla minemise rada. Nimelt olevat kunagised koopaavastajad samuti mõnikord ekskursioone teinud ning kuna siis puudusid seal trepid, tuli end mööda maad alla libistada. Vahepeal olid kukkumised üsna kõrged. Eeldan, et neil olid ikka mingid köied küljes. Kui olime trepist alla jõudnud olime Jenolan'i koobaste suurimas kambris, mis olevat lausa väikese jalgpalliväljaku suurune.

Saime  teada, et tänu maapinna ning koobaste pidevale liikumisele võivad koopas moodustunud lubjakivisambad ka ise katki murduda. Eriti põnev oli seda nähtust vaadata Murdunud Samba (Broken Column) näitel, sest selle puhul oli hästi näha, kui palju olid maa ja koobas ajaga omavahel nihkesse läinud.

Kuna ta oli meie ekskursiooniga saanud ühele poole varem kui arvas, siis otsustas ta meid viia korraks ka kõrvalepõikele ühte teise koopa osasse, mis tegelikult pole avalikkusele avatud. See on ruum, kus oli eriti palju stolagmiite/stolagtiite ja sambaid. Väga kaunis!

Veel veidi edasi minnes rääkis meie giid meile loomadest, kes õnnetul kombel mõnikord Jenolan'i koobastesse kukuvad ning siis sinna lõksu jäävad. Üks selline koopa osa olevat avastamisel olnud täis erinevate loomade luusid, kuid need olevat sealt kõik ära viidud. Praegu lamab seal sümboolselt vombatiskelett.

Enne koopast väljaronimist oli viimaseks atraktsiooniks tavaliste tulede asemel üks koopanurk valgustatud erinevate värviliste tuledega. Lausa uskumatu, kui palju võib asju muuta tänu erinevale valgusele.

Jäin teise koopakülastusega palju rohkem rahule, kui esimesega. Mõnikord on raske aru saada, kui palju õige giid niigi põnevas kohas asju veelgi paremaks saab teha.

Kui olime ka teises koopas jalutamise lõpetanud läksime uuesti Sinise Järve äärde lootuses uuesti nokklooma näha. Ega ma väga ei usunud, et meil uuesti sedasi veab, kuid meie suureks rõõmuks nägime nokklooma endiselt vees ringi ujumas. Nad on ikka nii põnevad loomakesed.

Seejärel hakkasime autoga vaikselt tagasi kodu suunas sõitma. Me polnud veel kaugele jõudnudki, kui nägime teeäärse puhkeala ääres vallabit istumas. Peatasime auto kinni ning ta istus ikka sama targalt edasi. Teda ei tunduvat üldse häirivat see, et me tema kõrvale sõitsime. Arvatavasti oleks ta ehk isegi pai lubanud endale teha. Jätsime ta oma mõtteid edasi mõtlema ning suundusime ise edasi.

Teel koju märkasime ilusad udused vaated kaugustesse. Enne kojujõudmist tegime veel kiire peatuse Duddawarra silla juures, mille alt voolab läbi Cox'i jõgi, mis jookseb enne läbi ka Jenolan'i koobastest. Seejärel suundusime väsinuna koju.

24.jaanuari hommikul ärkasime varakult, sest plaanisime minna Manly Ocean World'i. Sõitu sinna suunas alustasime taaskord rongiga ning peale seda saime uuesti praamiga mööda jõge sõita. Seekord nägime suhteliselt lähedalt ka jõesuuet ning kauguses asuvat ookeani.

Ookeanimaalimas olid muidugi taaskord erinevad kalad, korallid, meduusid, kilpkonnad jne. Samas polnud see koht eriti suur ning saime selle läbi kõnnitud isegi vähem kui tunniga. Kõige meeldejäävam oli taaskord tunneli moodi akvaarium, kus ujusid suured haid, raid, kilpkonnad ja kindlasti veel midagi. Veel jäid meelde ka pisikesed pingviinid, kelle tegemisi me tükk aega jälgisime.

Sealsest suveniiripoest leidsime ka kuulsa austraallaste leiutise, korgimütsi, mida ma Lääne-Austraalias kuskil müügil polnud näinud. Põhimõtteliselt on tegu kauboimütsiga, millele on ümberringi nööri otsa riputatud veinikorgid. Need pidavat liikudes kärbseid eemale peletama. Üsna koomiline.

