Viies nädal Londonis

      Esmaspäeval ja kolmapäeval käisin koolis. Jällegi oli tore!

      Teisipäeval käisin uuesti Camdenis turul. Ohhh, oleks mul ainult palju raha, siis ma ostaksin sealt endale ja oma sõpradele/sugulastele terve hunniku asju... Õhtul pidin lastega kodus olema. Kui nüüd täpsem olla, siis olin lastega kodus ka kolmapäeva-, neljapäeva- ning reede õhtul...

      Neljapäeval käsisme Kaisaga kohalikus jõusaalis ja ujulas. tasuta proovipäeval. Ülimõnus oli end üle pika aja jälle korralikult liigutada. Tekitas siukest sõltuvustunnet nagu kunagi, kui jõusaalis käisin. Igatahes tahaksin seal väga käima hakata, sest see asub mu kodust kõigest viie minuti kaugusel ning pean veelkord mainima, et enesetunne oli nii hea.Veetsin seal pool päeva, tehes vastupidavus-ja jõuharjutusi, ujudes, vesiaeroobikat tehes, ning auru- ja tavalist sauna nautides. Vahepeal vedelesin niisama nn. mullivannis, kus küll mulle eriti polnud aga vesi oli mõnusalt soe. Järgmisel päeval lihased valutasid ja oli tunda, et olin trenni teinud. Mõnna!

      Reedel käisin Westfield'i Shopping Center'is ning õhtul olin lastega kodus. Pidin lastele ka süüa tegema. Midagi keerulist polnudki. Pidin mingeid kalapulkade moodi kana asju lihtsalt ahjus soojendama. Panin kenasti ahju ja kui neid siis ümber keerama läksin, siis sain aru, et see must alus, kus peal nad olid, oli ära sulanud. Minu suureks rõõmuks polnud see sulanud ei panni- ega toidu enda külge. Aga terve köök oli plastmassi sulamise haisu täis. Peitsin selle plastikaluse prügikastisügavustesse, et pereema sellest kunagi teada ei saaks. Veidi aja pärast kutsusin lapsed sööma. Toit söödi ilusti ära ning Oliver isegi kiitis mind hea toidutegemisoskuse eest... Mul endal oli aga päris häbi  ja naljakas! Olulise vahemärkusena lisan, et ma poleks seda musta alust muidu ahju pannud, kui ma poleks eelmisel päeval samasuguse välimusega alusega lasanjet teinud. Ja seda alust oli täitsa ok ahju panna. Kust ma siis peaksin teadma, millist plastikust musta alust võib ahju panna ja millist mitte?! Keeruline... Minust vist kokka ei saa. Kahju, et kokandusoskused geneetiliselt päritavad pole - siis oleksin ehk enda vanaema suurepäraseid oskuseid endalegi veidi saanud...

      Laupäeval käisin Kaisa juures ja laenasin temalt kohvri. Üritasin asju kah pakkida. Õhtul oli kaksikutel terve kari sõbrannasid külas. Annabelle oli ostnud oma ema teadmata endale uue topi, mis kattis kinni vaid ta rinnad. Kõht oli paljas. Ellie teadis seda ja palus Annabellel oma dressipluusi eest veidi avada, et ta seda näeks. Debbie oli samal ajal tüdrukute suunas seljaga ja pesi nõusid. Loomulikult juhtusin mina seda kõike pealt nägema. Tüdrukud hakkasid hirmsasti mind sõnatult kehakeelega ema seljataga paluma, et ma sellest talle ei räägiks. Loomulikult ma ei hakanud rääkima. Ja nii nad siis läksidki varsti välja - ema arvates dressides... Nii lõbus!

