Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 26

Kuna minu Wintersun karavanpargis toimub korralik torude-elektrisüsteemide vahetamine, siis paluti mul oma koha pealt ära kolida, sest seal pidavat algama kaevamistööd. Nädal hiljem tuli onu Stuart aga vabandama, sest kaevamistööd polnud endiselt veel alanud. Nüüd on sellest möödas umbes kuu ning minu endise koha pealt pole siiani kaevatud. Üldiselt on siin suhtumine minusse väga kena olnud, sest nad paistavad hoidvat oma pikaajalisi kliente. Onu lubas mind isegi karavani kolimisega aidata, kui ma ise hakkama ei saa. Paljudel lühemaajalistel külastajatel paluti üldse lahkuda ning mulle öeldi, et mul on eriluba jäämiseks. Jeeee! Niisiis olen nüüd juba mitmendat korda ühe platsi pealt teisele kolinud (alguses kolisin esimese väga päikselise platsi pealt varjulisemasse kohta, seejärel seal keerasin oma tiguauto teistpidi, sest satelliidi signaal polnud piisavalt tugev ning nüüd siis kaevetööde pärast kolimine). Õnneks on bassein endiselt töökorras. Ma ei mõista ainult, miks keegi peale minu seda eriti ei kasuta. Saan aru, et sealsete toolide peal lösutada ei saa, sest need on tulikuumad aga vees on ju mõnna!

Kuna minu uus koht asub nüüd jälle murupealsel platsil, siis sain endale ka kohe "toredad" külalised "sõbrad" sipelgad. Taaskord pritsisin mürki igas suunas ning sain neist oma majakeses suht kiiresti lahti. Aga ühe koha ma unustasin ära. Oma autot ma ei pihustanud mürgiga. Ühel päeval nägingi neid oma autos ringi kõndivat. Kevin soovitas mul mootor ja kõik muu voolikuga ära pesta. Tegin seda ning tundus, et sain neist lahti. Ühel hommikul tahtsin aga hakata tööle sõitma, kui avastasin, et mu auto ei lähe käima. Mitte ühtegi piuksu ei tulnud temast. Ainult raadio töötas. Helistasin siis muidugi Kevinile, kes mu tööle viis ning saatis ühe mehe samal ajal mu autot näppima. Tuli välja, et sipelgad olid mootoris kuskil ringi siblanud ja pahandust teinud. Neid oli seal palju. Ära tuli vahetada mingid juhtmed ja ühendused. Nende kättemaks, et neid pidevalt hävitan, läks mulle kalliks maksma. Kui remondimees karavanpargist ära läks, olevat kõik hoolega oma auto mootoreid mürgiga piserdanud. Vähemalt said teised tänu mulle targemaks ning ehk pääsevad sellisest probleemist. Siiski on mulle lausa uskumatu, kuidas need sipelgad loetud tundide jooksul suudavad sedasi pesasid tekitada. Ma ju sõidan oma autoga praktiliselt iga päev.

Ühel toredal pärastlõunal otsustasime Mitchi, Jeni ja Simoniga minna Mitchi paadiga sõitma. See oli jube mõnus õhtupoolik. Teised irvitasid mu üle, sest ma ei suutnud naeratamist lõpetada. Kõik oli lihtsalt nii ideaalne. Siin ei pea ju paadiga sõitma minekuks end kubujussiks riietama, sest ilm ja vesi on soe-soe. Eriti mõnus oli panna varbad üle ääre soolasesse ookeanivette ning lasta veel läbi varvaste igas suunas pritsida. Sõitsime ringi Carnarvoni lähistel. Nägime vees palju kalu ja kilpkonnasid. Päike loojus ning kõik oli nii ilus ja mõnus.

