Ikka töö ja töö Newmanis

Kuna Tina läks kuus nädalat kestvale puhkusele, siis saadeti Foss Hedlandist tagasi Newmani teda asendama. Olime just tema kohta Tinaga sooviavalduse andnud ning rõõmustasin, et nad otsustasid meie soovidega arvestada ning just Fossi tagasi saatsid. Seda selleks, et tean, et Fossile meeldib siin töötada ning lisaks tunnen end temaga kindlamini kui mõne uue töölisega, kellele oleksin pidanud õpetama kõiki asju tegema (alates paberitööst ja tahvelarvutist kuni reaalse tööni välja). Foss on seda aga juba mitu aastat teinud ning teab kõike. Tahvlearvutiga pean siiski enamasti mina tegelema aga peale närvirakkude kulimise ei ole see minu jaoks probleemiks.

17.09 hommikul Auski Roadhouse’st välja sõites selgus, et Fossi ei saadetagi tööautoga Newmani vaid, et Colin viib ta Hedlandist Redmontini ning sealt peame meie Tinaga ta oma rekka peale korjama. Seega pakkisime oma tahvelarvuti istmete keskelt kokku ning tegime kesmise autoistme lahti, et talle ruumi teha. Sõit Newmani sujus hästi kuniks märkasin teel õnnetust, mille pärast olin sunnitud ka peatuma. Nimelt olevat hobutreiler teelt välja sõitnud ning seejärel tagant tulev rekka olevat hobuse (või kaks) alla ajanud. Kui meie kohale jõudsime, siis nägime vaid kummuli olevat treilerit ning pikka road-traini, mida minema hakati pukseerima. Keegi meile õnnetuse kohta väljakutset ei olnud teinud. Ma parem ei hakka detailidesse laskuma aga veetsime kohapeal umbes pool tundi ning suudnusime siis edasi kodu suunas. Mis seal täpsemalt juhtus jääb meile vist alatiseks segaduseks, sest väidetavalt olevat treileris olnud kokku kuus hobust. Kuidas nad sinna üldse ära mahtusid, miks nad teelt välja sõitsid ning kuhu ülejäänud neli hobust kadusid, ei oska ma öelda.

Tagasisõites pidime veel korra teel peatuma, sest nägime ühte meest maantee ääres jalutamas. Selgus, et tema buss olevat kaks päeva varem katki läinud ning et talle lubati alles sel päeval järgi tulla. Andsime talle pudelivett ning jätisme ta oma jalutuskäiku nautima. Nägime tema bussi alles paar kilomeetrit eemal.

Kuna Ted pidi kaheks nädalaks koju minema, siis saadeti mõned päevad peale Fossi tulekut Hedlandist ka Bob tagasi Newmani. Ta oli ka paar nädalat varem Newmanis Harleyt asendamas käinud (kui Harley Richardit asendas). Jube segane aga nii need asjad siin toimivad. Igatahes palus Ted, et ma tema äraoleku ajal ka tema majal silma peal hoiaksin ning seal aegajalt tulesid põlema käiksin panemas. Õnneks elab Ted samas linnaosas, kus mina ja seega tegin seda hea meelega.

Seega töötan nüüd Tina äraoleku ajal koos nelja mehega. Nad on kõik väga toredad. Põhilise töö teen koos Fossiga, kes ei tundu kuidagi tahtvat pensjonile jääda. Kuna ta elab hetkel seal, kus meiegi enne elasime, siis saab ta ka endiselt restoranis söömas käija. Ta on alati nii armas, et toob mulle igapäevaselt sealt wrape, croissante, jogurteid, küpsiseid vms. ning mõnikord õhtuti isegi jäätist. Seega ei pea ma nüüd jälle söögi pärast muretsema ega endale võileibu tööle kaasa meisterdama.

Kuna me peame Fossiga ka meie tööautot jagama ning tema elab keskusest veidi eemal, siis on auto üldjuhul tema käes. See tähendab seda, et igal hommikul peale restorani hommikusööki tuleb ta minu juurest läbi ning viib mind kenasti tööle. Peale tööd toob ta mind aga jälle koju tagasi. Seega on ta justkui minu isiklik autojuht. Ta on isegi nii armas, et ootab alati kuniks ma oma koduuksest sisse saan. Temaga töötamise ainukeseks miinuseks on see, et ta kipub parklates töötegemist veidi liiga tõsiselt võtma ning mõnikord kaob ta kuskile põõsaste vahele täiesti ära. Ta ütles, et Tina olevat temaga koos töötamise alguses pakkunud, et nad peaks Fossi ümber nööri siduma, sest siis ei saaks ta rekkast näiteks kaugemale kui 50meetrit minna. Ma leidsin, et see on imeliselt hea idee. Siiani pole me seda siiski veel rakendanud.