      Pühapäeval sadas jubedalt vihma ning polnud erilist tuju midagi teha. Läksime Kaisaga kinno Dwilight'i vaatama. Film oli jama aga poolpaljad musklis kutid tegid selle vaadatavaks. Peale seda läks Kaisa ära ning mina jäin veel järgmistki filmi vaatama. Seekord katastroofifilmi 2012. See oli märgatavalt parem ja huvitavam. Kusjuures siin on kinos võimalik peale ühe filmi ära vaatamist veel järgmiseidki vaadata, sest inimesi lastakse sisse ja välja samadest ustest ning filmisaalide koridorid on ühised. Loomulikult nii ei tohiks teha aga noh... Esimese filmi jaoks ostsin ma endale korralikult pileti ning ka teist filmi käisin piletiga vaatamas... Aga seekord Kaisa piiramatu külastajakaardi abiga... Noh, nii ei tohiks kah teha... Aga mis parata...

      Ootan meeletult Eestisse minemist ning oma pere ja sõprade nägemist! Tahan nii väga juba oma pisikest sametist kutsut sügada... Ühtlasi ootan ka oma väiksesse mereäärsesse majja minemist... ja oma voodis magamist... Hmmm... Kusjuures ma võin öelda, et ma pole kunagi enne reisimas olles sellist tugevat tunnet tundnud, et tahaksin nii väga koju minna... Nähtavasti muudab siinkohal mu tundeid just see, et ma pole Inglismaal vaid reisimas vaid siiski elamas. Igatahes on huvitav seda kogeda.

Neljas nädal Londonis

      Tundub, et varsti polegi midagi siia igapäevaselt huvitavat kirjutada... Esmaspäeval käisin koolis inglise keelt õppimas. Eelmisel nädalal olin Lower-Intermediate ja sel nädalal juba Upper-Intermediate. Pean tunnistama, et sealgi polnud üleliia raske aga pidin juba veidi mõtlema ikka ka. Enam ei tundnud ma end klassi geeniusena. Seekord oli toredam, sest ma ei pidanud enam meeletut vaeva näegma, et mõne inimese inglise keelest üldse midagi aru saada. Mängisime erinevaid mänge ning inimesed, kes seal käivad on märgatavalt nooremad, kui eelmises klassis.

      Bussiga sõitmisest veidi... Bussiga sõites tuleb esimese asjana siin meeles pidada, et busse tuleb siin "kinni püüda" nagu meil marsasid. Muidu juhtub nii, et buss sõidab sinust lihtsalt mööda ja sina jääd kurvalt järgmist ootama (arvake ära, palju mul seda juhtunud on?!). Ja siis peab bussis olles olema teadlik kaameratest (neid on palju), mis seal üleval on. Bussijuht näeb oma ruumis kõiki kaamera vaateid. Reisijad näevad erinevaid kaadreid kordamööda väikestest telekatest Ja neid on vist paar tükki. Seega ei tasu tükk aega näpuga katkist hammast näppida vms. teha!

      Teisipäeval oli ilm pilves ning vahepeal sadas ka vihma ning ma ei tahtnud õue minna. Tegelesin oma CV inglise keelde tõlkimisega. Päris keeruline oli.

      Kolmapäeval käisin jälle koolis inglise keelt õppimas. Õpetajaid on meil päris palju erinevaid ning pooleteise tunni jooksul annab tundi neist kaks - kõigepealt üks, siis teine. Nad on kõik lausa üleliia toredad - miks küll Eestis neid niipalju pole...

      Õhtul käisime Kaisa ja ta kahe sõbra - Mital'i ja William'iga - kinos Harry Brown'i vaatamas. Ma pole tükk aega juba nii depressiivset filmi näinud. Tegelikult oli film hea. Rääkis see vanemast mehest ja jõugust, kes inimesi terroriseeris. Kõik see leidis aset loomulikult inglismaal. Kui mehele polnud enam kedagi jäänud (gänkstade tõttu jäi ta naine voodihaigeks ja suri; laps suri samas tulistamises, olles alles vankris; ta parim sõber pussitati surnuks), siis otsustas ta oma sõjaväeoskuste baasil kogu kambast lahti saada. Kuigi see kõlab hetkel eriti ebareaalselt, siis film oli üles ehitatud nii, et see tundus tõene. Peale filmi teatati mulle, et see linnaosa ei asugi minu kodust niiväga kaugel ning et õhtul ei tasuks sinna minna. Aga asi polevat ikkagi nii hull, kui filmis. Ühesõnaga omamoodi shokiteraapia jätkub... Uskumatu lihtsalt, kui palju mõttetuid inimesi siin maailmas on... Sellistele linnaosadele tuleks trellid ümber ehitada, sest kõik seal on kriminaalse minevikuga. Nautigu seal siis oma heroiini. No ja need, kes pole, tuleks siis sealt kiiremas korras evakueerida.