Kui eelmises blogipostituses kirjutasin, kuidas Carnarvoni pubis on reedeti võimalik võita raha, siis nüüd naeratas õnn ka mulle ning osutusin selleks õnnelikuks, kes sai klaasukse taga olevate kaartide seast proovida leida jokkerit. Muidugi see mul ei õnnestunud. Kui oleksin jokkeri välja valinud, oleksin võitnud 2100$. Nüüd saime aga valida kuuspakk õlle ning majaveini vahel. Kuna ma õlut eriti ei joo, siis otsustasime valge veini kasuks. Ilmselgelt maitses see hästi.

Ühel õhtul pubi ees toolidel istudes vaatasime taaskord päikeseloojangut, nautisime sooja ookeanituult, mis mängis palmipuudega ning siis ühel hetkel märkas Sue vees delfiini hullamas. Vot sellised vaatepildid avanevad meile siin. Peale seda on see kordunud mitmel õhtul. Ideaalne!

Miskipärast tuleb välja, et inglise keel polegi nii kerge, kui ma arvasin. Nimelt on päris naljakas, kui inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed minu käest küsivad, kuidas ühte või teist sõna kirjutatakse. See tavaliselt ajab mind veidi segadusse ning hakkan mõnikord eriti lihtsates sõnades kahtlema. Ja no ega mul seda kirjakeelt siin pole ju eriti palju vaja läinud ka.

Kuna ma ei olnud veel käinud suhteliselt lähedal asuvas New Beach'is, siis otsustas Simon mind ühel nädalavahetusel sinna viia. Tegemist oli peaaegu tühja rannaga, sest meist paarsada meetrit eemal oli vaid üks auto. Loomulikult käisime taaskord jalutamas, ujumas ja snorgeldamas. Kuna Simoni sõber Paul oli meile andnud telgi, siis otsustasime seekord ööbida telgis. Tuul oli eriti tugev ning hoolimata sellest, et telgi ääred olid kõrged ning olime auto külge liiva eest kaitseks katte pannud, olime me hommikuks suht liivaga kaetud. Kui mina veel hommikusi unenägusid nautisin, käis Simon kalal ning seekord õnnestus tal saada viis pisemat kala ning üks suurem. Pisemad praadis ta meile hommikusöögiks ning suurema võtsime koju kaasa ning jätsime õhtusöögiks. Tegemist oli juhtumisi Eesti Vabariigi aastapäevaga. Seega tähistasime seda päris korralikult. Lisaks kala suurepärasele maitsele nägi meie söök ja laud ka eriti kena välja.

Oleme jätkanud Austraalia filmide vaatamist. Nüüdseks olen ära näinud Filmid Razorback (1984), E.T. the Extra-Terrestrial (1982), Pet Sematary 1 (1989), Footrot Flats: The Dog's Tale (1987) ning The Man From Snowy River 2 (1988). Viimane nensest oli eriti hea, kuid kohati veidi kurb. Lisaks oleme vaadanud ka mõned filmid, mis pole siin tehtud (Jock of the Bushveld (1986) ja Storm Boy (1976)). Väga paljude Austraalia filmide näitlejad on mulle tuttavad Kodus ja Võõrsil sarjast. Simon ütles, et ega neil eriti polegi kuulsaid näitlejaid, kes poleks ühel või teisel eluetapil sellest sarjast läbi käinud. Kõikidele väga meeldib, kui räägin neile, et isegi mu koer teadis Kodus ja Võõrsil sarja, sest alati kui tuttav muusika hakkas mängima jooksis ta kapi alla peitu, et mitte halva ilmaga õue minnes end mustaks teha.


Minu järjekordne õppetund: Simon ütleb pimedas jalutades mulle, et ma suurele prussakale peale ei astuks. Ma vaatan ja irvitan ning olen veendunud, et tegemist on puulehega. Sellegipoolest ei astu sellele peale. Seepeale Simon küsib, kas ma tahan näha, et see on prussakas. Ma tahan näha. Seepeale puudutab ta hetkeks puulehte, mis ärkab eriti kiiresti ellu ning sööstab minu suunas. Mina kiljun ja hüplen mööda tühja öist tänavat...