Tegelikult on Fossiga tore koos töötada. Ta on väga muhe ja sõbralik mees ning kuna ta on ka palju traktoriga muru niitnud (mitte küll kunagi nii laia niidukiga kui mina), kuid igatahes on meil tänu sellele palju ühiseid teemasid, mida arutada. Näiteks mõtlesime ükspäev selle üle, mida on kõige vahvam niiduki all katki teha. Tema arvas, et tulekustuteid ja mina arvasin, et patju. Mõlemal juhul käib pauk ning ringi lendab valge tolm. Väga lõbus!

Ühel päeval viis Foss mind meie Kumarina maanteest umbes paari kilomeetri kaugusel olevat veeauku vaatama. Ta ütles, et ei ole seda kunagi kuivana näinud kuid me pole kindlad, kuidas see vesi seal sedasi püsib. Isegi siis, kui rekkad sealt maanteetöödeks vett pumpasid, polevat veetase väga palju vähenenud. Oli näha, et lehmad käivad seal tihti oma janu kustutamas.

Olen unustanud mainida aga ka Tinaga käisime ükskord oma rekkaga maanteelt eemal ühte rada avastamas. Minu arvates oleks see tee olnud sobilik 4ratta veolisele masinale aga Tina arvas, et saame rekkaga ka mindud. Ja muidugi saimegi. Sõitsime mööda põnevat rada umbes kilomeetri või kaks ning keerasime siis tagasi. Oli väga vahva vaheldus. Tõendusmaterjaliks ma siia neid pilte hetkel siiski üles ei pane. Ehk teen seda mõne aja pärast. Ei tahaks pahandustesse sattuda, kui keegi neid siin nägema peaks.

Nüüd veidi aga ka meie Auski Roadhouse’s ööbimiste kohta... Nimelt oleme siiani Tinaga seal ööbimas käinud umbes igal teisel nädalal kuid kuna meil on nüüd lisa parkimis/puhkeala, mida peame korras hoidma, siis suutsin Richardile selgeks teha, et oleks hea, kui saaksime roadhouse’s igal nädalal ööbida. Lisaks 200km kütuse- ning ajasäästmisele tähendab see meile seda, et saame nüüdsest korra nädalas jälle korralikult süüa ning see makstakse meile kõik kenasti kinni. Olen rahul!

Auskis käimise boonuseks on mulle ka see, et mulle meeldib sealsel prügimäel käia, sest seal tuleb rekka üsna korraliku kallaku peal alla tagurdada, prügi välja kallutada ning siis ilma tagasiveeremata mäest üles sõita. See on mulle alati omamoodi põnevaks väljakutseks. Võrreldes esimeste kordadega, olen nüüdseks kõvasti paremaks saanud kuid väike värin on ikka alati sees, sest kohe kuidagi ei tahaks oma prügi otsa vajuda. Seda eriti siis, kui nad on seda seal parasjagu põletanud ning koht veel kohati tossab. Vaevalt, et see rehvidele hästi saaks mõjuda.

Vahepeal toimus meil ka umbes pooleteist tundi kestev kursus sellest, kuidas käsitsi erinevaid asju tõsta (manual lifting) ning selle kõige juures oma selja eest hoolitseda ning õnnetusi vältida. Kuna kõiksugused koolitused kuuluvad tööaja alla, siis saime selle eest muidugi ka palka. Füsioterapeudist Claire oli kaasa toonud selgroo näidise ning näitas sinise õhupalli näol, kuidas lülidevahelised diskid erinevatele liigutustele mõjuvad. Hiljem tahtis ta näha, kuidas me oma rekkatesse sisse ja välja ronime, seal istume ning milliseid erinevaid võtteid oma tööks kasutame. Muidugi pidime täitma ka testi, millele temaga koos vastused leidsime. Tegelikult oli kursus vahelduseks üsna tore ega olnud igav ja tuim.

Kuna kursuse juures viibis ka meie turvalisuse ülemus Greg, siis rääkis ta meile loo ühest mehest, kes mõni nädal varem olevat pidanud esimest korda elus rekkat treileri pealt maha tagurdama ning kuna ta oli üksi (tal oleks pidanud olema kaasas teine inimene, kes väljas suunda juhendab), siis ronis ta tagurdades korduvalt kabiinist välja, et vaadata, kas kõik rattad lähevad sinna kuhu vaja. Viimasel korral välja ronides ei taibanud ta, et allapoole tagurdades oli ta tõusu peal ning samm rekkast välja ronimiseks oli kõrgem kui tavaliselt, seega hakkas ta kukkuma ning haaras siis viimasel hetkel rekka trepist kinni. Trepil olid aga libeduse vältimiseks teravad hambulised augud sees ning ta jäi oma sõrmusega sinna kinni. Kogu tema keharaskus jäi sõrme külge ning kui ta lõpuks arsti juurde sai, siis jäi ta kahjuks oma sõrmest ilma. Tegelikult oleks ta pidanud kindaid kandma aga tundub, et ta ei teinud seda. Nüüdsest on meil kõigil sõrmuste ja muude ohtlike ehete kandmine keelatud. Fossiga hiljem seda arutades mõtlesime, et ehk see sõrmus hoopis päästis ta elu, sest kui ta oleks seljaga maha sealt kukkunud, siis oleks ta võinud ka oma pea päris korralikult ära lüüa. Selge on see, et ükskõik kui ettevaatlik sa ka ei oleks, õnnetusi juhtub ikka.

