NSW ja Sydney nr. 3

13-16.jaanuar oli Jen meil Sydneys küllas. Olin nii rõõmus, et ta otsustas sinna tulla, sest arvasin, et ei näe teda niipea uuesti. Ta polnud kunagi enne Sydneys käinud ning kuna tal oli parajasti koolist suvepuhkus, siis sai ta seda endale lubada. Mitch temaga kahjuks ühineda ei saanud, sest ta oli tööl. Niisiis läksime 13.jaanuaril Jenile lennujaama järgi. Esimene päev üheskoos möödus meil suhteliselt rahulikult. Simoni parim sõer James tuli meile külla, sest tahtis ka Jeni näha. Nimelt on ka James mõned aastad tagasi Carnarvonis elanud ning tänu sellele on meil päris palju ühiseid tuttavaid. Hiljem läksime veel teistelegi Simoni sõpradele veidikeseks külla.

Järgmisel päeval ärkasime eriti varakult ning läksime Simoni ja Jeniga Sydney suurde Taronga loomaaeda. Otsustasime ka Jenile pakkuda mõnusat esmasisenemist Sydney kesklinna ning kasutasime taaskord regulaarliini laevakest. Olin muidugi rõõmus, et sain sellega uuesti sõita. Selleks, et loomaaeda minna tuli meil veel teisegi praami peale ümber istuda. Seega mahtus sellesse päeva kokku lausa neli laevasõitu.

Õnneks pääsesin loomaaeda sisse tänu Annelt laenatud plastikpiletile täitsa tasuta. Esimesena tervitasid meid mu emme suured lemmikud, punased pandad, kes rõõmsalt omavahel mürasid. Nad olid nii nunnud, aktiivsed ja mänguhimulised, et jälgisime neid päris tükk aega.

Kõige sügavama mulje jättis mulle aga hüljeste šhow. Nimelt toimus seal kaks korda päevas "Hüljeste teater". Inimesed istusid teatrilava ette ning seejärel räägiti kõigile hüljestest ning nende treenimisest.

Ilmselgelt toimub kõik ainult heaga ning põhiliselt kasutatakse kiituseks kalu, mida neile tõesti iga väikseimagi asja eest anti. Sealsed hülged on märgatavalt kuulekamad kui enamuses inimeste koerad! Käsklused antakse enamasti edasi kehakeelt kasutades. Sellele oli üles ehitatud ka kogu teatrišhow. Näiteks samal ajal kui hüljestest ning nende kehaehitusest räägiti demonstreeris hüljes vastavaid kehaosi: tõstis loibasid, näitas hambaid, liigutas saba vms. Vahepeal hülged keerutasid oma pead, andes märku, et nad ei nõustu sellega, mida nendest räägitakse. Või vastupidi, andes noogutades märku, et nad on kõigega nõus. Terve šhow jooksul oli näha umbes viite erinevat hüljest, kes kõik esinesid eraldi. Loomulikult oli kogu etendus igati läbimõeldud.

Muidugi oli neile õpetatud ka palli nina peal hoidmist ning sellega samal ajal ringi ujumist või liikumist. Sellega said nad suurepäraselt hakkama. Lausa uskumatu, et nad nii hästi tasakaalu oskavad hoida. Erinevaid trikke, mis nad tegid oli tegelikult väga palju. Arvan, et see on hea, et nendega tegeletakse ning neile asju õpetatakse. See tähendab, et nad ei igavle niisama oma puuris.

Teine põnev šhow, mis loomaaias toimus oli lindude šhow. Ka seal rääkis üks mees kõigepealt lindudest üldiselt ning seejärel demonstreeris ta, kuidas nad üle inimeste peade lendasid ning seejärel jälle temani tagasi tulid. Lisaks oli neile õpetatud ka mõned trikid. Linde, kes seal šhows osalesid oli üsna palju: kurelised, öökullid, kotkad ning muidugi ka papagoid. Viimased lõpetasid šhow sellega, et mitukümend lindu tegi mõned ringid üle inimeste peade ning kadusid seejärel puude vahele.

Šhowde vahepeal jalutasime ringi ning vaatasime erinevaid loomi. Puurid olid neil täiesti mõistliku suurusega (kuigi alati võiks ju olla suurem) ning kenad ja puhtad. Maa-ala, kus loomaaed asus oli üsna suur ning loomi oli palju erinevaid. Muidugi olid seal olemas elevandid, jõehobud, lõvid, erinevad kitsed ja lambad, ahvid,

sisalikud (sealhulgas ka maailma suurim sisalik Komondo Dragon), maod (ka maailma mürgiseim madu oxyuranus microlepidotus, kelle ühest hammustusest piisaks, et tappa 200 000 hiirt), kilpkonnad, krokodillid, surikaadid, koaalad,

kängurud (sealjuures ka sellised pisikesed kängud, kes elavad ainult puu otsas), erinevad linnud, sipelgasiilid, nokkloomad, vombatid jms. Jalutamist jätkus meile terveks päevaks.

Meenutamist väärib ka rottide puuri juures olev põnev numbrinäidik, mis igal hommikul taas nullitakse. Nimelt näitab see, kui palju on rotid oma jooksurattas sel päeval kilomeetreid maha jooksnud. Meie sealoleku ajaks olid nad sel päeval maha jooksnud 29 115km. Muljetavaldav!

Eriti rõõmus olin, kui nägin esimest korda elus päris oma silmaga kaelkirjakuid. Nad on ikka nii toredalt imelikud loomad. Nemad asusid ka tõenäoliselt inimsilmale kõige parema koha peal, sest nende aedikust oli näha kaunis vaade üle jõe Sydney kesklinnale. Tänu sellele on just nemad ka enamuses reklaampiltide peal.

Tegelikult asub kogu loomaaed väga kena vaatega koha peal. Tuleb vaid vahepeal puude ning puuride ja aedikute vahelt jõe poole piiluda. Näha on nii Ooperimaja kui ka sild ning muidugi kõiksugused rohkem või vähem tuntud kõrgehitised.

Peale loomaaiakülastust otsustasime minna jalutama Ooperimaja juurde. Hoone ehitamine võttis aega lausa 16 aastat ning avati see alles 1973aastal. Tegelikult on Sydney Ooperimajas võimalik nautida nii ooperit, teatrit, balletti kui ka sümfooniaorkestreid. Tegime hoonele lausa ringi peale ning astusime korraks isegi sisse. Ega me seal kaugele minna ei saanud. Põhilise aja veetsime suveniiripoes ringi vaatamisele. Peale seda olime jalutamisest suhteliselt väsinud ning suundusime tagasi koju.

15.jaanuaril ärkasime jälle vara üles, et minna kuulsasse Bondi Beach'i, mis on üks kolmest Austraalia rannast, kus kunagi hakati tegelema vabatahtliku vetelpäästega. Tänapäeval on koht tuntud ka sellepoolest, et paljud kuulsused käivad selles rannas ning siis hiljem kirjutatakse sellest erinevates lehtedes või ajakirjades. Hiljem lugesimegi lehest, et meiega samal päeval käis keegi Austraalia tähtis inimene seal.

Veidi ka ajaloost... Kaunis suvepäev, 6.veebruar 1938, on tuntud Musta Pühapäevana. Sel päeval oli rannalisi oli umbes 35 000 ning Bondi'd tabas kolm ootamatult suurt lainet, mis tõmbas endaga palju inimesi vette kaasa. Veest tõmmati välja 250 inimest, mis on ka rekordarv ühe päeva kohta. 100 inimest nendest pääses vaid ehmatusega, teised vajasid rannal abi. Umbes 30 inimest vajas kunstliku elustamist ning 5 elu kaotati.

Tänapäeval tehakse Bondi rannas töötavatest vetelpäästjatest iganädalast 30 minutilist tõsielusarja Bondi Rescue, kus näidatakse kuidas inimesi päästetakse/ravitakse, kadunud lapsi otsitakse, korda peetakse, haisid jälgitakse jne.. Tööd neil jagub, sest suve jooksul teostatakse üle 5000 päästeoperatsiooni.