Blondid hetked Marju moodi: Simon palub, et ma võtaks rösteri kapist välja ning teeks paar viilu röstsaia. Ma polnud kindel, kus kapis see on. Lõpuks ta tuli ja võttis selle ise välja. Ma panin kenasti rösteri vooluvõrku, lülitasin rösteri nupu alla ning kõndisin rõõmsalt eemale. Oih, ma vist unustasin saia sisse panna... Simonil jälle lõbus.

Siinsetest söögiga seotud mugavatest asjadest meeldivad mulle väga spray toiduõli ning pudelis valmis olev pannkoogisegu (lisada tuleb vaid vett). Lisaks rääkis Heather ühel päeval mulle haldjasaiast ning sadadest ja tuhandetest. Mul oli segadus päris suur, sest ma ei saanud üldse aru, millest ta räägib. Seega tutvustas Simon mulle 100sid & 1000eid, mis on need pisikesed ümmargused värvilised suhkrupallikesed, mida me tavaliselt tortidele kaunistuseks paneme. Miks neid sedasi kutsutakse? Aga loomulikult selleks, et neid on sadu ja tuhandeid! Haldjasai on röstsai, mis on kaetud või ning sadade ja tuhandetega. Ilus, värviline ja maitsev!

Nüüdseks on Kevin mind õpetanud sõitma ka tõstukiga. Mulle loomulikult jälle jubedalt meeldib. Saan kõrgele-kõrgele sellega tõusta ning siis mangopuudelt ära saetud oksi lahti sahmida ning alla visata. Seal kõrgel puhub isegi veidi tuult! Ühel päeval õnnestus mul sellega muidugi ka nii lootusetult liiva sisse kinni jääda, et isegi Kevin seda sealt ilma auto abita välja ei saanud. Ma ikka oskan!

Ahjaaaa, kui meil on Eestis liiga külmad ilmad, siis lapsed ei pea kooli minema. Siin on asi vastupidi. Kui õues on liiga palav, siis on koolist vaba päev.

Kuna ma ei olnud käinud surfarite poolt armastatud Red Bluff'is, siis otsustas Simon mind ka sinna viia. Kuna sel nädalavahetusel oli ka esmaspäev vaba päev (Töölispüha vms.), siis veetsime seal koguni kolm päeva. Sõitsime sinna laupäeva lõuna ajal, sest Simon pidi pool päeva siiski tööl olema. Ta võttis mind tööle kaasa ning samal ajal, kui tema mingit masinat putitas jalutasin mina Gascoyne jõepõhjas ning kuulasin linnulaulu.

Red Bluff'i sõites tegime peatuse Bibbawarra kuumaveeallika juures ning nautisime vaadet Rio Tinto Dampier Salt soolakaevandusele Cape Couvier'i juures. Kohale jõudes ootas meid väga suurte lainetega sinine ookean koos valge veevahu ning rannaga. Ujuma me minna ei saanud, sest lained oleks meid üle kiviääre lükanud ning siis poleks me ehk enam tagasi randa pääsenud. Seega sulistasime niisama umbes põlvini vees ning hüplesime läbi suurte lainete. Simon muidugi ütles, et need lained pole üldse suured.

Randa ümbritsesid kivised kaljud ja kõrged künkad/mäed, mille otsa me muidgi hiljem ka ronisime, et nautida vaadet, mis laius kaugele-kaugele. Kõik oli mõnusalt tühi ja vaikne. Usun, et äkki nägime kolme päeva jooksul ehk umbes kümmet inimest. Mõned nendest elavad seal ning nende igapäevaseks ülesandeks on hoida korda, müüa pileteid ning nautida imeilusaid vaateid. Nimelt võib endale sealolles üürida näiteks merevaatega telk-majakese. Meie otsustasime siiski ööbida juba armsaks saanud autokatusel, kus siiani harjumatud võõramaised tähed ja tagurpidine kuu öösel meie unenägusid valvavad.

