Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 29

Kevin ütles, et ta pole umbes kümme aastat pidanud ilma tõttu ühtegi tööpäeva ära jätma. Nüüd aga sadas vahepeal sedavõrd palju, et tööpäevi jäi ära päris palju. Kuna tööd teha ei saanud, siis otsustas Kevin, et võiks mõneks päevaks koju Carnarvoni sõita ning sealt endale vajalikud traktorijubinad ära tuua. Ma olin eriliselt rõõmus, kui ta otsustas mind kaasa võtta. Kaubi pidi kahjuks jääma meie kolaga Port Hedlandi lähedale laagrit valvama.

Tagasi Austraalia kodulinnakeses Carnarvonis olla oli eriti tore. Simon ja kõik teised olid nii rõõmsad mind nähes ning mina neid nähes otseloomulikult ka. Kuigi veetsin Carnarvonis vaid kaks päeva ja kolm ööd, siis selle aja jooksul kogusin endasse meeletu koguse positiivset energiat. Kõik need soojad kallid ja naeratused ongi need, mis annavad jõudu, et rutiinsetel tööpäevadel hakkama saada.

Seejärel sõitsime Keviniga tagasi laagriplatsile ning jätkasime kolmekesi töötegemist. Ilmad olid endiselt pimedad ja pilvised ning vahepeal sadas veidi ka vihma.

Sõitsime taaskord mööda kohast, kus eelmisel aastal kuulsin, kuidas lehm öösel rekka alla jäi... Samuti möödusime kohast, kus Kevin ühe lootusetult katkise jalaluuga lehma maha lõi... Kumbagi laipa enam ei näinud... Umbes aasta-kahega pidavatki nad haihtuma... Ahjaaa, ühel öösel viibisime laagriplatsil, kus meie masinatest vaid mõne meetri kaugusel oli kaks lagunenud lehmalaipa, üks väidetavalt veel eelmisest aastast... Õnneks olid need siiski piisavalt vanad ning hais polnud lausa oksele ajav... Siiski piisavalt ebameeldiv...

Okei, nüüd toredamate teemade juurde. Nimelt võtsime me ühe päeva töölt vabaks ning Kevin viis meid taaskord Garawine Gorge. See on see koht, kus ma eelmisel aastal oma sünnipäeva tähistasin. Ka sel korral võttis Kevin traktori siserehvi kaasa ning käisime sellega ujumas. Väga mõnus oli liguneda vees ning nautida päikeseliselt ilusat vaadet kõrgetele kaljudele. Tagasiteel laagriplatsile nägime teest veidi eemal ringi hulkumas mitmekümne pealist kaamlikarja. Eriti suures vaimustuses oli sellest muidugi Kaubi, kes polnud veel kunagi vabas looduses metsikuid kaamleid ringi kolamas näinud. Vaid mõni päev pärast seda kuulsime öösel dingot ulgumas ning nägime ühte ka üle maantee jalutamas. Lisaks nägime maantee ääres Kaubiga suurt umbes kolme meetri pikkust musta-valgekirjut ussi. Selline suur ja paks aga päris kena. Kuna me sõitsime temast mööda oma suurte masinatega, siis erilist aega tema imetlemiseks ei jäänud. Järgmisel päeval traktoriga sealt mööda sõites teda enam aga polnud. Kevin arvab, et see vast polnud mürgine madu. Veel lisas ta, et kui ta nii pisike oli, siis olevat ta tõenäoliselt ka suht nooruke (kolm meetrit ja pisike?!). Igatahes otsustasin, et isegi kuuvalgel ööl hakkan nüüdsest taskulambiga pissil käima.

Samal õhtul otsustasime Kaubiga ronida selle sama mäekünka otsa, kus ma eelmisel aastal oma sünnipäeval päikeseloojangut nautisin. Seekord olin just saanud oma issilt paki, mis sisaldas suurel hulgal kodumaalt tuttavaid maiustusi. Võtsime Kalevi šokolaadi ning veidi veini/siidrit kaasa ning istusime mäe otsas ning vaatasime, kuidas päike silmapiiri taha kadus. Tegelikult pean tunnistama, et mu sünnipäeval on ka sel aastal päris pikk järelkaja, sest kaarte ning pakke olen saanud ka nüüd, kuu aega hiljem. Armsad kaardid kallitelt inimestelt kaunistavad ja rõõmustavad mind nüüd mu riiuliserval. Tänan veelkord kõiki, kes mind meeles pidasid! Lisaks pean ära mainima, et mu issi saatis mulle mõned vanad lapsepõlve fotod minust. Nimelt oli ta neid umbes kümmekond välja printinud. Nüüd olen neid teistele saanud ka näidata. Kõigile meeldivad! Kevin arvas, et ta pole kunagi näinud ühtegi last, kelle iseloom juba väiksena nii selgelt temast välja peegelduks. Ma ei tea täpselt, mida ta selle all silmas pidas, kas ehk minu lõputut kangekaelsust?!