Ujumiseks on Bondi'l üsna kitsas (mitte üle 100meetrine) lippudega eraldatud ala. Kui rand on rahvast täis, siis kipub see olema liiga vähene ning inimesed lähevad ikka lippudest eemale ujuma. Seal on aga tugevad hoovused ning veekeerised, mis võivad sind avamerele viia või vastu kive ja kaljusid katki visata. Vetelpäästjad hoiatavad iga natukese aja tagant ranna külastjaid kõlaritesse, et nad oleksid ettevaatlikud ning järgiksid eeskirju. Rõhutatakse ka seda, et eriti kehtib see just turistidele.

Ka selle mõne tunni jooksul, mis meie rannas veetsime, nägime kahte päästmisaktsiooni. Mõlemad lõppesid õnneks hästi. Hetkega olid kohal ka telekaamerad ning päästetutelt võeti intervjuud.

Nii nagu siinkandis paljudes randades, oli ka Bondi'l olemas ujumisbassein, mis asub ookeani ääres ning kuhu toovad vett suured lained. Mõnikord on bassein ehitatud loodusliku kalju sisse ning lihtsalt ääristatud kaitsvate äärtega. Seal on kõigil eriti turvaline ujuda. Üldjuhul on need tasuta, kuid kuna Bondi on nii populaarne koht, siis seal oli see tehtud tasuliseks ning sisaldas arvatavasti ka korralikke pesemisvõimalusi jms.

Lebotasime terve päeva rannas, käisime jalutamas ja ujumas ning nautisime niisama olemist. Peale seda läksime sealsesse rannamajja, et riideid vahetada. Kuna koht on nii tuntud, eeldasin et sealsed pesemisvõimalused on suht tasemel. Ma eksisin. See meenutas mulle vana veneaegse ühissauna pesuruumi... Jooksime mõlemad Jeniga sealt kiiresti välja ning otsustasime, et võime end kodus ka pesta.

Kui olime lõpuks tagasi rongijaama jõudnud jooksime kiiresti endast vasakulpool asuva rongi peale. Viimasel hetkel ütles Simon, et lähme parem järgmisega, sest see oli liiga rahvast täis. Nii me ka tegime. Kui olime mõned peatused edasi sõitnud teatas rongijuht, et oleme sunnitud ootama, sest eespool olevat midagi juhtunud. Istusime vahelduva eduga veidi edasi liikudes sedasi rongis üle tunni aja. Sealsed rongid sõidavad tihtipeale ka maa all ning parasjagu olime meiegi just sellisel tunneli lõigul. Lõpuks jõudsime peatusesse ning meile öeldi, et rongid hetkel edasi ei sõida. Kui rongipealt välja jalutasime tuli mulle kaameramees jooksuga vastu ning küsis, kas minuga on ikka kõik korras... Olin tänu meie rannapäevale lihtsalt näost suht punaseks põlenud... Õue jõudes nägime meie peade kohal tiirutamas helikoptereid ning mööda sõitsid mitmed huilgavad politseid ja kiirabid. Me ei saanud aru, mis on juhtunud. Jalutasime järgmisesse rongijaama kuid ka see oli suletud ning meile öeldi, et ehk avatakse see mitme tunni pärast.

Otsustasime veel veidi edasi jalutada ning arutasime omavahel erinevaid võimalusi, mis me arvasime, et on juhtunud. Sedasi kõmpides jõudsime ühe pargi juurde, kus õitsenud võilille meenutava purskkaevu kõrval olid viidad, mis näitasid kauguseid erinevatest maailma linnadest (sh. London 17 035km; Frankfurt 16 843km; Pariis 16 284km; Moskva 14 522km jne.). Tundsin, et olen kodust kaugel...

Lõpuks tüdinesime jalutamisest ning kuna olime jõudnud Kings Cross'ile, siis otsustasime seal ühte pubisse maha istuda. Simon rääkis, et see on selline omalaadne linnaosa... No ehk midagi Punaste Laternate tänava sarnast. Hakkasime Jeniga tähelepanelikumalt aknast välja vaatama. Näha oli tõenäoliseid narkodiilereid, prostituute, transasid, alternatiivse kultuuri pooldajad jne.. Ka politseid, kes ühe arvatavasti üledoosi saanud narkariga tegeles. Ei puudunud erinevad klubid, baarid "massaažisalongid" jms..

Juba aastaid olevat Kings Crossi tunnuseks ka suur Coca reklaam, mida on kuagele näha. Simon ütles, et kui me poleks juhuse tahtel sinna sattunud, siis poleks ta meid sinna viinud aga me olime rahul. Huvitav oli jälgida tavapärasest erinevaid inimesi, kuid nendest siiski piisavat distantsi hoides.

Mõne tunni pärast otsustasime, et võiksime proovida koju minna. Tuli välja, et rongijaamad olid endiselt suletud. Jalutasime läbi linna ning jõudsime lõpuks nende rongijaamadeni, mis meie kodu lähedale viisid. Need sõitsid kenasti ning viisid meid lõpuks koju.

Hommikul lugesime lehest, et eelmisel õhtul olevat meie ees sõitev rong sõitnud maha liipritelt ning otsa tunneli seinal olnud raudkolakale, mis tungis läbi rongipõranda. Hoolimata sellest, et rong oli rahvast täis, ei saanud keegi õnneks viga. See oli seesama rong, millega me alguses plaanisime sõita kuid tänu Simonile siiski järgmise kasuks otsustasime. Uudislugu saab täpsemalt lugeda vajutades siia.

16.jaanuaril viisime Jeni lennujaama ning pidin talle jälle head aega ütlema. Olin väga rõõmus, et ta meile Sydneysse veidikesekski külla oli tulnud.

Peale seda läksime Simoniga St. Marys basseinidesse ujuma. Basseinid asusid nii sees kui ka väljas. Sees olid lisaks ka mõned veeatraktsioonid. Rahvast oli väga-väga palju. Harjumatult suur osa nendest olid aborigeenid. Ilusa ilmaga vees liguneda on aga alati mõnus.

17.jaanuaril ärkasime jällegi väga vara hommikul, et minna Sydney kesklinna ning veeta seal eriliselt pikk ning sisutihe päev. Esimene külastatav koht oli Hyde Park'is asuv Anzac Memorial, mis on pühendatud sõjas võidelnud austraallastele. Pargi äärest leidsime ka eriti uhke ning vana veejoogikoha.

Edasi liikusime Austraalia muuseumisse, kuid hea meelega kutsusksin seda pigem loodusmuuseumiks. See osutus minu jaoks kõige põnevamaks muuseumiks, kus me Sydneys olles käisime. Sealne väljapanek oli väga laialdane.

Esimestes tubades olid välja pandud erinevad skeletid. Sealhulgas mõned omapärased kuid tegelikult väga tavalised ning igapäevased kombinatsioonid. Näiteks hobune ja ratsanik või ajalehte lugev inimene koos koera, kassi, roti ja kanaarilinnuga. Muidugi olid olemas elevandid, kaelkirjakud ning igasugused väiksemad elukad (kängurud, linnud, maod, kilpkonnad, merilehmad, kalad jms.). Üsna põnev oli ka jalgratas, millega sai sõita. Huvitav oli see sellepärast, et ratas oli ühendatud anduritega sedasi, et teiselpool klaasi oli näha skeletti samaaegselt samasuguse tempoga samasuguse rattaga sõitmas. Veidi harjumatu vaade muidugi...

Olemas oli ka dinosauruste korrus, kus sai vaadata, millised nad välja nägid ning lugeda/vaadata erinevat põnevat informatsiooni. Kui Londonis on sarnases muuseumis huvitav näha, kui suured on vaalad võrreldes elevantidega, siis seal oli pandud vaalaskelett rippuma dinosauruste toa lakke. Isegi suured dinoseurused tundusid selle kõrval tillukesed.

Muidugi ei puudunud ka erinevate kivimite korrus. Välja olid pandud kaunid vääriskivid ning isegi suur kullakamakas. Kõige enam meeldisid mulle kivistunud opaalist säravad teokarbid.

Kõige uskumatuks pean aga puusõnajala tüve ning mingit lehekest, mis on väidetavalt umbes 150 millionit aastat vana. See on nii suur number, et minu aju ei suuda sellest aru saada. Minu arvates oleks isegi 150 aastat lehekese kohta palju.