Vahepeal olen olnud ka väga tubli ning kogu meie uue elamise eriti puhtaks küürinud. Isegi aknad, lambikuplid ja kirjakasti pesin puhtaks. Olen enda saavutuse üle uhke.

Olin oma sünnipäevaks saanud Simonilt Louie Theroux šhow piletid, kuid kuna elan ja töötan nüüd Newmanis, siis ei saanud ma kahjuks 1200km eemal asuvasse Perthi sellele üritusele minna. Õnneks oli samal ajal Perthi tulnud Simoni ema oma sõbrannaga ning seega sai Simon sellele šhowle koos oma emaga minna. Mul oli tõsiselt kahju, et ei saanud nendega koos aega veeta, kuid Tinaga minu situatsiooni arutades arvasime, et kui oleksin soovinud vaba nädalat, siis oleks mulle ehk öeldud, et ma ei pea hiljem tagasi tööle tulemise pärast muretsema. Tina olevat sellist asja ennegi juhtumas näinud ning kuna ma ei tahtnud, et see nädal mulle mu töökoha maksaks, siis otsustasin puhkuse idee vahele jätta. Keerulisemaks tegi asja just see, et see oli samal ajal Tina puhkusega, millest ta juba aasta olevat ette teatanud. Mis parata, kõiki häid asju korraga lihtsalt ei saa.

Nädal pealse seda saingi oma tasu kätte, sest Richard küsis minu käest, kes sooviksin pikemaks ajaks siia Tinaga tööle jääda. Loomulikult olin sellega kohe nõus. Ma täpselt ei tea, mida see pikem aeg tähendab aga kuna mulle tehakse tahvelarvuti kasutamiseks eraldi isiklik Maanteeameti kasutajakonto, siis loodan, et senikauaks, kuniks ükskord tagasi Eestisse otsustan kolida.

Seega minu kuu aja pikkusest tööst on saanud nüüd püsiv töökoht. Rõõmustan selle üle väga. Tegelikult sai see kõik juhtuma ka lisaks sellele, et Harley vend, kes algselt pidi hakkama Tinaga koos töötama, ei läbinud oma arstlikku(narko)testi. Mulle seda testi siiani ei ole tehtud aga mõnikord hommikuti peame kõik alkotesti tegema ning alkomeetrisse puhuma. Kõik on siiani ilusaid nulle puhunud.

Vahepeal vahetati ära ka meie rekka tuuleklaas ning nüüd ei ole selles hetkel enam ühtegi häirivat mõra. Senikaua, kui seda peaaegu viis tundi tehti, üritasime me Fossiga endale tööhoovis tegevust leida aga kuna seda väga ei olnud, siis lobisesime niisama. Küll on vahva selliste ootamiste eest palka saada.

Lisaks on meie rekka taaskord käinud hoolduses ning jääb nüüd ootama oma uut hooldust 5000km pärast. Need saavad meil aga üsna kiiresti täis ning seega saab neid hooldusi meie rekkale teha ikka üsna tihti.

Kuna elame ikkagi rauamaagi kaevanduse linnakeses, siis olen maanteel märganud eriliselt palju suuri road-traine, mis tassivad üüratustes kogustes lõhkeainet. Kui linnas olles kuuled midagi kõuemürina taolist ning kõik veidi väriseb, siis ilusa ilma puhul pole kahtlustki, et tegemist on järjekordse kaevanduses toimuva õhanguga. Natuke aega hiljem on kaevanduse suunas näha punakas-pruuni tolmupilve.

Seekord lisan siia lõppu mõned pildid suurtest rekkatest, mis tassivad veelgi suuremaid kaevanduse masinaid. Selliseid laiveoseid kohtab ikka praktiliselt igapäevaselt ning sel juhul peab kogu vastutulev liiklus end teeäärtesse peatuma seadma. Mõned neist on lausa nii laiad, et neid on keeruline üle sildade vedada. Tänu neile on maanteel tihti ka päris palju väikseid teesuuna viitasid pikali või kõverad. Nende parandamine ei ole raske kuid on tüütu. Nagu juba varem olen maininud, siis tegelevad sellega põhiliselt Ted ja Harley kuid mõnel oma lühemal tööpäeval me aitame neid.

Läbitud teekond:

Auski Roadhouse -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman -> Newmani lennujaam -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km, veidi Roy Hill’ist edasi kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km, veidi Roy Hill’ist edasi kuni katteta maanteeni) -> Newman -> Auski Roadhouse -> Redmont -> Auski Roadhouse -> Newman (2.10.2016).