Siin-seal ja igalpool nr. 1

      Pühapäeval (6.12.2009) käisime Kaisa ja Ingaga Londoni Eesti Seltsi poolt korraldatud traditsioonilisel Jõulupeol Notting Hill’is Ukraina Majas. Miks Ukraina majas, pole mul õrna aimugi. Rahvast oli kokku kuskil veidi üle saja. Üllatusesinejaks oli Hannah, kes laulis peale oma laulude ka mõned jõululaulud. Söögiks olid verivorstid, hapukapsas ja kartulisalat. Magustoiduks keeks ja piparkoogid. Kõik olevat kohale toimetatud Eestist ja maitses siinsete maitsetute toitude kõrval ülihästi. Enne äraminemist pistsime toiduülejääke endale ka kotti - üks korraldajatädidest  soovitas meil seda teha ja ega me vastu ka ei vaielnud. Mina võtsin kolm verivorsti ja kaks tükikest keeksi. Jõulupeol käis kohal ka jõuluvana ja toimus loterii. Mina otseloomulikult midagi ei võitnud aga Kaisa võitis viiesti piletist kolmega. Ta sai endale viinapitsid, kaks Eestipärast diivanipadjapüüri ning Hannahi autogrammiga plaadi. Kusjuures talle ei pidavat lotoõnn kunagi naeratama. Ja ega neid kingitusi üleliia palju kah polnud. Mitte üle kahekümne. Igatahes läheb tal üldse viimaselajal kuidagi super hästi kõik.

      Kogu üritus oli väga tore ja mõnus, kuid tegi ka veidi kurvaks, sest mõistsin, et see on esimene aasta, kui ma jõulusid oma perega veeta ei saa. Pealegi on siin ju 24.detsember täiesti tavaline päev. Eks peame selle siis ise erilisemaks tegema.

      13-ndal detsembril käisin Londoni Eesti Majas jõululõunal. Seekord verivorsti küll polnud aga selle eest oli väga maitsev liha, hapukapsas, kartulid ja magustoit. Käisin seal koos oma sõbra Henrikuga, kes elab Lõuna-Inglismaal. Polnud teda vist mitu aastat näinud. Aga nii nagu eelmisel korral võitis Kaisa viiest lotopiletist kolmega, siis seekord võitis temagi kolmega. Mulle hakkab tunduma, et olen kuidagiviisi teistele hakanud õnne tooma. Mulle endalegi üllatusena võitsin seekord ise kah kahe piletiga. Sain pakitäie väikseid kaneelisaiakesi ning puuvilja korvi. Kuigi korv küsiti mu käest õhtu lõpus tagasi... Ja mina veel lootsin, et saan oma piparkoogid sinna hiljem sisse panna. Kohapeal oli võimalik osta ka Eesti retsepti järgi valmistatud vormileiba. Loomulikult ostsin endalegi ühe. Jube hea on.

      Sama päeva hommikul tegin Henrikule ekskursiooni ja näitasin Big Pen'i jms. Kogemata sattusime kokku ka eestlastega. Naise ja ta pojaga, kes elavad Inglismaal varsti juba aasta. Rääkisime paar sõna juttu ja liikusime edasi. Siiani pole ma kogemata siin veel ühegi eestlasega kokku sattunud. Õhtul peale jõululõunat käisime ka Tower Bridge juures. Ma polnud ise kah seal enne kunagi käinud ja see oli päris suur ja lahe. Kõndisime sealt üle. Kuna metroo öösel enam ei sõitnud, siis pidime kodu poole bussiga minema. Olin ise kah üllatunud, et me ei eksinud kordagi ära. Ja ma polnud üleliia kaines olekus...

15-ndal detsembril käisin Tomekiga Londoni suurimas jäähallis uisutamas. See oli tõepoolest väga suur. Kahjuks oli seal parasjagu mingi algajate trenn käimas ning üle poole väljakust oli meie jaoks suletud. Õnneks nad siiski lõpetasid varsti ja seejärel võisime igalpool uisutada. Kuna see oli nii suur, ei pidanud ka pidevalt keeramiseks pidurdama. Rahvast oli kah suht vähe. Vist sellepärast, et see asub kesklinnast suht kaugel - Streatham'is. Aga seda mõnusam oligi, sest ei pidanud muretsema, et kellelegi otsa koperdad. Niisiis oli väga lahe ja  ma ei kukkunud kordagi!