Red Bluffis olles nägime meeletult palju kängurusid ringi hüplemas. Ma pole vist elusaid kängurusid niipalju enne kokku ka näinud, kuipaljusid ma seal nende mõne päevaga nägin. Kolm neist olid eriti julged ning uitasid pidevalt meie laagriplatsi läheduses ringi. Üks tuli mulle umbes meetri kaugusele, et mu käest saia võtta aga hüples siis ikkagi eemale. Kui teisel päeval rõõmsalt üksinda mõnisada meetrit meie laagriplatsilt eemalasuvasse wc-sse jalutasin nägin selle ees varjus istumas ühte eriti suurt känguru. Sellist minust suuremat. Loomulikult oli fotokas jäänud laagriplatsile. Õnneks hüppas kängu aegsasti minust eemale. Umbes kümme meetrit enne wc-sse sisenemist hüppas sealt seest aga välja teine sama suur känguru. See oli päris ehmatav. No kust ma pidin teadma, et tal sinna asja oli?! Kuigi kohalik kuiv-wc oli igati korralik, siis poti august paistsid seal all ringi siblamas sõna otseses mõttes sajad tarakanid - väääkk... Aga muidu oli kõik ilus ja puhas nagu alati.


Tagasiteel Red Bluff'ist Carnarvoni tegime vahepeatuse Blowholes'is ning käisime seal snorgldamas. Ühtlasi otsustasime teha ringi peale ka Linnusaarele (vähemalt Kevin kutsub seda nii). Seal on suur kotka pesa ning palju kajakaid, kormorane ja krabisid. Saareke ise on tilluke. Leidsin sealt mõned kivi sees olevad augud, kus vesi oli ära kuivamas ning järgi oli jäänud vaid naturaalne valge sool. Kuna olin alati mõelnud, kas soolast saab teha lumepalli sarnaseid pallikesi, siis katsetasin selle muidugi ära. Niisama soolapalli tegemine polnud aga üleliia põnev. Seega alustasin Simoni üllatuseks temaga soolapalli sõda. Tundub, et ta polnud selle peale enne tulnud. Kui soolapall vastu keha katki lendab, siis jäävad soolatükid kenasti naha külge ning näib nagu oleksid lumine. Aga see ei sula ning seljas ei pea olema nõmedat Kubujussi riietust. Kõik oli väga lõbus. Siiski tuleb mainida, et soolapallide tegemine on umbes sama keeruline, kui lumepalli tegemine liigsete miinuskraadidega.

Lumepallide teemast innustatuna otsustasin oma sügavkülma üles sulatada ning kogu jää-lumeollusest lumememme teha. Kes ütles, et Austraalias lumememme teha ei saa?! 

Veidi minu jaoks huvitavat infot: Austraallastel pole isikukoode ning vaid vähesed omavad passi, sest oma kodumaal reisimiseks piisab neil juhiloast. Kuna Simonil on aga pass olemas, siis tean, milline see välja näeb ja pean tunnistama, et see näeb meie omast kenam välja. Nimelt on igal leheküljel udupaberi moodi värvilise pildina välja toodud erinevaid Austraaliale tähtsaid kohti, vaateid, loomi jms. See teeb passi palju rõõmsamaks ning rõhutab samas austraallastele tähtsaid asju.

Uudiseid veel niipalju, et nüüdsest on mul lõpuks olemas keegi, kellega koos muru minna niitma. Varuvariandina on Simon ootel ning valmis vajadusel isegi oma töökoha üles ütlema. Pean tunnistama, et otsinguprotsess oli uskumatult pikk ja aeganõudev aga tundub, et see oli seda väärt. Nimelt tuleb minuga sel aastal muru niitma Kaubi, kes nüüdseks elab minuga koos karavanis. Päris harjumatu tunne oli kolida kellegagi ninapidi kokku, keda ma olin enne seda näinud ühel korral umbes kümme minutit (ning siis rääkisime inglise keeles tööasju). Õnneks tundub ta igati tore ja jutukas. Kui eelmisel aastal möödus niitmishooaeg minu jaoks minimaalse eestikeeles rääkimisega, siis nüüd tundub, et meil saab olema raske tööd teha, sest nii palju asju vajab ju rääkimist, arutlemist ja mõtlemist. See on igati tore, sest see tähendab, et ma ei pea igavust tundma ning on lootust, et ehk kõik päevad ei möödu nii rutiinselt.