      Töö otsimise ja leidmisega on jamasti. Kuigi olen õppinud psühholoogiat ja rekreatsioonikorraldust ning viimasel alal ka mõningast kogemust oman, siis siin ei tähenda see suht midagi. Arvasin, et kõige parem oleks mul siin laste või noortega töötada, sest seda olen juba mitu aastat Eestis erinevates kohtades järjepidevalt teinud. Tuleb aga välja, et siinsed lapsed on nännipunnid, kes ei saa endaga ka 10.aastaselt veel hakkama. Mäletan, kui ma umbes selles eas koos oma sõpradega Väänas hakkasin käima... Siin vajavad nad aga pidevat hoolt ja tähelepanu. Enne 14.aastaseks saamist ei tohi lapsed siin üksinda kodus olla. Ma käisin esimeses klassis, kui hakkasin peale kooli üksi bussiga vanaema juurde sõitma... Ühesõnaga on siinsed nõudmised lastega tegelemiseks märgatavalt erinevad, kui meil. Helth ja Safety teemast vist juba kuskil eespool veidi rääkisin. No ja siis veel see asi, et ma polevat piisavalt energiline, naerusiune ja entusiastlik... Kui ma Eestis erinevates koolides lastele lemmikloomade pidamisest käisin rääkimas, siis pidid õpetajad mulle pidevalt kirjalikku tagasisidet andma. Need eelnevalt mainitud omadused olid minu puhul siis just eriti tihti välja toodud - ja seekord positiivsete omadustena... Võibolla olen siis eneselegi märkamatult masendunud ja tõsine... Või olen Eestlaste mõistes rõõmsameelne aga inglaste mõistes melanhoolne... Ma ei tea. Võibolla on inglased lihtsalt pideva keep-smiling'uga harjunud. Mulle aga meeldib naeratada siis, kui selleks on põhjust. Üldiselt leian seda põhjust enda arvates päris tihti. Võibolla pole see aga keep-smiling vaid inglaslik viisakus. Kaisa keelab mul aga selle pideva Eestiga võrdlemise ära. Muuga mul võrrelda pole... Ohhh... igatahes on mul veel palju õppida ja pean tunnistama, et see pidev inglisekeelne suhtlus uute inimestega, võõras ümbruskond (kus ma pidevalt ära eksin), sõpradest ja perest eemalolek ning absoluutselt ilma sissetulekuta olek on väsitav küll. But i won't give up - no way!!!

      Neljapäev ja reede olid mõlemad ühed unised ja uimased päevad. Vihma sadas ning polnudki mingit tahtmist midagi teha. Olin nii tubli ja triikisin terve hunniku pesu mõlemal päeval ära. Reedel käisime õhtul veel ka jääuisutamas. See oli hästi mõnus nagu ikka. Kuna sealsamas kohas sai mängida mitmesuguseid erinevaid mänge (ja lisaks veel bowlingut), siis mängisime ka õhuhokit, mis on täiesti hasarti tekitav mäng! Peale seda läksime veidikeseks ka ühte pubisse.

      Laupäeval käisin Kaisa juures ning ta nägi tükk aega vaeva, et mu vigaselt tõlgitud CV-d normaalsemaks saada. Seejärel tuli Kaisa meile ja seletas, kust ja kuidas merisea ning hiire puuri puhastada tuleb. Õhtu veetsin lastega kodus.