Selle väljapaneku kõrval oli veel üks puuleht, mis olevat umbes 95-100 millionit aastat vana. Kuidas see üldse võimalik saab olla?! Ma saan aru, et need kivistuvad mingil hetkel ja nii edasi aga kuidas nad selle hetkeni vastu peavad? Mõtlen nüüd nendele lehehunnikutele, mis üsna kiiresti kõdunevad ja ei saa üldse aru...

Muidugi oli muuseumis ka palju erinevaid topiseid (alustades putukatest ning lõpetades nüüdseks välja surnud maailma suurima kukkurloomanga (diprotodon, kes olevat kaalunud kuni 2700kg)). Sealjuures oli muidugi olemas ka väljapanek sellest, kuidas ussikesest saab liblikas jne. Mõnes kohas võis väljapanekute lähedal näha näiteks sisalikku kedagi alla kugistamas vms.

Väga tore oli, kui jõudsime ühe vaateakna taha, mis paistis justkui akvaarium, mille sees olid pisikesed naljakad krokodillid. Vaidlesime Simoniga tükk aega, kas need on päris või mitte. Kuna ühtegi teist elus looma polnud me selle hetkeni näinud, siis mõtlesime, et ehk on needki topised ning neile on pandud mingid andurid kurgu alla, et sellega hingamist imiteerida.

Sedasi passisime akvaariumi ees päris pikalt. Lõpuks üks loomadest liigutas end. Need olid päris! Kuigi nägid välja nagu mõned kavala ilmega multifilmi tegelased... Nad meenutasid mulle väga Jääajast seda tegelast, kes meeletult pähkleid armastab ning neid pidevalt taga ajab.

Veel võiks ehk välja tuua stromatoliidid, mida olin Lääne-Austraalias päris looduses näinud ning kauni merekarbi kollektsiooni, mis mul samuti Lääne-Austraalias umbes sarnane välja nägi. Lisaks olid kõigile katsumiseks välja pandud erineva suurusega kilpkonnakilbid. Mõned olid lausa nii suured, et mahtusin kenasti nende alla ära.

Ühelt stendilt sain teada, et kõik mereussid on väga mürgised, kuid nagu Kevingi mulle ütles, on nad väga uudishimulikud ning mängulised. Täpselt nagu seegi mereuss, kes meid kunagi uudistas. Praegugi mõtlen sellele väikese värinaga. Lisaks teatas stend, et siiani pole Austraalias toimunud ühtegi teadaolevat surmaga lõppenud mereussi hammustust inimesele. Vahva teada!

Teine minu jaoks täiesti uskumatu avastus muuseumis oli üks suur säilitatud kala (coelacanths). Nimelt arvati, et see kalaliik suri välja umbes 90 millionit aastat tagasi. Seda arvati seni, kuni 1938 aastal see kala elavana India Ookeanist võrguga välja tõmmati. Fossiilide järgi otsustati, et nad on selle 90 millioni aastaga üsna vähe muutunud. Kuidas on võimalik, et nad arvati olevat välja surnud juba nii meeletult kaua aega tagasi aga nüüd lihtsalt üks leiti?! Mis siis, et ookeanid on suured ja sügavad...

Muidugi oli ka eraldi väljapanek kõikidest erinevatest lindudest, kes Austraalias ringi lendavad. Neid on ikka jube palju.

Viimane väljapanek oli aborigeenikultuurist ning nendega seotud asjadest. Mulle oleks meeldinud, kui see oleks olnud veidi põnevam ja mahukam.

Järgmisena jalutasime läbi St. Mary katedraalist. Kuna selliseid vanu ehitisi Austraalias väga pole, siis oli see kenaks vahelduseks.

Peale seda suundusime edasi NSW Kunstigaleriisse, kuhu olid välja pandud paljud väga kaunid ning ka kuulsad maalid. Jalutasime seal tükk aega ringi ning ei suutnud ära uskuda, kuidas inimesed suudavad teha maale, mis näevad välja justkui fotod.

Sellest mitte kaugel asus veel üks kunstigalerii, kuhu otsustasime samuti korraks sisse vaadata. Esimesel korrusel toimus millegi avamise puhul mustkunsti etendus. Istusime veidikeseks maha ning saime aru, et see on ikka väga algeline ning igav värk. Ehk oleks see sobilik olnud lastele. Liikusime edasi kunstisaalidesse, kust kõndisime läbi eriti kiirete sammudega. Nimelt olid seal kõik sellised maalid, mille joonistamisega mina ka hakkama saaksin. Peale mõne saali külastust otsustasime sellele rohkem oma aega mitte raisata ning liikusime edasi.

Meie jalutuskäik oli meid sujuvalt mööda erinevaid parke toonud Kninglikku Botaanikaaeda, kus olid eraldi osad pühendatud näiteks kaktuselistele, sõnajalgsetele, palmidele (millest ühed isegi õitsesid) ning muidugi ka erinevatele lilledele jms..

Kõige põnevam oli minu arvates Wollemi mänd (Wollemia nobilis), mis on üks maailma haruldaseimaid taimi. Arvati, et need puud on juba millioneid aastaid tagasi välja surnud, sest nendest olid säilinud vaid fossiilid. See arvamus muutus kui 1994 aastal avastati Wollemi Rahvuspargist (kõigest 150km Sydneyst loodes) kolm täiskasvanud puud. Nüüdseks on noori Wollemia mände võimalik osta mõndadest aianduspoodidest ning see tagab liigile jätkusuutlikuse ka juhuks kui need kolm vana puud peaksid mõne (loodus)õnnetuse puhul hukka saama.

Eelmise sajandi alguses olevat Botaanikaaias ringi jalutanud vähemalt kolm suurt kilpkonna. Viimane neist suri 1967aastal ning temast tehti topis, mis seisab siiani suveniiripoes kõigile vaatamiseks.

Sydney Kuninglik Botaanikaaed asub Ooperiteatri vahetus läheduses ning ühelt poolsaarelt teisele avanevad väga kaunid vaated, mille taustal on näha muidugi ka kuulsat silda. Väga mõnus on sedasi erinevate taimede vahel vaadet nautida ning lillelõhna nuusutada.

Järgmisena otsustasimegi jalutada mööda Ooperimajast ning kõmpida üle Harbour Bridge'i. Sild avati 19.märts 1932 ning ära tuleks mainida ka fakt, et silla ehitamise käigus sai kahjuks 16 töölist surma.

Sillal sõidavad nii autod (kiiruspiiranguks 70km/h) kui ka rongid ning üks silla äär on mõeldud ratturitele ning Ooperimaja poolne äär jalakäijatele. Silla tornidesse on võimalik suhteliselt suure summa eest üles ronida. Otsustasime seda seekord mitte teha. Lisaks on sillal ka turvamehed valvamas, et keegi pättust ei teeks või üle ääre alla ei hüppaks. See viimane oli tänu kõrgele kaardus äärele üsna keeruliseks tehtud.

Vaated linnale, ooperiteatrile ning ringi sõitvatele laevukestele olid muidugi väga kaunid. Kohe teiselpool silda asub suur lõbustuspark. Otsustasime ka seal veidi ringi vaadata. Nagu ikka olid seal olemas erinevad mind öökima ajavad keerutus- ja pöörituslõbustused. Vaatamisest piisas!

Seejärel suundusime tagasi ning jalutasime uuesti üle silla. Suudnusime silla alla, kus asuvad kahurid, mis algselt pandi sinna Sydney kaitseks 1850aastal. Kahurid, mis polnud ühtegi kurja lasku teinud eemaldati sealt 1920ndatel, mil alustati silla ehitustega. Need viidi Taronga Loomaaeda. Sealt toodi need tagasi Dawes Point Parki 1945 aastal. Jalutasime veel veidi mööda muuli ringi ning seejärel istusime niisama, sest olime terve päeva jooksul nii palju kõndinud. Meie jalutuskäigud polnud aga veel lõppenud, sest järgmisena suundusime sealt edasi vaatetorni suunas.

Enne vaatetorni minemist põikasime veel läbi ka Queen Victoria Building'ust, sest Simon mäletas, et seal olevat põnevad kellad laes rippumas. Kuna kell oli varsti seitse saamas, siis otsustasime oodata ja vaadata, mida kellad täistunnil teevad. Mõlema kella juures toimus väike põnev teatrietendus. Tegelikult oli vaatamist väärt kogu hoone (vitraazidega aknad, kuldsed kaunistused, kitsad keerdtrepid, laiad paraadtrepid, kuppeltornid jne.). Nüüd tuleb aga lisada ka seda, et hetkel on tegemist kaubanduskeskusega.