Kui olime Ookeanimaalimas ringi vaatamisega lõpetanud, suundusime Simoniga Manly promenaadile ning laenutasime sealt rulluisud. Simon polnud aastaid nendega sõitnud, kuid kunagi olevat ta just kaherealiste rullidega osanud sõita. Otsustasin, et kuna ma polnud kaherealistega ka umbes kümme aastat sõitnud, siis võiks pigem need laenutada ning katsetada. Tuli välja, et ma ei osanud nendega ikka üldse sõita. Hoog oli väike ning tasakaal olematu. Samas polnud Simoni oskused minu omadest eriti paremad... Kui lugeda kokku kukkumisi, siis temal oli neid kordades rohkem.

Samas suutsin mina ühest künkast alla libisedes kõva häält teha ning kätega vehkides inimesed enda eest eemale peletada. Üks mees haaras küll teepeal mul käest kinni aga ei suutnud mu hoogu peatada. Lõpuks peatasin end meelega aiale otsa sõites, sest nägin, et kaugemal oli liiga palju rahvast ning aimasin, et see ei oleks saanud hästi lõppeda. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas see peatamine nendega tegelikult käib... Seega oli väga lõbus!

Kui olime uisutamise lõpetanud saime Annega kokku. Kolasime temaga kohalikes surfipoodides ringi ning seejärel ostsime koos külmunud jogurti poest jogurtit, mis maitses umbes nagu masinajäätis. Enne valiku tegemist lubati meil topsikutesse kraanidest lasta väikseid törtsukesi, et saaksime otsustada, milliseid maitseid me eelistame. Mõtlesime, et oleksime võinud sedasi pikka aega "maitsta" ja siis öelda, et me ikka ei soovigi midagi osta, sest ei suutnud seda kõige õigemat maitset leida. Tegelikult otsustasime siiski oma topsikutesse mitmeid erinevaid maitseid lasta.

Jalutasime oma külmunud jogurtitega mööda rannaäärt, lobisesime ning mõtlesime sellele, millal me jälle kohtume. Nimelt pidin mina juba mõne päeva pärast Austraaliast ära lendama ning teadsin, et taaskordse kohtumiseni Annega kulub üsna pikk aeg. Olin väga rõõmus, et teda ja Mihklit Sydneys olles üle pika aja näha sain.

Kui olime Annele head aega öelnud suundusime uuesti praami peale, et minna tagasi kesklinna. Tundus, et toimumas olid purjekate päevad vms., sest neid oli nii palju.

Ilm oli muutunud halliks ja vihmaseks aga sõit tagasi linna oli ikkagi tore. Kuigi olin juba palju kordi ooperimaja, silda ja linna siluetti näinud, ei tundunud mulle sellest küllat saavat ka sompus ilmaga.

Kuigi olime järjekordsest pikast päevast väsinud ning ilm oli udune ja vihmane, suutsin Simonit veenda veel kord Sydney Centrepointi seekord veidi teistsugust vaadet nautima minema.

Nimelt saime eelmisel korral piletid, mis lubasid kümne järgneva päeva jooksul taaskülastust vaid $5 eest. Kuigi seekord ei õnnestunud meil seal päikseloojangut näha, ootasime siiski ka pimeduse saabumise ära. Arvan, et see oli ilus punkt minu Sydney kesklinna külastusele.

Järgmisel päeval läksime Simoni ja ta emaga teist korda Simoni venna lapsi Väikeste Atleetide üritusele vaatama. Seejärel läksime veidikeseks ta venna perele külla. Maja ette sõites õnnestus Simoni emal sõita üle kellegi maha kukkunud laadijast ning selle nagad läbisid rõõmsasti ka autorehvi. Kui selle eemaldasime kuulsime tugevat sisinat ning seejärel hakkasime kiiresti tagavara rehvi alla panema. Kui olime Simoni venna perele ka head aega soovinud suundusime Simoni ja ta emaga kaubanduskeskusesse, kus Simoni ema aegajalt massaažisalongis massaažis käib. Saime kõik pool tunnikest mudimist nautida. Peale seda läksime kolmekesi kodu lähedal asuvasse pubisse lõunat sööma. Koju jõudes oli olemine nii hea, et pidime väikese lõunauinaku tegema.

Õhtul läksime jälle Renee ja Craig'i juurde veidikeseks istuma. Ka neile tuli selleks korraks head aega soovida... Sellest oli kahju, sest nende juures käisime me õhtuti üsna tihti istumas, lobisemas, basseinis müramas, koertega mängimas, viirpapagoisid vaatamas jne.

Neist said selle lühikese aja jooksul ka mulle head sõbrad. Kusjuures siinkohal võiks ehk ära mainida, et selle kuu jooksul käis nende kaheteist aastane tütar Regina erinevates tantsuproovides ning pääses esinema Sydney Ooperimajas toimuvale etendusele, kus ta vist siiani peaosalise õena esineb.