      Pühapäeval läksime Kaisaga British Museum'isse. Kahjuks läks Kaisa aga peaaegu kohe peale sinna jõudmist ära, sest tahtis uisutama minna. Mina aga kõndisin seal päris mitu tundi ringi. Seal oli väga huvitav. Eriti meeldis mulle loomulikult Egiptuse osa. Seal oli palju erinevaid asju, alustades sarkofaagidest ja muumiatest ning lõpetades igapäevaeluks vajalike esemetega. Ainuke asi, mis mulle seal muuseumis ei meeldinud on see, et sedelid, mis rääkisid asja olemusest ja ajaloost olid väga pisikeses kirjas. Üldiselt jäin aga väga rahule. Õhtul seiklesin üksi mööda linna ringi ega eksinudki ära ning läksin õige bussi peale - olen enda üle uhke! Sellest fotost veel niipalju, et see läks mulle kalliks maksma. Kaisa ütles: "Nüüd hüppa!" Ja mida mina loll tegin?! Hüppasin otseloomulikult. Aga kontsadega pole kõige taibukam hüpata! Ühesõnaga hetk peale seda fotot olin ma suutnud katki teha oma uued teksad, käeketi ning ka oma randme ja põlve ära põrutanud. Isegi verd oli näha!

      Kommetest niipalju, et nii nagu filmidest on näha, ei võta keegi majja sisenedes esikus jalatseid ära. Olgu ilm milline tahes. Põrandatel on vaibad, mis on maas kinni ja neid kuidagi kloppida ei saa. Puhastatakse neid tolmuimejaga ning umbes korra aastas keemiliselt. Alguses oli see minu jaoks üsnagi harjumatu ning kippusin automaatselt jalatseid ära võtma. Nüüd olen sellega harjunud. Olen rõõmus, et mu ema mulle karvased Kreemi-sussid siin käimiseks soetas. Sokkis väga ringi käima ei kutsu, kuigi ega peale vaadates ei tundugi must olevat. Veidi imelikuks pean ka seda, et kuigi meil on majas kamin, pole ma kuu aja jooksul kordagi näinud, et seda köetaks. Peale selle, et see teeks toa soojaks on see ju ka niisama mõnus. Igatsen oma Vääna kaminat!

Kolmas nädal Londonis

      Esmaspäeval üritasin juba mitmendat korda end siia arsti juurde registreerida. Järgmisel korral vist ehk juba õnnestub. Kusjuures siinne arstiabi on ikka veidi kahtlane, sest kõikide muredega tuleb minna perearsti juurde, kes ei taha kedagi eriti spetsarstide juurde saata, sest perearstid teenivad ise ravides rohkem. Ja hambaarsti hindadest ma parem ei hakka kirjutamagi, sest need on lausa üüratud. Tõenäoliselt tuleb siin valutava hambaga käituda nii nagu Tom Hanks "Cast Away" filmis - ise kiviga välja lüüa!

      Eluolu koha pealt veel niipalju, et nii nagu Eestis käivad prügikastidest hulkuvad koerad ja kassid toitu otsimas, nii käivad siin rebased. Mõnikord pidavat nad lausa mitmekesi olema. Rohkem pidavat neid näha olema öösiti. Mina olen siiani näinud ühte.

      Teisipäeval üritasin jälle arsti juurde end kregistreerida - tulutult. Kaisa käis minul külas ja mina käisin temal uues kodus külas. Kadestan teda, sest tal on oma toas mitu peeglit - mul aga ainult üks väiksem, kui 10cm läbimõõduga taskupeegel. Tegelikult oli tore!