Ühel õhtul Simoniga telefoni teel lobisedes rääkis ta mulle suure õhinaga, kuidas telekas olevat Eestit näidatud. Seejärel küsis ta mu käest laulva revolutsiooni ning Balti ketist kohta. Mul oli raske uskuda, et nende telekas selliseid asju näidati. Mõned päevad hiljem sain aga aru, millest see kõik tingitud oli. Nimelt oli Eurovisiooni nädal ning enne seda näidati telekas eelsaadet, kus austraalia reporter sõitis mööda Euroopa riike ringi ning intervjueeris Eurovisiooniga seotud inimesi. Otseloomulikult jõudis ta otsaga ka Tallinna. Juba Läti ja Leedu filmijuppides räägiti Balti ketist ning sellest, kuidas me end kunagi vabadusse laulsime. Lisaks andis Ott Lepland Lauluväljakul intervjuu ning näidati vanasid kaadreid Balti ketist ning inimestest vabadust nõudvate plakatitega Toompea ees. Otseloomulikult näidati kaadreid Tanel Padari ja Dave Bentoni võidulaulust. Õnneks näidati seda saadet ka kordusena täpselt enne Eurovisiooni. Nimelt Eurovisiooni siin üle reedel-laupäeval-pühapäeval (mitte teisipäeval-neljapäeval-laupäeval nagu asi tegelikult aset leidis). Vaatasime loomulikult suure rõõmuga Birgit Õigemeelt eesti keeles laulmas. Kahjuks polnud ka sel aastal subtiitreid siinsel telekal all. Eriti häiris see muidugi teiste võõrkeelsete laulude puhul. Samas ütlesid saatejuhid mõlemad, et nad loodavad, et mõni oma keeles laulev riik võidaks. Seda siiski seekord ei juhtunud. Igatahes tekkis eelsaadet vaadates ja päris Eurovisiooni vaadates südamesse jube mõnus tunne, kui seda Kaubiga keset Austraalia tühermaad läbi satelliittelevisiooni vaatasime.

Kaks nädalat töötegemist ja ilm kiskus eriti hulluks. Vihma sadas kogu öö ning taevas oli üleni hall. Juba õhtul magama minnes aimasin, mida see minu jaoks tähendada võiks. Hommikul Keviniga rääkides selguski, et sõidame nädalaks või kaheks tagasi Carnarvoni. Kuna Kaubi ütles, et temale on kõige olulisem Interneti olemasolu, siis otsustasime ta ka seekord kogu meie kolaga maha jätta. Sõitsime siiski Port Hedlandi, et ta ei peaks üksi keset tühermaad vihmavangis olema. Tegelikult usun, et meie karavanis on tal veidi mõnusam elada kui Carnavonis autos elades. Lisaks sebis Kevin talle ka tööd, seega igav tal seal loodetavasti pole. Vahepeal ikka hoiame kontakti ka.

Sel ajal, kui mina puhkasin ning Kaubi teetöid tegi, käis Kevin aga mööda meie niidetud ja veel niitmata maanteisid mööda autoga taimedele sildade äärtes ning üleujutusaladel mürki pritsimas. See peaks hiljem meie tööd ehk veidi kergemaks tegema.

Minu eluke Carnarvonis on mõnus. Hommikul teen ühe silma lahti, soovin Simonile ilusat tööpäeva ning põõnan poole päevani. Seejärel lobisen Skypes, käin jalutamas ning ehk teen ka veidi kodutöid. Ühel päeval kohtusin üle mitme kuu ka Sireti ja Mairoga, kes töötavad nüüd Carnarvonist umbes 100km eemal ning käivad siin vaid korra nädalas süüa ostmas. Kutsusin nad külla ning lobisesime mitu tundi. Väga tore oli neid näha.

Ühel õhtul istusime sõpradega pubis ning Simonil tekkis mõte, et ma peaksin uuele baaridaamile andma tellimuse eesti keeles. Me nimelt teadsime juba enne, et ta on eestlane, sest olime teda enne korduvalt oma eestlastest sõpradega suhtlemas kuulnud. Tema aga ei teadnud, et mina nendest aru saan. Ka Mitch oli ideest jube vaimustuses ning seega läksimegi kolmekesi koos jooke ostma. Kui ta tuli meie tellimust võtma, siis palusin ta käest paari rummi koolaga. Tal oli tükk aega segaduses nägu peas ning peale mõnesekundilist mõttepausi hakkas ta punastama ja naerma. Irvitasime kõik.

Ütlesin Simonile, et tahaksin sama nalja ka Troppys teha, sest teadsime, et üks sealsetest uutest baaridaamidest on ka järjekordselt eestlane. Seega, kui me järgmisel nädalal Troppysse läksime, siis andsin oma tellimuse sisse eesti keeles. Neiu oli alguses täiega segaduses ja palus mul end korrata. Ütlesin siis asju uuesti eesti keeles ning siis ta lõpuks sai aru, mis keeles ma räägin. Naersime kõik jälle tükk aega. Tuli välja, et ka ta eestlasest õde töötab Troppys. Täitsa tore oli nendega veidi lobiseda. Nüüd saan öelda, et olen kõigist siinsetest suurematest kohtadest eestikeelset teenindust saanud. Tundub, et eestlasi kodumaal enam järgi eriti polegi, kui isegi nii pisikeses kohas neid juba nii palju on.

Igatahes olen hetkel mõnuga nautinud oma elukest Carnarvonis. Olen kohtunud paljude sõpradega, käinud kalal, grillinud ning lõbutsenud ja maganud nii nagu ühel korralikul puhkusel peabki tegema. Homme hommikul on aga aeg sõita tagasi laagriplatsi juurde, mis asub minust hetkel umbes 1200km eemal. Sõit sinna võtab aega terve päeva ning peale seda algab taaskord töötegemise aeg.


Läbitud teekond: Pardoo Roadhouse -> Port Hedland -> Minilya Roadhouse -> Carnarvon -> Port Hedland -> Garawine Gorge -> Port Hedland -> Carnarvon.

Armastus

Kallid lugejad, tahtsin teile vaid öelda, et armastan oma kallist Kaisat niiiii väga!
xxx