Peale seda jalutasime lähedalasuvasse Sydney Tower Eye'sse ehk Centrepoint'i, mille alumistel korrustel asub samuti ostukeskus. Tahtsime torni jõuda enne päikeseloojangut. Seda selleks, et näha linna nii valguses kui ka pimeduses ning muidugi ka selleks, et nautida kõrgustest päikeseloojangut. Torni kõrguseks on 306meetrit ning vaateplatvorm ise asub 250meetri kõrgusel. Lõpetati torni ehitus alles 1981aastal.

Vaated ülevalt olid muidugi väga kenad. Kuna olin selleks ajaks juba üsna palju mööda Sydneyt ringi käinud, siis oli mul ka põnev vaadata, kus ma käinud olin. Näha olid kõik kohad, kus samal päeval olime jalutanud. See ring tundus isegi ülevalt vaadatuna meeletult suurena. Oleksime jubedalt teada tahtnud, kui palju kilomeetreid me maha kõndisime. Muidugi oli näha ka Kings Crossi Coca-Cola reklaam, erinevad staadionid, pargid ning muidugi sadamad ja laevukesed. Ka kaugustesse lendavad lennukid olid silmapiiril. Päikeseloojang oli muidugi kena ning öistes tuledes linn nägi välja hoopis teistsugune kui päeval. Veel enne äraminemist ostsin torni suveniiripoest väikesed pakid vinnutatud känguru- ja krokodilliliha. Lähedalasuvast poest õnnestus hiljem sinna juurde leida ka emuliha. Need lendasid minuga koos tagasi Eestimaale, kus tillukesi lihalõike said päris paljud sugulased ja sõbrad proovida.

Kui olime tornis vaate nautimisega lõpetanud hakkasime mööda tänavaid rongijaama suunas lonkima. Istusime korraks veel pubisse kuid kuna olime mõlemad päevast väsinud, siis ei jäänud sinna kauaks. Teel rongijaama märkasin plastikust wc-sid, mida tavaliselt suurüritustel kasutatakse. Minu tähelepanu said endale just meeste wc-d, sest selliseid polnud ma veel enne näinud. Nimelt oli see selline ümar ning sel puudusid seinad. Oli vaid kaarjas ukse moodi asi ning siis sein, milles oli auk. Ja ühe aluse peale mahtus selliseid lausa neli tükki. Vähemalt ei pea jutuajamist wc-s käimise ajaks pooleli jätma.

Järgmisel päeval olime nii väsinud, et ei viitsinud eriti midagi teha. Simon puhastas hoovis kalavanni ning tegi kaladele taimede vahele ujumiseks rohkem ruumi. Mina pesin pesu, koristasin veidi ning olin niisama talle seltsiks. Õhtul läksime Simoni sõprade Gleni ja Kelly juurde, kuhu oli päris palju rahvast kogunenud. Jäime sinna ööseks, sest hommikul plaanisime üheskoos randa minna.

Läksime Woy Woy randa kuuekesi ning lisaks oli teistel kaasas ka trobikond lapsi. Rand oli tegelikult tilluke liivariba, mis asus üsnagi puude varjus. Lapsed said ujuda aga me Simoniga jätsime selle seekord vahele. Istusime niisama kai peal varbad vees ja vaatasime pelikane ning teisi veelinde. Muidugi käisime ka veidi linna peal jalutamas. Tegemist oli üsna väikse ning tagasihoidliku kohaga. Viimase pisikese peatuse tegime Staples vaateplatvormil ning siis suundusimegi tagasi koju.

Läbitud teekond (lisa eelmistele blogipostitustele ning endiselt veidi segamini):
Sydney (Bondi Beach; Kings Cross; St. Marys)
Woy Woy (Fishermen's Wharf; Staples Lookout)

NSW ja Sydney nr. 2

3.jaanuari varahommikul hakkasime sõitma Sinimägede rahvuspargi (Blue Mountains National Park) suunas. Austraalia Sinimäed kuuluvad Maailma Looduspärandi kaitse alla. Kaunite kaljude vahel kasvavat palju taimi, mis ei kasva kusagil mujal maailmas ning ühtlasi olevat sealt leitud üle saja erineva eukalüptipuu liigi.

Ilm oli väga vihmane ja udune aga lootsime, et see paraneb mõne tunniga.  Kui Wentworth Falls'i kohale jõudsime saime aru, et ilm ei ole palju paranenud. Vihm oli küll vähesemaks jäänud aga National Pass raja esimesel vaateplatvormil (Jamison Lookout) oli näha vaid paks udu. Simon rääkis, et me olevat hästi kõrgel ning vaikuses oli kuulda koskesid mühamas. Vaatasin kõrvaloleva kaardi peale ning üritasin ette kujutada, mis udu sees peitub. Otsustasime siiski väikese ringi teha. Umbes poole tunni pärast olime tagasi samal vaateplatvormil ning tundus, et ilm hakkab paranema. Vaade oli juba märgatavalt parem. Näha olid kõrged kaljuahelikud ning nende vahele pilvedena vajuv müstiline udu.

Otsustasime uuesti katsetada ning hakkasime mööda National Pass'i rada veidi allapoole liikuma. Öeldakse, et see on üks Austraalia parimaid matkaradu. Ehitatud on see 1908 aastal. Järgmistele vaateplatvormidele jõudes (Princes Rock Lookout) nägime taaskord vaid udu, kuid me ei andnud alla vaid jätkasime oma jalutuskäiku.

Peale esimest vaateplatvormi ei näinud me enam ühtegi inimest. Väljas oli jahe ning niiske, kuid samas tegi udu meie teekonna veidi müstiliseks ja põnevaks.

Kuskil vulises vesi ning kuskil laulsid mulle tundmatu häälega linnud. Kalju äärtel olev kitsas rada viis meid vaikselt aina sügavamale ja sügavamale. Kuhu täpselt, ei olnud ma veel kindel...

Ühel hetkel jõudsime vaiselt vuliseva veeni, mis Simoni jutu järgi pidavat lähedal asuvatelt kaljudelt kosena alla kukkuma. Kuna vett ei olnud üleliia palju, siis polnud kose müra ka väga tugev. Veidi edasi kõndides nägin aga silti, mis aitas mul aru saada, kuhu me täpsemalt olime jõudnud. Me olime tilluke täpike foto ülemises osas. Vesi voolas täpikese juurest edasi alla ning üsna pea kukkus 100 meetri sügavusele tundmatusse. Hakkasin oma tasakaalu ning sammude üle rohkem mõtlema.

Käisime ära ka Nutva kivi (Weeping Rock) juures. See oli suur kaljumürakas, millelt vulises vett alla. Veel veidi edasi kõndides nägime otse üles minevate treppide juures silti, mis suunas autoparklasse, lubades umbes 20minutilist ronimist... Ja me ei olnud selleks hetkeks veel päris treppidest alla hakanud ronimagi. Natukese aja pärast jõudsimegi kaljude sisse raiutud treppideni, kust sajad väga kõrged ja kitsad astmed meid veelgi sügavamale viisid. Mõtlesin juba ette valuga, kuidas ma sealt hiljem üles pean ronima.

Samas mõtlesin inimestele, kes seda eelmise sajandi alguses kirkadega ehitasid. Lugesin, et nad olevat rajad ehitanud teatud kivimikihile, mis olevat väidetavalt pehmem kui teised ning jookseb mööda kaljuääri suhteliselt selge jutina. Treppidel olid näha tuhanded pisikesed löömisjäljed. Ja seda kõike tehti ju ilma erilise turvavarustuseta ning tõenäoliselt eriti teadmata, kuhu nad tegelikult täpsemalt suunduvad. Mõnes kohas oli näha paar astet, mis ei viinud kuhugi. Kujutasin ette, mida need mehed tundsid, kui olid mitu astet valmis toksinud ning said aru, et see on vale suund. Tõenäoliselt oli neil öelda palju kurje ja koledaid sõnu... Kaljuseintele on kinnitatud ka mõned sajandi alguse fotod. Mõndadel neist on näha pikkades kleitides ja kübarakestega daame. Ma ei tea, kuidas nad selliste riietega seal küll ringkäike tegid aga tundus, et hakkama nad said.