Pidin Kaubit õpetama ka rekkaga sõitma aga kuna ma pole just parim autosõiduõpetaja, siis kukkus ta esimesel sõidueksamil kahjuks läbi. Peale seda võttis ta ühe õppesõidu tunni autokooli Keviniga, kes ka mind kunagi siiatulles õpetas. Ta olevat vaid kiitnud mind ja teda, sest me pidavat eriti kiiresti asjadest aru saama. Teisel korral eksamit tehes läbis Kaubi selle ilma ühegi veata.

Veidi eestlastest. Allan ning Vallo on nüüdseks Carnarvonist kahjuks ära läinud. Peale Kaubi on siia järgi jäänud vaid kaks Eestlast, keda veidi tean-tunnen. Samas nägin ühel õhtul Troppys olles veel viite eestlast. Seekord olin aga oma seltskonnaga ning pean tunnistama, et ei tundnud vajadust nendega suhtlema minna. Palju põnevam on suhelda kohalikega, sest eestlastega saan Eestis olles suhelda küll ja veel. Pealegi tundub neid eestlasi siin olevat juba veidi liiga palju. Iirlasi on siiski rohkem!

Veidi ka tööst. Hetkel jamame endiselt mangopuude vahel. Nimelt tuli üle kontrollida kõik vihmutid ning neid vajadusel parandada või koguni välja vahetada. See oli väga märg töö. Olin juba suht päeva alguses läbimärg. Hea, et siin on soe. Lisaks oleme pidanud mangopuudele ja apelsinidele graanulväetist viskama. Ja mu ebameeldivaks üllatuseks pidime taaskord alustama mangopuudelt okste maha tõmbamisega, sest eelmise ringiga tehtud töö oli liiga lohakas. Selle põhjuseks oli see, et kuna lehed olid pärast äralõikamist rohelised, siis ei olnud neid kerge märgata. Nüüd on need aga kollased ning hakkavad palju paremini silma.

Olen vist unustanud mainida aga mõne põllu ääres on siin gaasipaugutajad, mis iga teatud aja tagant pauku teevad ning sellega linde põllult eemale peletavad.

Kuna Kevin ja Peta käisid vahepeal Geraldtonis, siis olid meil mõned vabad päevad. Kaubi polnud kunagi snorgeldamas käinud ning viisin ta Blowholes'i. Tundus, et talle meeldis. Nii naljakas oli vaadata, kuidas ta pisikesi kalakesi kartis ning omaette läbi snorglitoru vahepeal irvitas. Kui ma ütlesin, et lähen veidikeseks randa pikutama otsustas ta nii igaks juhuks minuga ühineda. Tegelikult mäletan suht selgelt, kuidas ma esimestel kordadel ise ka kõike pelgasin ning teiste sabas ujusin. Seekord avastasin seda, et merekurgil on ümber tema keha igalpool imetillukesed iminapad ning kui teda piisavalt kaua käes hoida, siis ta hakkab ise kinni hoidma ning kui käsi tagurpidi keerata, siis ei kuku ta maha. Imelikud tegelased on nad ikka. Seega oli taaskord tore päev ookeanilainetes.

Vahepeal oli aga ka Naistepäev. Selle puhul käisime Simoniga uues Outback Travel Carnarvon Roadhouse'is  õhtust söömas. Lisaks oleme temaga ka vahepeal kalal ning krabisid püüdmas käinud (nt. One Tree Point'is). Ma parem meie (suht olematust) saagist ei räägi... Positiivne on aga see, et vähemalt saavad kalakesed meie sööda endale kõhtu.