Siia vahepeale veel sellest, et leidsin meie Sydney kodukandi lähedal asuvast alkoholipoest ka kõige kallima veini, mida sedasi tavapoes müügil olen näinud. Harjumatul kombel oli pudel ühe liitrine. Maksis pudel $1600 (umbes 1100EURi). Jätsime seekord ostmata.

26.jaanuaril on Austraalia päev. Enne Sydneysse minemist mõtlesin, et tahaksin nii aastavahetuse kui ka Austraalia päeva veeta südalinnas, kuid peale aastavahetust ma uuesti linna ilutulestikku vaatama minna siiski ei soovinud. Otsustasime Simoni, ta parima sõbra James'i ning tema sõbrannaga minna hoopis Panther's klubisse. Tegemist on suure hoonega, kus on palju erinevaid söögikohti, kasiino ning pubid. Väljas oli lastele lastenurk, kus nad said batuudil hüpata ning poniga sõita.

Lisaks oli seal järve ääres võimalik mängida veegolfi. Ma polnud sellest enne kuulnudki. Nimelt olid vee ääres eraldi boksid, kuhu võis siseneda üks inimene korraga. Kaasa anti väike ämbritäis golfipalle (umbes 25) ning ülesandeks oli lüüa golfipall vastu enda valitud erinevaid punkte andvate tabloode, mis asusid vees. Sain teada, et golfimäng ei olegi nii kerge. Mulle osutus keeruliseks isegi golfipallile pihta löömine, tabloodest polnud mõtet unistadagi. Vette löödud golfipallid jäid mööda järve(äärt) ujuma ning keegi pidi neid siis sealt hommikuti püüdmas käima. Vahelduseks päris tore mäng.

Rahvast oli väga palju. Õhtupimeduse saabudes, vist umbes kell üheksa, toimus üle järve vaadeldav ilutulestik. See kestis üsna tükk aega ning pean tunnistama, et jättis minusse paremad mälestused, kui aastavahetus kesklinnas. Ööseks sõitsime James'i vanemate majja (neid ei olnud seal). Maja oli tõeliselt suur ning palju ei puudunud, et ma oleks seal ära eksinud. Küll oli hea vahelduseks magada õhukonditsiooniga jahedas toas.

Järgmisel päeval viis James meid koju tagasi ning juba lõunal läksime Simoniga kinno The Wolf of Wall Street filmi vaatama. Jäime mõlemad filmivalikuga rahule. Peale filmi vaatamist otsustasime minna bowlingusse.

Tuli välja, et Simon pole aastaid seda mänginud, sest keegi ei tahtvat temaga mängida (Carnarvonis meil bowlingut ei olnud). Mina ikka tahtsin. Kohale jõudes avastasime, et neil oli ka lasersõja mäng eriti odavalt pakkuda. Seda polnud minagi üsna mitu aastat mänginud. Meid lasti mängu mängima kahekesi üsna suurde ruumi. Vahepeal kaotasime pimedas ruumis teineteist luurates täiesti ära. Kui mäng sai läbi, olime mõlemad ringijooksmisest väsinud. Oli väga lõbus! Peale seda mängisime muidugi ka mõned mängud bowlingut. Ja ma võitsin!

Peale mänge läksime veel poodi, et osta vajalikku kraami kartulisalati ning võileivatordi tegemiseks. Õhtu kuluski meil nende valmistamisele, sest järgmisel õhtul oli plaanis Simoni vanematega koos õhtust süüa.

Viimasel päeval pakkisime mõlemad Simoniga asju, käisime poodidest veel viimaseid vajalikke asju soetamas ning kohtusime pubis Simoni isa sõprade ning kogemata ka Troyga. Peale mõnda tunnikest seal suundusime koju õhtusöögile. Tundus, et Simoni vanematele meie tehtud kartulisalat ja võileivatort igati maitsesid. Jääke saime ka hommikul enne lennujaama sõitu sisse pugida. Ilmselgelt polnud tegemist just kõige rõõmsama õhtuga, sest kuigi ma ootasin väga koju minemist, oli siiski raske lahkuda.

Aga kui nüüd asju kokku võtta, siis jäin oma Sydney reisiga väga rahule. Kindlasti tegi selle eriti heaks just see, et minu õnneks on Simon just sealt pärit. Plaanisin ju Sydney kaudu tagasi lennata juba enne Austraaliasse minekut. Nüüd aga sain Sydneyt nautida rohkem kui kuu aega ning just tänu Simonile nägin ma kohti, kuhu ma omal käel ei oleks kunagi osanud minna ning seega nägin nii palju enamat, kui lihtsalt tavaline turist. Lisaks sain tuttavaks paljude toredate inimestega.