Kui olime treppidest lõpuks alla jõudnud ning veidi ka edasi kõndinud avanes meile aga vapustavalt kaunis vaade. Puhas vesi kukkus kõrgelt-kõrgelt kaljuservalt alla ojakese suunas, mis tegelikult varsti veelgi allapoole kukkus. Seda tunnet, mis minus tekkis ei suuda edasi anda ükski foto. Oli uduselt niiske ja jahe ning värskendavad veepiisad langesid kõrgelt mu näole. Kujutasin ette, milline see juga võiks välja näha siis, kui vett on rohkem.

Pildil, mis oli tehtud 1912 aastal, oli juga lausa äratundmatu, sest vett oli suurte üleujutuste tõttu lausa meeletult palju. Peale väikest puhkust pidi Simon mind sealt lausa ära tirima. Oleksin võinud seda vist tundide viisi nautida. Kuna meil oli aga pikk teekond ees, siis ei saanud me seda endale lubada. Vaid ojakeses elavad vähid ning ringi lendavad linnud said seda nautida päevast päeva. No ja muidugi ka sisalikud ja putukad.

Mitte kaugel nägime kahte umbes kahe cm pikkust suurt sipelgat omavahel võitlemas. Need on need sipelgad, kes saavad inimese kohalolekust aru ning kui nende suunas näpuga liigutada, siis nad tulevad ja tahavad seda rünnata. Me lasksime neil aga oma tegemistega edasi minna ning ei hakanud neid häirima.

Hiljem nägime ühte teist sipelgat tassimas endast kordi suuremat linnusulge. See oli üsna põnev vaatepilt, sest me alguses ei saanud aru, miks suleke ringi liigub. Sipelgas hoidis seda püsti nagu lipukest. Väga põnev. Mõnikord tuleb lihtsalt seisatada ja enda ümber rahulikult ringi vaadata, et näha elu, mis igalpool sinu ümber tegelikult toimub.

Jõudsime kohta, kust oli võimalik veelgi allapoole minna (Valley of Waters via Slack Stairs). Enne olid aga hoiatavad sildid, mis ütlesid, et peale vihma võivad astmed olla libedad ning edasine rada võib üldse olla ohtlik. Alla suunduvad trepid olid veelgi kitsamad. Kinni tuli hoida seina külge kinnitatud köiest. Oli aru saada, et seal pole käinud üleliia paljud inimesed. Isegi Simon polnud seal kunagi käinud.

Järgmisena hakkasid kaljuserva pidi alla suunduma redeli sarnased järsud trepid. Vaatasime kella ja saime aru, et me ei peaks enam allapoole ronima. Aga ahvatlus oli nii suur... Simon aga pani mulle mõistuse pähe ning ütles, et me peaks tagasi suunduma... Mõtlen tegelikult siiani, mis seal all küll on... Kui ühel ilusal päeval sinnakanti tagasi peaksin sattuma, siis tahan nendest redelitest ka alla ronida!

Otsustasime, et ei liigu tagasi auto suunas sama teed pidi vaid proovime teha pigem midagi ringi sarnast. Teepeale jäid mitmed kohad, kust vesi tilkade kaupa kõrgemal olevatelt taimedelt meile peale tilkus. Nii tore oli neid tilgakesi juba kaugelt kõrgusest kukkumas jälgida ning seejärel proovida neid kinni püüda.

Samm sammu haaval ronisime aina kõrgemale tagasi. Lootsime, et sellised kõrgete astmetega trepid meid enam ees ei oota. Möödusime veidi laiematest ja madalamatest jugadest, kust vesi alla sulises. Ühel neist olid kivid mingil põhjusel värvunud/kulunud täiesti kuldseks. Jäigi mulje, et tegemist on vastu särava kullaga. Väga kaunis! Mida kõrgemale me ronisime, seda enam oli muidugi nüüd jälle näha ka turiste.

Peale viimast vaateplatvormi (Empress Lookout) olime lõpuks üles tagasi roninud ning jõudsime kohaliku infomaja/restoranini. Saime aru, et see ei asu selle parkla juures, kuhu me oma auto olime jätnud...

See tähendas, et pidime veel mitu kilomeetrit edasi jalutama, et õigesse kohta jõuda. Majakesest jäätist osta me ka ei saanud, sest me olime mõlemad oma rahakotid autosse jätnud. Polnud just väga tore näha turiste oma hõrgutavaid eineid nautimas, kui meil olid kõhud peale ringi ronimist juba üsna tühjaks muutunud.

Suudnusime aga reipalt edasi teise parkla suunas. Vahepeal põikasime veel mõnele vaateplatvormile (Lyrebird Lookout). Nüüdseks oli turiste juba üsna palju. Paljud olid tulnud giidiga turistigruppidena. Kõigil olid seljakotid kaasas ning mütsid kenasti peas. Me olime rõõmsad, et hommikul plätud tossude vastu olime vahetanud. Ilmselgelt sai meie algselt plaanitud pisikesest jalutuskäigust midagi palju enamat. Järgmine kord, kui peaksime sinna täiesti alla ronima, peaksime siiski veidi enam oma matkaks valmistuma ning midagi söödavat ka kaasa võtma. Vett eriti kaasa ei võtaks, sest kui meil  janu tekkis rüüpasime lihtsalt peo seest värskendavalt jahedat looduslikku vett.

Lõpuks istusime mugavasse autosse, kuid seda mitte kauaks, sest järgmine peatuspaik oli mitte väga kaugel asuv Katoomba, kust vaateplatvormilt sai nautida vaadet kuulsale Kolmele Õele (Three Sisters). Inimesi oli vaateplatvormil jube palju. Arvatakse, et see on Austraalias üks rohkeim fotografeeritud kohti. Kui aus olla, siis peale eelnevat matka ning vaateid, mida olin just nautinud, tundusid need kolm kaljumürakat suhteliselt tavalised. Muidugi on nendega seotud mitu erinevat legendi.

Nende juurde sai ka lähemale jalutada ning mööda Hiiglaslikku treppi (Giant Stairway) alla suundudes ühele nendest ka ringkäiku tegema minna. Kuna trepid olid meeletult rahvast täis ning olime sel päeval juba piisavalt roninud jätsime selle seekord tegemata.

Seal lähedal asusid ka erinevad turistiatraktsioonid (Scenic World), kus sai rongiga või trossidel rippuva vaateplatvormi peal vaateid nautima sõita. Kuna järjekorrad olid uskumatult pikad, siis otsustasime, et proovime sinna mõnel teisel korral ehk tagasi minna. Simon rääkis, et kunagi ammu olevat sinna ehitatud ka lõbustuspargi moodi Ameerika raudtee, mida turvalisuse kaalutlustel kunagi ei avatud. Jupid sellest raudteest olid osaliselt siiani seal alles. Seekord suundusime aga edasi Lithgow'sse, kus sõime ning nautisime taaskord vaateplatvormilt vaadet.

Peale seda sõitsime aga tagasi kodu suunas. Teepeal tegime veel kiire peatuse ühe müügiauto juures, sest mulle hakkasid juba kaugelt kaunid puuviljad silma. Ostsime kastitäie magusast mahlast nõretavaid aprikoose. Ideaalne lõpp suurepärasele päevale!

Järgmisel päeval ärkasime taaskord jube vara, sest pidime minema Simoni venna lapsi vaatama Väikeste Atleetide (Little Athletics) üritusel. See on spordiüritus, mida korraldatakse igal laupäeval ning on mõeldud lastele vanuses 3-17. Lapsed peavad seal vastavalt oma vanusele erinevaid sportlike asju tegema (jooksma, kuuli tõukama, kõrgust/kaugust hüppmama jne.). Selleks, et lapsed saaksid seal osaleda peavad vanemad maksma aastase väikese osalustasu, mille eest saavad lapsed ühesugused võistlusriided ning üüritakse ühiselt iganädalaselt välja võistlusväljakut. Ülejäänu on kõik vanemate korraldada. Näiteks Simoni venna naine müüs kioskist jäätist ja kohapeal tehtavaid grill võileibu. Simoni vend aga aitas kõrgushüpet korraldada ja mõõta. Simoni ema aga kantseldas lapsi ühest kohast teise. Selle ürituse mõte seisnebki lastele sportliku tegevuse pakkumises ning perekondade kokkutoomises. Selline traditsioon on neil Austraalias juba ammu olnud ning peetakse neid üritusi peaaegu igas linnaosas. Kõik tulemused pannakse alati kirja ning eriti andekatel on võimalik osaleda linnaosavahelistel võistlustel. Põnev oli näha, kuidas neil on sellised tegevused korraldatud.