Veidi enne minuga tutvumist töötas Simon Gascoyne Junctionis ning kuna ta tahtis mulle näidata, milline on sealne elu, siis ühel nädalavahetusel sõitsime sinna. See on suht keset tühjust asuv asula. Kuna üleujutus viis kohaliku pubi ära, siis ehitatakse sinna nüüd uut roadhous'i. Minu suureks imestuseks on seal isegi kool. Veidi aega veetsime Junctionis ning seejärel läksime edasi Winderie Station'isse, kus me ka ööbisime. Neil on seal olemas kõik vajalik: veidi alla kümne külmikutäie söögikraami, jäämasin ning isegi bassein. Osades tubades on lausa konditsioneer. Meil õnnestus ühes sellises ööbida. Õhtul rääkisime kahe iiri kuti ja ühe tüdrukuga pikalt juttu. Nad said seal tööd tänu sellele, et Simon läks ära ning pubis olles neile seda tööd juhuslikult pakkus. Nad paistavad oma eluga seal rahul olevat. Mulle meenutas see sealne elu veidi mõnda õudusfilmi: suhteliselt must ja räpane, palju Austraaliale omast punast tolmu, tuuleveskid, haisev lihakülmik, kuhu pannakse just tapetud loom kõikuma jne.

Neil oli seal ka neli kitse. Teadsime, et üks tüdruk Lammie tahtis endale lammast või kitse. Umbes kuu tagasi helistas Simon Windrie'sse ning palus endale kahte kitse. Kui kitsed olid Carnarvoni toimetatud ning talle helistati, selgus, et kitsed olid sügavkülmas. Keegi polnud selle pealegi tulnud, et ta tahaks elusaid kitsi.

Ühesõnaga nüüd oli Windrie'sse just Carnarvonist toodud neli  elusat kitse. Üks nendest oli kasvanud üles lemmikloomana ja oli kohe näha, et ta ei suhelnud eriti teiste kitsedega vaid oleks eelistanud inimese seltskonda. Kaks kohalikku koera (karjakoer ja kelpi) aga ei jätnud teda rahule ning sundisid teda inimestest eemale hoidma. Teadsin, et kitsed süüakse lõpuks ära...

Hommikul enne äraminemist otsusasime Simoniga, et võtame musta värvi kodustatud kitse endaga kaasa ning viime selle Lammie'le sünnakingiks. Tegime talle auto tagaosas kenasti ruumi ning alustasime teekonda tagasi Carnarvoni suunas. Kits oli uskumatult rahulik ning häälitses veidi vaid alguses. Meie tehtud asjadest vaba nurgake talle aga ei meeldinud. Ta eelistas hoopis ronida meie tekkide ning patjade otsa ning seal siis veidi tudida. Nii nunnu!

Teepeal tegime väikse peatuse, et Gascoyne jões ujuda ning lisaks ronisin ma tuuleveski otsa, et sealt ülevalt siis pilti teha. Kui umbes kolme tunni pärast jõudsime tagasi Carnarvoni oli kits endiselt tubli ja rahulik. Võtsime Grainne peale ning sõitsime Lammie juurde. Ta oli jube rõõmus. Vaid mõned kuud tagasi polnud tal ühtegi looma, kuid nüüd kolis ta uude kohta ning lisaks paljudele istutatud taimedele on tal seal haned, kanad, kalad, koer, kits ja kass. Kohe hoovi sisenedes märkasin tema kassi, sest see oli jubedalt selle kiisu moodi, kes vahepeal minu ja Simoni juures elas. Saime aru, et tegemist ongi sama kassiga. Nimelt oli Lammie kassi pubi juurest üles korjanud ning endale võtnud, sest tal olevat ka kassikesest kahju hakanud. Ma olin kiisu pärast suht mures olnud ning arvasin, et ehk mõni koer on ta nahka pannud vms. Seega oli meil jube hea meel näha taaskord meie kiisukest, kes oli nüüdseks märgatavalt suuremaks kasvanud.

Lisaks sain nende juures olles hanesid peost toita. Ma olen neile millegipärast siiani alati terad ette visanud aga tegelikult on nii naljakalt kõditav tunne, kui nad neid peo seest söövad. Nii tore! Seega elab Lammie juures nüüd nn. meie kass ja meie kits, kes muidu oleks saanud kellegi kõhutäieks. Seega oleme tulemuse üle igati rõõmsad, sest neil on hea uus kodu.

