Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 19

Saatsin oma teise aasta viisataotluse kenasti Internetiavarustesse teele ning kahe nädala pärast (isegi päev varem), sain selle kinnitatud! Seega nüüd võin Austraalias viibida kuni 30.jaanuar 2014. Pean tunnistama, et ma polnud väga arvestanud võimalusega, et mu viisataotlust ei rahuldata. Pidevalt mõtlen asjadele, mida järgmisel aastal teha tahaksin. Nüüdeks on selgunud ka see, kes minuga järgmisel aastal siin koos elab ja töötab, kui kõik läheb plaanipäraselt muidugi. Selleks on Harri (mu hea sõber ning eks-kutt). Ta peaks siia tulema detsembri lõpus või jaanuaris. Ootan seda juba väga. Detsembri keskel peaksid ka Kristiina ning Jaanus turismiviisaga mõneks kuuks Austraaliasse tulema. Ootan jubedalt ka nende taasnägemist.

Ühel laupäevaõhtul näidati kinos filmi Magic Mike. Film räägib meesstripparitest. Loomulikult otsustasin seda vaatama minna. Sisu oli suht igav aga silmailu oli selle eest vägagi palju. Seega kokuvõttes jäin igati rahule. Filmi oli vaatama tulnud päris palju inimesi (alla saja ikka). Enamuses neist muidugi naised. Peale filmi läsin ning jalutasin veidi linnas ringi ning kuulsin kahes baaris muusikat. Käisin neis mõlemas korraks sees ning kuna ühes oli lausa bänd esinemas, siis otsustasin, et käin korraks kodus, vahetan riided ning lähen tagasi peole. Seal oli päris palju isegi noori inimesi ning mind tõmbas igati sinnasuunas. Jõudsin tagasi koju ning proovisin võimalikult vaikselt oma asju teha, sest Taavi juba magas. Veidi aja pärast läksin tagasi linna. Kui olin kohale sõitnud, sain Taavilt sõnumi, et Peta muretseb minu ja auto pärast. Peale mõne sõnumi saatmist suudnusin sama targalt koju tagasi. Kodus ootas mind Peta, kes rääkis mulle, kuidas aborigeenid tühjasid autosid rüüstavad ning üksi ringi jalutavaid inimesi tüütavad ja mõnikord lausa peksavad. Tema kolmest pojast kaks olevat neilt peksa saanud... Tundsin end nagu 15.aastane, kes on oma vanematelt auto varastanud, et öösel nende teadmata peole minna... Tegelikult oli tal muidugi õigus ja ega ma ei teadnud enne, et see asi on nii hull. Lihtsalt jube kahju oli, sest ma nii tahtsin välja minna. Peta aga suht keelas mul üksi ööseti kuskile minemise ja ega ma enam väga ei taha enam üksi minna ka. Jama on selles, et Taavi pole huvitatud kuskile sedasi välja minema ja seega olen jälle nagu lõksus. Pean ootama, kuni Harri siia tuleb! Usun, et tema tuleb minuga hea meelega kaasa.

Ühel õhtul käisime Taaviga kohalikus söögikohas Old Post Office Cafes pizzat söömas. Seda kohta kiideti ka Lonely Planetis. Jäin igati rahule, sest pizza maitses hästi ning magustoit oli suur ning magus.

Ühel päeval sain ära proovida ka pärlkana muna. Tavaliselt munevad pärlkanad kõik oma munad samasse kohta aga mingil põhjusel oli üks muna sellest pesast eemal ning Kevin lubas mul selle endale võtta. Praadisin muna ära ning proovisin. Pean tunnistama, et see maitses täpselt sama hästi nagu tavaline kanamuna.

Kokandusteemal veel niipalju, et tänu mu vanaema kirjaga saadetud retseptile oskan nüüd täitsa iseseisvalt teha ka koduseid pelmeene. Maitsevad need ilmselgelt ülihästi!

Lisaks käisime Taaviga ükspäev kinos Bourne Legacy filmi vaatamas. Olen neid eelmiseid osasid näinud ning arvasin, et oleks tore ka see ära vaadata. Esimene film mulle täitsa meeldis aga mida aeg edasi, seda juramad need mulle tunduvad ning see viimane oli minu arvates tore vaid üheks korraks vaatamiseks.


Ühe paha asjaga olen ka hakama saanud... Nimelt sõitsin kogemata ühest musta värvi umbes meetri pikkusest maduussist autoga üle... Ma nägin teda liiga hilja. Arvasin alguses, et see on mingi kilekotijupp vms. Seejärel jäin lootma, et ta sai kohe surma aga Kevin ütles mulle hiljem, et ta olevat näinud kuidas uss oli teisel pool teed keras ning turistid tegid temast pilti. Järgmisel päeval oli ta sealsamas teeääres aga pulksirge ning surnud... Tundsin end nii halvasti, kuigi see oli mürgimadu ning tema hammustus oleks suutnud mind saata mitmeks kuuks Perthi haiglasse. Siinne haigla on nimelt selline, kus tehakse vaid väiksemaid asju. Kui on midagi tõsist, siis lennutatakse haiged Perthi.

Ühel päeval saime töö osas veidi vaheldust ning pidime elektriliinideaeluse maa puhastamise asemel hoopis apelsinipuid noortest kasvudest puhastama. See oli vahelduseks päris mõnus ja tore töö. Vahepeal käisid Peta ja Kevin Geraldtonis ning see tähendas meile vabasid päevi. Täpsemalt tähendas see seda, et me töötasime sel nädalal vaid ühe päeva. Puhata on tore!

Kuna tundub, et me oleme veel kuni oktoobri lõpuni vähemalt Carnarvonis, siis otsustasin endale teha jõusaali kuukaardi. Nüüd siis proovin peaaegu igapäevaselt end seal veidi liigutada. Ilmselgelt mõjub see enesetundele väga hästi.

Vahepeal oleme ikka pühapäeviti käinud Rossil külas ning temaga koos pannkooke söönud. Ross on selles suhtes naljakas mees, et tal on küll hoovis maja ning raha tundub tal ka olevat aga hoolimata sellest elab ta siiski kuuriall olevas karavanis. See lihtsalt olevat mugavam ning kõik asub käe-jala juures. Ilmselgelt on tal muidugi õigus aga veidi naljakas on siiski mõelda, et maja seisab lihtsalt tühjana. Ükspäev rääkis ta meile ka sellist asja, et Lääne-Austraalias on üle 65aastastele pensionäridele ette nähtud igal aastal üks tasuta edasi-tagasi lend Perthi. Päris tore ju!