      Kuigi ma riputan blogi üles korra nädalas, siis üritan siia ikka igapäevaselt midagi mustandina kirjutada. Nüüd paistab, et sõnasin jälle ühe asja ära, kui enne hambaarstidest kirjutasin... Nimelt on mul mingi totaalne jama hammastega... Halloweeni ööl murdus mul pulgakommi lutsutades kihva pealt kate ära. Teisipäeva õhtul sõin granadilli ja kihvast järgmine hammas  (see, mis on kaugemal) praktiliselt kukkus otsast ära. Pool on veel alles ja seal on suur tume auk sees. Õnneks miski ei valuta. Ostsin mingit spetshambapastat ja suuvett endale ka.  Helistasin kindlustusse ja registreerisin oma õnnetuse. Kolmapäeval teatasid nad mulle, et mu hammaste murdumine kuulub küll kindlustusjuhtumi alla, kuid nad hüvitavad sellest ainult 1200 krooni. See on siin aga kõigest probleemi selgeks tegemise ehk kontrolli hind - siinsed hambaarstid nõuavad meeletuid summasid. Kuna siin läheks asi ikkagi hullumeelselt kalliks, siis olen sunnitud tulema Eestisse ja seal laskma kõik korda teha. Niisiis 24.november kuni 2.detsember viibin Eestimaal ja saan ka kogu lörtsist ja lägast osa...

      Kolmapäeval käisin South Thames Collage's oma esimeses inglise keele tunnis. Tundsin end seal aga liiga targana ja nüüd lähen järgmisel nädalal järgmisesse gruppi edasi. Kool oli tore ja inimesed sõbralikud. Tekkis lausa tahtmine seal tihedamini, kui kaks korda nädalas käia. Uurisin siis igasuguseid kursuseid, mida seal veel läbi viiakse aga jama on selles, et need kõik algasid loomulikult septembris. Vähemalt saan esmaspäeviti ja kolmapäeviti nüüd inglise keelt juurde õppimas käia. Kusjuures enne kooli minemist tahtsin endale suurt ruudulist kaustikut osta - terve kaubanduskeskuse peale suutsin leida ainult ühe variandi ruudulisi kaustikuid. Joonelisi ja valgeid oli aga oi-oi, kui palju...

      Nüüd veidi elust ja ilusatest autodest. Ma pole kogu oma elu jooksul näinud vist nii palju ja kenasid sportautosid, kui ma olen siin paari nädalaga märganud. Tahaks endalegi mõnda neist. Aga mina pean ikka bussis loksuma. Õnneks küll kahekordses. Kusjuures busse tuleb siin "kinni püüda" justkui meil marsasid. Kuna ma mõnikord selle ära unustan, siis on juhtunud, et buss sõidab minust lihtsalt mööda - ebaõnn! Metrooga on tore sõita, sest seal maa all võib ühe piletiga kasvõi päev läbi ekselda. Lennukeid lendab siin kah niipalju, et taevas on pidevalt näha tavaliselt kahte korraga. Mõndadel politseinikutel veab, sest nemad saavad hobusega ringi sõita. Ratsapatrull on siin täiesti tavaline nähtus. Esimesl päeval olin küll üllatunud, kui nad mu uuest kodust mööda kappasid. Politseinikest veel niipalju, et nad on siin hästi viisakad ja ütlevad alati kõigile tere. Mulle see meeldib!

      Nii nagu meil luusivad pimedatel öötundidel prügikastide juures hulkuvad koerad ja kassid, on siin linnarebased. Kui esimest korda oma kodu lähedal rebast nägin, siis ei suutnud seda ära uskudagi. Mõnikord pidavat nad lausa mitmekesi ringi tuuseldama ja kui nad on eriti hoos, siis ei pruugi nad inimese tulemist märgatagi. Parem on neist siiski eemale hoida.

      Neljapäev... Tallinnas tuli lumi maha!!! Meil oli ka jama ja pilves ilm ning kõigest 13 kraadi sooja... Lootsin Bryan Adamsit kohata, sest tal oli juubel - aga seekord ei õnnestunud mul teda õnnitleda ja seega ei saanud teda ka oma sarmiga uusi laule kirjutama inspireerida...