Üritus kestis kokku umbes kaks tundi ning peale seda viis Simoni ema meid Sinimägede Rahvusparki. Seekord suudnusime Glenbrook Gorge Walking Track'ile matkama. Nimelt olime oma seljakotid eelmisel õhtul kenasti valmis pakkinud ning plaanisime ka ööseks telkima jääda. Simon ütles, et kui ta oli noorem, siis nad käisid sõpradega tihti seda rada mööda matkamas. Rajaskeem lubas neljatunnist ringkäiku. Reaalsus oli aga see, et juba veidi peale skeemi kadus rada põõsaste vahel nii ära, et polnud enam aru saada, kuhu me täpsemalt minema pidime. Suurte ja raskete seljakottidega oli tihedas võpsikus päris keeruline liigelda. Tihtipeale läksime ühte teed pidi ning pidime siis tagasi suunduma, sest see ei viinud kuhugi. Lõpuks jõudsime siiski kaljuahelike vahelise jõeni välja. Selle äärest liikumine oli tihtipeale võimatu, sest kaljud piirasid liikumisvõimalusi. Mõnel korral ronisime kõrgemale ning saime aru, et pidime taaskord tagasi suunduma.

Seejärel otsustasime, et teeme oma varbad märjaks ning liigume mööda jõepõhja edasi. Ka see osutus üsna keeruliseks, sest seal oli väga libe ning läbipaistvus polnud eriti hea. Tegemist oli ikka korraliku matkaga, sest kõigele sellele lisaks tuli võidelda ka kuumalt lõõskava päikesega. Muidugi kõrbesid mu nägu ja õlad ära. Lõpuks olin sunnitud Simoni suurt särki kandma, et oma põlenud nahka kuuma päikese eest kaitsta. Olin sellistest matkadest puudust tundnud! Mul polnud õrna aimugi, kus ma olen või kuhu me suundusime. Ilmselgelt polnud näha mitte ühtegi inimest. Olime keset metsikut loodust, kus ilmselt inimesi väga harva käis. Ainukesena andis inimestest märku kõrgelt kaljuservalt mõnikord näha ja kuulda olev raudtee, mis läbi kivisse raiutud tunnelite sõitis.

Vahepeal otsustasime muidugi teha ka kosutava supluse. Ühes sügavamas kohas saime mõnusalt ujuda ning seejärel leidsime koha, kuhu siledasse langusesse sai end eriti mugavalt pikutama sättida. Soe vesi voolas üle õlgade nagu kuskil spaas ning vaade kaljude vahele piiluvale päikesele oli super. Seejärel suundusime oma matkaga edasi.

Loomulikult nägime teepeal ka nunnusid sisalikke. Pidevalt tuli üle ronida kõrgetest kividest ning viimaseks pingutuseks sai suurte kivide vahelt tillukesest august allapugemine/hüppamine.

Peale seda avanes meile aga hoopis teine vaatepilt. Jõeääres oli kuulda inimesi ning näha meeletutes kogustes sodi ja prahti. Me ei suutnud aru saada, kuidas inimesed tulevad sellisesse ilusasse kohta, tassivad endaga toidu kaasa aga tühjasid ümbrispabereid/kilesid/potsikuid koju ära tassida ei jaksa. Lõkkekoha äärne nägi eriti ebameeldiv välja. Otsustasime lõkkekohast eemale oma telgi püsti panna, sest tagasi teiselepoole ronida tundus siiski liigse pingutusena. Ühel hetkel märkasime, et eemalolev noortekamp lõbustab end pisikeste pardikeste pihta kivide viskamisega. Kui Simon neile paar kurjemat sõna ütles jätsid nad pardid rahule.

Otsustasime oma joogid jahedasse vette panna ning puhata ja olemist nautida. Ka ise ligunesime veel pool õhtut vees ning käisime isegi snorgeldamas. Tumedas jõevees polnud aga üleliia palju midagi näha. Terve õhtu jooksul üritas Simon ka tulutult viieliikmelist pisikest pardipere taas kokku viia. Pardiema polnud kuskil näha. Jäime lootma, et nad said siiski omapead hakkama.

Õhtul püüdsime kala ning saime kogemata kätte angerja. Otsustasime ta ära suitsetada. Kuigi see ei püsinud eriti hästi meie oksajupi küljes ning kukkus korduvalt liiva sisse, siis peale pesu maitses see siiski väga hästi. Tuli välja, et Simon polnud kunagi enne angerjat söönud.

Hommikusöögiks soojendasime lõkkel vorstikesi ning istusime jälle varbad vees ning nautisime päikest, mis oli taas kaljukuristike vahele paistma hakanud. Seejärel läksime ja avastasime natuke oma ümbrust. Ühel hetkel tahtis Simon mööda suhteliselt sopast jõepõhja edasi kõndida. Ma tõrkusin veidi, sest miskipärast ei meeldinud mulle see tunne, kui sopp mu varvaste vahel lirtsus. Läksime siiski edasi. Järgmisel hetkel sopa sisse astudes tundsin aga kuidas miski mu varvaste alt minema libises. Arvatavasti oli see peidus olnud angerjas vms. Seepeale olin ma hetkega veest väljas ning keeldusin edasi minemast. Simonil oli muidugi lõbus mind jälgida.

Läksime tagasi telgi juurde ning pakkisime oma asjad kokku. Avastasime, et Simoni eelmisel päeval matkast läbi higistatud sokid olid ööga sõna otseses mõttes pulksirgeks kuivanud. Väga lõbus! Peale pakkimist suundusime lühikesele umbes tunnisele lihtsamale jalutuskäigule, mille käigus Simon näitas mulle kahte kõrguses olevat vaateplatvormi, kust olime nädalake enne alla vaadanud ning oma matka planeerinud. Seejärel suundusime koha suunas, kust Simoni ema meid auto peale korjas. Oli olnud tore matk! Pärastlõunal tulid Simonile mõned sõbrad külla ning seejärel läksime ise ta sõbrale Gobi'le külla.

Järgmise päeva otsustasime võtta rahulikumalt ning ärkasime veidi hiljem ja läksime Parramattasse Simoni sünnitunnistust uuendama ning šhoppama. Loomulikult jalutasime sealjuures ka niisama Parramatta parkides ringi.

Kunagi olin Lääne-Austraalia Karijini Rahvuspargis näinud enda arvates paljusid lendrebaseid. Selle jalutuskäigu ajal sain aru, et tookord olin neid ikka väga vähe näinud. Nimelt olid ühes pargis puud neid lausa täis.

Seal oli tuhandeid lendrebaseid, kelle tiiva siruulatus võib olla umbes 1,5 meetrit. Enamuses nahkhiirtest magasid, kuid mõned suhtlesid omavahel. Neid oli väga huvitav jälgida. Olin õhtuti väljas olles näinud neid suurte parvedena taevalaotuses ringi lendamas. See tekitab sellise erilise tunde, sest kaugelt on aru saada, et tegemist pole lindudega. Mõne jaoks ehk nagu õudusfilmis, kuid mulle väga põnev.

7.jaanuaril otsustasime Simoniga Yarramundi seiklusparki puude otsa ronima minna. Peale kohustuslikku õpperada otsustasime aja kokkuhoiu mõttes esimese raskusastmega kaks rada vahele jätta. Nimelt oli kõigil radadel kaks raskusastet.

Läksime kohe teise raja kergemat varianti tegema. Mina eespool. Sedasi läbisime ka teise raja raskema variandi. Loomulikult muutusid rajad aina kõrgemaks ning keerulisemaks. Palju oli Eesti seiklusparkidega võrreldes erinevaid rajalõike. Eriti jube tundus surfilauda meenutav asi, mis kahe trossi peal logises. Ilmselgelt ei jäänud mul midagi üle ning lükkasin aga hoo sisse ning libisesin... Palju oli muidugi ka erinevaid laskumisi aga neid ma üldjuhul nautisin täiega.