Viimane hommik saabus meil väga vara, sest äratus oli juba umbes kell kolm. Minu äralend oli 7:40. Simon lendas tagasi Lääne-Austraaliasse mõned tunnid peale seda. Simoni isa viis meid varahommikul lennujaama ning saime seal veel kahekesi veidi aega parajaks teha. Kuniks oligi aeg peale tõeliselt toredat kahte aastat Austraaliast lahkuda... Olin samaaegselt nii rõõmus ja kurb.

Õppisin nende kahe aastaga nii palju ning ma ei kahetse hetkekski, et Austraaliasse mineku otsuse tegin! Ma kohtusin nii paljude erinevate inimestega, kellest paljudest said mulle lähedased sõbrad või midagi enamatki. Ma nägin kohti, mida poleks enne osanud endale uneski ettegi kujutada. Ma nautisin kõrgeid kaljuvaateid nii kaljude servalt kui ka selle põhjas olevast külmast veest. Ma elasin pärapõrgus, kus ei olnud kohati isegi AM raadiolevi. Ma käisin igapäevaselt olematute põõsaste taga veelgi olematus wc-s. Ma külmetasin ning olin palavusest lolliks minemise äärel. Ma nägin väga kuulsaid kohti ja kohti, kuhu pole arvatavasti ükski eestlane sattunud. Ma pesin end igapäevaselt vaid viie liitri veega ning korra nädalas sain juuste pesemiseks lisa viis liitrit. Ma nägin paljusid loomi, kelle olemasolust ma enne teadlikki polnud. Ma nägin vabas looduses nokklooma, kaamleid, metsikuid hobuseid, dingosi, kilpkonnasid, känguruid, emusid, kakaduusid, papagoisid, värvilisi linnuparvi jms. Ma olen proovinud umbes kahtekümmet erinevat mangoliiki ning tean umbes, kuidas nende puude eest hoolitseda tuleb. Ma olen söönud kilode viisi erinevaid värskeid puuvilju. Ma olen söönud põnevaid toite (alustades krokodilli- ning kängurulihast ning lõpetades Vegemite'ga) ning õppinud isegi veidi enam ise süüa tegema. Ma olen looduses elavale delfiinile kala söögiks andnud. Ma ujusin koos värviliste korallide, haide, veelehma, veekilpkonnade, kaheksajala ning armsate kalakestega sillerdavas ning soojas ookeanis. Ma nautisin elu palmide all basseinis ujudes. Ma põletasin end päikse käes ära. Ma sain meduusilt kõrvetada. Ma õppisin sõitma mitme treileriliste rekate, kallurautode ning traktorite, bobcatide, tõstukite jms. Ma elasin aasta otsa 17meetrises karavanis, millega peaaegu igapäevaselt ringi sõitsin. Ma sain aru, kui hea on tegelikult elada voolava veega korteris. Ma õppisin kasutama hakkemasinat, mootorsaage, trimmereid jms. Ma mõistsin, mis tunne on elada täielikus eraldatuses koos kolme inimesega ning sain aru, kui väga ma enda ümber sõpru vajan. Ma sain aru, kui raske ja samas kui kerge on endale tundmatus kohas üksi olles sõpru leida. Ma tantsisin ja pidutsesin varaste hommikutundideni. Ma tegin igapäevaselt kümme tundi päevas tööd ja ma magasin võõramaiste tähtede all. Ma valasin higi, pisaraid ja verd ning naersin põselihaste valutamise ja pisarateni... Ma avastasin kõike seda, mida Austraalial oli mulle pakkuda.

Aitäh suur ja kauge saar ning selle toredad elanikud! Need on mälestused, mis ei unune kunagi! Ning suured tänud Kristiinale ja Jaanusele, kes mind teiste Austraaliasse soovijate hulgast välja valisid! Ja muidugi tänud kõigile, kes mu seiklustele ühel või teisel moel kaasa elasid. Eriti suured tänud mu perele ja sõpradele, kes mulle alati toeks on olnud!

Läbitud teekond (lisa eelmistele blogipostitustele ning endiselt veidi segamini):
Sydney (Doonside; Manly; Penrith; Mount Druitt; Surrey Hills)
Lake Lyell
Blue Mountains: Jenolan  Caves (River Cave (River Styx ja Pool of Reflactions); Lucas Cave).