      Reedel käisin Kaisaga Victoria ja Alberti kunstimuuseumis, mis oli jällegi meeletult suur. Ei tea, kas paari tunniga veerandigi jõudsime läbi käia. Seal oli kunsti selle kõige laiemas mõistes. Olid vaibad, riided, nõud, mööbel, fotod, maalid, ehted, riided jne. jne. Õhtul pidin jälle kodus lapsi valvama. Skautidesse seekord ei läinud, sest ilm oli nii nõme ja vihma sadas.

      Laupäeva hommikul aitas Kaisa mul töö otsimisega tegeleda. Kui nüüd aus olla, siis tegi tema enamuses minu eest ära. Tunnen end siin kuidagi väga saamatuna. Ja see on minu jaoks midagi uut! Isegi need asjad, millega Eestis olen piisavalt palju tegelenud on siin hoopis midagi uut - ja alati sealjuures üldse mitte huvitavat. Ei teagi, mida ilma Kaisa abita siin teeksin... Ta on parim!

      Õhtul läksin perega Oliveri kooli, sest seal tähistati Bonfire õhtut. Neil lastakse nimelt rakette 5.novembril (ja ka sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel). Nagu meil vana-aasta õhtu umbes. Koolihoov oli rahvast täis - väidetavalt peaaegu 4000 inimest. Njah, siinsed koolihoovid on loomulikult üüratult suured ka! Lavadel esinesid bändid ja muud esinejad. Inimesed olid rõõmsad. Enne, kui üritus peale hakkas nautisime hõõgveini, mis meenutas hetkega mulle jõulusid... Küll oli hea! Lisaks pandi mind kiiresti burgereid ja hot-doge valmistama. Kusjuures see polnud üldse keeruline, sest sai tuli lihtaslt pakist välja võtta ning sinna vahele vastavalt kas kotlett või vorst surada. Polnud just üleliia hõrgutavad aga tühja kõhuga maitses hästi. Siis aga hakkas üritus päriselt peale. Ma poleks seda vist osanud uneski näha... Umbes 20minutit lasti taevasse meeletu kogus rakette. Kusjuures kõik see toimus muusika taustal ning sellega samas rütmis. See oli unustamatult kaunis vaatepilt!

      Peale ilutulestikku läksin Kaisa poolakast sõbra Tomeki sünnale linna. Märkimisväärne on ka see, et metrooga linna minnes ei eksinud ma kordagi ära (korraks meelega vales peatuses maha minemine, et kaarti vaadata, ei loe ju). See oli lahe õhtu ühes baaris, kus jällegi sai ka tantsida. Kui see koht kinni pandi, siis läksime osade inimestega veel edasi tantsima. Kaisa kahjuks ei tulnud. See klubi, kuhu läksime oli väga suur ja sisaldas mitmel korrusel erineva muusikaga ruume. Siinseid klubisid ei anna ikka Eesti omadega võrreldagi. Muusika on märgatavalt parem. Jama on ainult see, et inimesi on ka märgatavalt rohkem ning seega on liigutamisruumi vähesevõitu. Usun, et see päev oli minu siin veedetud päevade hulgast siiani kindlasti parim!

      Pühapäeval lebotasin ja magasin peaaegu kogu päeva. Eestis oli isadepäev. Neil siin on see mingil muul ajal. Enne Eestist ära minemist andsin oma issile kingituse, mille lubasin alles isadepäeval avada. See oli Aegna raamat. Tean, et ta tahtis seda, sest peale suvel minuga saarel ringi tuuseldamist hakkas tallegi see koht sügavamat huvi avaldama. Seda raamatut ei müüdud eriti kuskil ja ma nägin vaeva, et seda saada. Olin kingitusega ise nii rahul, kuni hetkeni, kui mu isa mulle nädal aega tagasi maili saatis ja teatas, et ta leidis poest Aegna raamatu ja ostis selle endale ning kavatseb selle nüüd ribadeks lugeda. Tore-tore! Igatahes sai ta endale nüüd teise samasuguse Aegna raamatu. Ta saatis maili, et oli väga üllatunud ning nüüd saan mina vist tema vana raamatu endale. Kokkuvõttes ostsime teineteisele sama raamatu - kas pole mitte armas!