Kolmandale rajale lubasin Simonil ees minna. Mõnes mõttes tegi see asja õudsamaks, sest ma nägin, kust ta üle ronis ning kui keeruline oli mõnes kohas tasakaalu säilitada. Eriti häiris mind see, kuidas Simon minuga muudkui lobiseda üritas ning mind julgustada proovis. Aga tegelikult tahtsin ma, et ta oleks vait ega segaks mu keskendumist ning niigi olematut tasakaalu. Hiljem ta lihtsalt irvitas mu üle ning rääkis rõõmsameelselt kõigile, kuidas ma radu läbides klaasistunud pilguga kuskile kaugustesse olevat vaadanud. Igatahes läbisime kolmandal rajal samuti kergema ja raskema raja. Kuna meie rajaloleku ajaluba oli läbi saanud, siis suundusime peale seda rakmeid seljast võtma. Simon ütles hiljem, et puude all turvav tüdruk oli talle viibanud ning me oleks saanud ka järgmise raskusega rada minna tegema. Tegelikult olime aga nendest neljast rajast üsna väsinud ning kardsin, et mu lihased ei jaksa enam piisavalt tööd teha, et mind veel raskematest kohtadest üle aidata. Hiljem tuli välja, et Simoni vend oli oma kahe pojaga läbi teinud ka neljanda ja viienda raja kergemad ja raskemad variandid. See teadmine häirib meid Simoniga siiani...

Peale ronimist läksime külla Simoni sõpradele Vanessale ja Kavinile, kes elasid Yarramundile suhteliselt lähedal. Neil oli jube suur kaminatega maja ning veel suurem hoov. Kui seda üldse hooviks saab nimetada, sest see sisaldas lisaks muule ka järve, mille juurde meid viidi nende neljaveolise masinaga, sest mööda kaljusid ja künkaid poleks sinna muudmoodi eriti saanudki. Nad elavad täiesti keset loodust. Peale veidikest lobisemist ning õhtusööki suundusime tagasi koju.

8.jaanuaril ärkasime taaskord varakult, sest meid ootas ees päev Sydney kesklinnas. Esimene sihtpunkt oli Sydney Mereelu Akvaarium (Sealife Aquarium). Sinna minnes möödusime silla alla püstitatavast atraktsioonist. Nimelt oli maha joonistatud maja ning selle suunas püstitatud suur viltune peegel. Seal sai teha toredaid pilte, kus sa justkui istuksid aknapeal või katusel. Vahva idee!

Akvaariumis nägin esimest korda elus põnevat nokklooma. Loomulikult oli seal palju erinevaid kalu, meduuse, krabisid, vähke, kilpkonnasid, meritähti, veeusse, pisikesi pingviine, kaheksajalgu, merihobusid jms.. Viimastest nägin ka selliseid, kes meenutasid väga mererohtu ning keda oli tänu sellele väga raske märgata. Paljud elukatest olid muidugi kauneid koralle täis akvaariumites.

Väga põnevad olid ka Jaapani Ämblikkrabid, kelle pikkus sõrast sõrani võib ulatuda kuni 3,8meetrini, keha olla kuni 40cm pikk ning kaaluda võivad nad lausa 19kg. Tegemist olevat üsna rahumeelsete elukatega.

Kõige paremini jäid mulle meelde aga "lastetoas" hõljuvad haimunad. Need on tehtud keratiinist, millest on tehtud ka meie küüned ja juuksed. Katsudes on need veidi nahksed ning näevad välja nagu imelik adru. Muna ise on umbes 20cm pikkune. Üks neist oli akvaariumisse pandud sedasi, et nupule vajutades sai muna läbi valgustada ning näha mõne sentimeetri pikkust haipojukest munas ringi ujumas. Nii põnev! Kusjuures üle 400st hailiigist elab Austraalias 182 (sealhulgas ka neli kõige suuremat: Great White, Tiger, Bull ja Oceanic Whitetip).

Kõige põnevam akvaarium oli lausa meeletult suur ning selle alt sai isegi läbi jalutada. Peade kohal oli näha mitme meetri pikkuseid haisid, raisid ja minu suuri lemmikuid vesilehmi. Kuigi see oli tol hetkel väga hirmutav kogemus, olen ikka jube rõõmus, et vabas looduses endast vaid mõne meetri kauguselt sellist olevust mööda ujumas olen näinud.

Selle suure akvaariumi põhja olid pandud ka vaalaluud. Kui enne tundusid seal elavad tegelased väga suured, siis nendega võrreldes olid nad lausa tillukesed.

Kui olime akvaariumis oma jalutuskäigu lõpetanud läksime edasi Energiamuuseumisse (Power House Museum). Simon mäletas lapsepõlvest, et see olevat põnev olnud. Tuli välja, et see oli lausa väga huvitav, sest seal oli hästi palju asju, mida sai ise katsuda ja katsetada.

Näiteks sai teha endast seinale foto, kuhu jäi alles ainult sinu vari. Muidugi ei puudunud ka erinevad vanemad lennumasinad, rongid, robotid, astronoomia asjad, mootorid jms. Olemas oli ka tänapäevane päikeseenergial sõitev auto. Sellistega peetakse Austraalias lausa võistlusi. 

Lisaks oli välja pandud ka Sydney Ooperimaja makett, kust oli näha, milline see seestpoolt välja näeb. Samuti oli olemas pidevalt muutuvate numbritega tabloo, mis näitas inimpopulatsiooni suurust, erinevate maavarade vähenemist ning asjade tootmist.

Peale muuseumikülastust saime Annega Hyde Park'is kokku, läksime veidikeseks pubisse ning seejärel suundusime juba Sydney Eesti Majja, kus kolmapäeva õhtuti toimub tavaliselt ikka midagi. Seal nägin üle pika aja ka kallist Mihklit ning sain tuttavaks Anne ja Mihkli majakaaslase Joe'ga. Simonile muidugi väga meeldis, et tal oli nüüd ka üks austraallane, kellega suhelda.

Põhiliselt olid Eesti Majja kokku tulnud noored, kes olid tõenäoliselt samuti Austraalias (alustanud) töö ja puhkeviisaga, kuid oli ka vanemaid inimesi, kes on ilmselt seal juba ammu-ammu elanud. Sealt sai loomulikult osta endale erinevaid koduseid sööke ja jooke (ka kaasa). Sirvida sai eesti keelseid ajakirju ning üle pika aja kuulda paljusid inimesi eesti keeles rääkimas.

Saime majas ka veidi ringi vaadata. Seal olid erinevate maakondade vapid ning loomulikult fotod meie presidentidest jms. Negatiivsetest asjadest: Kui Austraalias on WC-des alati WC-paberit, siis Eesti Majas see puudus. Sain aru, et olin tõesti Eesti Majja jõudnud.

Kuigi see pole Eesti traditsiooniline toit, palusin ühel poisil Indrekul meile teha seljankat. Ta oli lausa nii armas, et lõikus sinna isegi viinereid sisse. Küll see maitses hästi! No ja muidugi maitsesid hästi ka kodused siidrid, Vana Tallinn jms. Ka Simonile ja Joele meeldis!

Ööseks sõitsime kõik koos Anne, Mihkli ja Joe juurde Warriewood'i. Istusime Annega tükk aega üleval ning lobisesime niisama. Simon ja Joe lobisesid kuskil kõrgemal korrusel omavahel ning Mihkel magas, sest pidi hommikul vara tööle minema.

Ühel hetkel sain Simonilt äreva kõne, mis teatas, et pean kiiresti üles jooksma, sest ma võin lõpuks ometi päriselt opossumit näha. Nimelt olevat neil seal üks opossum, kes aegajalt rõdult sisse ronib ning siis kohe puuviljavaagnani suundub. Seal ma teda askeldamas nägingi. Ta ei lasknud meist end üldse segada. See oli siis esimest korda, kui nägin metsikut kukkurrotti.

Hommikul tuli Simoni ema meile järgi ning läksime ja sõitsime kolmekesi vaatama kuulsat Palm Beach'i, kus filmitakse Kodus ja Võõrsil serjaali. Ka Peter Andre "Gimme Little Sign" on seal filmitud. 

Rannamaja, kus asuvad WC-d ja dušid jätab videos mulje justkui eramajast, mida see kindlasti pole. Igatahes näeb rand tõesti samasugune välja nagu telekast ning taamal on näha ka majakas.

Ringi jalutavad tuttavates riietes rannavalvurid. Olin palunud Simonil ka oma bodyboard'i (surfilauast väiksem laud) kaasa võtta, et siis lainetes sellega veidi möllata. Seega käisime ka Summer Bay rannas ujumas. Kuigi lained polnud tegelikult väga suured, tundusid need mulle siiski harjumatult suurtena. Arusaadav, miks nad seal surfamas käivad. Ega ma sügavale ei läinudki aga ühel hetkel tundsin, et ei jaksa enam välja ujuda. Olin küll bodyboardi peal, kuid hoovus oli nii tugev, et iga kord kui proovisin välja ujuda suutsin jõuda kohta, kus olin põlvini vees ning järgmisel hetkel viis suur laine mind taas nabani vette.

Sedasi mässasin tükk aega. Ega ma eriti ei kartnud aga sain aru, kui palju võib lainetes tegelikult jõudu olla. Isegi siis, kui olin nii madalas vees. Lõpuks tuli Simon ja ujutas mind sealt keerisest välja.

Ka surfimaja kohvik on täiesti olemas. Istusime seal maha ning sõime jäätist. Surfimaja kõrval oli tahvel, mis teatas, palju on vees sooja (+21°C) ning hoiatas, et Alf saab kätte kõik need, kes prügi maha viskavad.

Samuti eksisteerib lähedal ka Kodus ja Võõrsil sarjast tuttav paadikuur. Kool jms. asuvat kusagil kaugemal. Igatahes olin rahul, et me seal ära käisime, sest see oli üks koht, mida olin plaaninud Sydney kanti minnes kindlasti külastada. Mäletan siiani, kuidas Kaisa mulle kunagi sealt endast foto saatis ning ütles, et teda valdas seal imelik tunne, sest kuigi ta polnud seal kunagi käinud, olid teatud vaated nii tuttavad. Nii oli minulgi.

Seejärel sõitsime tagasi Warriewoodi, sest Anne pidavat kohalikul turul näomaalingutega lõpetama ning lubas meile pizzat teha. Kui kohale jõudsime nägime, kuidas ta veel viimaste rõõmsate laste nägusid maalis ning jalutasime ise ka veidi turul ringi. Müüdi seal erinevat värsket söögikraami, riideid jms. Meie ostsime marineeritud seeni, mis nägid välja väga maitsvad ning olid paljulubavad, sest need olid tehtud ühe pere poolt, kes olevat pärit Rumeeniast või kuskilt sealtkandist. Hiljem selgus, et need olid tõesti maitsvad.

Lisaks oli turul ka koduloomade aedik, kus lapsed said loomadele pai teha ning mõndasid neist oli võimalik ka koju lemmikloomaks osta. Muidugi käisime Simoniga ka loomakesi silitamas. Esindatud olid põrsad, kitsed, vasikas, talled, kuked ja kanad ning tibud, pardid, merisead, küülikud ning isegi pisikesed ponid.

Kui olime turul lõpetanud läksime uuesti Anne juurde ning hakkasime pizzat tegema. Ise tehtud pizza maitseb alati nii hästi. Vahepeal jõudsime ära käia ka kohalikus rannas (Turimetta Beach). Peale mõnusat kõhutäit hakkasime aga Simoni ja ta emaga tagasi kodu suunas sõitma. Järjekordne tore päev oligi taas õhtusse jõudnud.

11.jaanuaril olime oodatud Simoni venna poja Zack'i 13ndale sünnipäevale. Ta oli otsustanud seda rannas pidada. Kohal oli kogu perekond ning õnneks oli ka ilm väga päikseline ning soe. Ilmselgelt kuulusid rannaskäigu alla liivaga mängimine: liivalosside ehitamine ning teineteise liiva alla matmine.

Eriti lõbus oli lastel, kui nad olid Simoni liiva alla matnud ning pisike Amelia rõõmsalt oma mänguämbriga Simonile õnnelikult vett pähe kallas. Kuna Zack sai kingituseks rannakriketi komplekti, siis mängiti muidugi sedagi. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka ujumist ning bodyboardiga möllamist.

Järgmisel päeval Simoni sõpradega läksime Bents Basin'isse täispuhutava paadiga ujuma. Rahvast oli hoolimata pilvisest ilmast üsna palju. Kui paadiga mässasime hulpis üks pisike poiss oma päästevestiga meie juurde ning teatas Simonile, et ta ei tohiks oma juukseid märjaks teha, sest mõned pissivad sinna vette. Seepeale küsis Simon poisilt, kas tema ka pissis. Poiss tunnistas üles, et pissis jah. Ujutasime oma paadi teistest veidi eemale. Kui tagasi suundusime, siis teatas poiss, et tal olevat huuled vist lillad ning ta peaks veest välja minema. Tõde oli see, et ta oli üleni sinakas ning huuled olid tõesti väga lillad. Seepeale ta läkski veest välja rätiku sisse istuma. Ta oli  nii naljakas. Peale ujumist läksime ja jalutasime veidi ringi ning siis suundusime tagasi koju.

Õhtul otsustasime minna Sydney ainukesse alles jäänud autokinno (Blacktown'is) vaatama filmi "Saving Mr. Banks". Kahel suurel ekraanil oli vastavalt auto asetusele võimalik vaadata kahte erinevat filmi. Peale esimest filmi algas ka teine filmipaar. Autokino ise asub uue suurima veekeskuse (Wet'n'Wild) kõrval ning kuni hilise õhtuni oli taustal kuulda inimeste lõbusaid kilkeid. Autokino ise oli päris lahe. Paljud olid ilmselgelt just selleks õhtuks välja otsinud oma vanaaegsed autod ning need eriliselt läikima löönud. Mõned olid endaga kaasa võtnud välitoolid ning teised eelistasid istuda autos. Mõned eelistasid istuda söögikoha läheduses asuvatel lebotoolidel. Meie olime endale pesa teinud auto tagaossa ning vaatasime filmi avatud pagasnikust. Samas ei pääsenud me ka probleemideta, sest Simoni isa auto otsustas, et kui mõni uks on avatud ning võti ikka süüteaugus, siis tema piiksub nii pikalt ja kõvasti kui oskab. Aga võtit me välja võtta ei saanud, sest teatud raadiokanalilt tuli heli. Lõpuks saime ikkagi asja kuidagi toimima.

Kahe filmi vahepeale jäi mõnekümne minutiline paus, mil paljud autod ära sõitsid. Siiski jäid mõned ka meiega koos teist filmi vaatama. Lisanudsid osad autod, kes tulidki ainult teist filmi vaatama. Pausi ajal läksime sealsesse söögikohta, mis oli disainitud vastavalt aastatetagusele Ameerika stiilile. Kuna ma polnud Austraalias enne meile tuttavaid vahvlitopsi jäätiseid müügil näinud, siis palusin, et Simon mulle ühe sellise ostaks. Tol hetkel ei saanud ma aru, miks ta mu käest üle küsib, kas ikka kindlasti seda soovin. Topsijäätise kuhi polnud küll üleliia suur aga mu suu juba jooksis vett. Sain oma jäätise kätte ning kui seda sööma hakkasin tabas mind meeletu pettumus. Nimelt lõppes jäätise osa ära niipea kui jõudis vahvli ääreni. See tähendas, et sain ainult mõne ampsu jäätist. Ülejäänud topsik oli tühi! Alles siis sain aru, miks Simon mu jäätisevalikus kahtles. Tema olevatki sellistega harjunud. Aga mina küll ei olnud...



Läbitud teekond (lisa eelmisele blogipostitusele ning endiselt veidi segamini):
Blue Mountains National Park: Wentworth Falls (National Pass Track: Jamison Lookout; Princes Rock Lookout; Fletchers Lookout; Weeping Rock; (Valley of Waters via Slacks Stairs algus); Empress Lookout; Conservation Hut; Lyrebird Lookout); Katoomba (Three Sisters; Giant Stairway algus) -> Lithgow (Lookout); Glenbrook Gorge Walking Track. 
Yarramundi
Sydney (Bents Basin; Blacktown)
Warriewood (Turimetta Beach)
Palm Beach