Veidi oli küll imelik aga samal õhtul sõime Simoniga õhtusöögiks kitseliha. Parem on lihtsalt mitte mõelda üleliia, sest see tegelikult maitses väga hästi.

Kuna Simon aga endiselt tahtis endale ka mõnda lemmikut, siis läksime ja ostsime ta akvaariumi kaks kuldkala ning kaks tigu. Päris tore on nende tegemisi jälgida.

Lemmikloomadest veel. Nimelt palusid Mitch ja Jen, et me ühel nädalavahetusel Mitchi juures nende koerte ning basseini eest hoolitseksime. Ilmselgelt ei olnud meil selle vastu mitte midagi. Mitchil on rotveiler ja jack russelli terjer ning Jenil on kelpi. Me oleme ka enne mõnel päeval neile süüa käinud andmas ning vett vahetanud. Ükskord kui hakkasime ämbrist vett vahetama, siis Simon keelas mul sinna sisse vaadata. Otseloomulikult vaatasin esimese asjana ämbrisse. Sinna oli üks hiireke ära uppunud. Ja ta oli väga suureks paisunud. Väkkk. Seepeale võttis Simon hiirel sabast kinni ning viskas minema. Väkk-vääkk-väkkk-fuuuh... Oleksin pidanud teda ikka kuulama... Igatahes on kõik koerad on jube toredad ja armsad ning kolisime mõneks päevaks sinna.

Eriti hea oli Mitchi juures elamine ka sellepärast, et just sel nädalavahetusel oli Simonil sünna. Seega muutis see Mitchi juures elamine asja veidi teistsugusemaks. Olime nagu kuskil järjekordsel toredal puhkusel. Laupäeva päeval tulid meile basseini äärde külla Heather, Cale ja Sue ning lobisesime nendega seal tükk aega. Õhtul läksime kõik koos Lee ja Antonio juurde, sest Leel oli samuti sünna. Nad elavad vanas veterinaari majas. Uksest sisse minnes on neil endiselt alles vastuvõtu laud ning tagapool on alles ka operatsioonituba koos seal olnud varustusega. Päris põnev oli ringi vaadata. Nad ütlesid, et lemmikloomad neid siiani kummitamas pole käinud.

Olime Simoniga koos valmistanud Eesti kartulisalatit, mis tundus kõigile õnneks väga meeldivat. Eriti üllatas neid see, et see sisaldas õunatükikesi. Austraalia kartulisalat on hoopis teistsugune ning sisaldab peekonit jms. Neil ei seostu kartulisalatiga sünnipäevad. Sünna ise oli tore ning terve veranda ning hoov oli inimesi täis. Antonio on suur sigarifänn ning sel korral oli ta hankinud endale sigari, mis oli pärist lausa 1940nendatest. See käis siis huviliste seas ringi aga tundub, et ta oli siiski ainuke, kes oskas seda tõeliselt nautida.

Pühapäeval pidasime Simoni sünnat veidi rahulikumalt. Lebotasime telku ees, ligunesime basseinis ning käisime kinos Life Of Pi (2012) vaatamas. Peale seda olime veidi aega Troppys ning seejärel läksime tagsi Mitchi juurde. Sellest järgneval nädalavahetusel pidas Sue oma sünnat. Käisime loomulikult seal ka. Seega kahe nädala jooksul koguni kolm sünnat. Tore!

Nüüd aga asjast, millega mul on Austraalias elades siiani veidi keeruline harjuda. Nimelt on tavalise autoga sõites lubatud teatud promill alkoholi (suurte masinatega sõites on see null nagu Eestis). Paljude austraalaste arvates on igati normaalne autoroolis enne kohalejõudmist avada pudel õlut, sest seda joovad nad eriti palju. Minule on see vaatepilt aga täiesti vastuvõetamatu. Samas saan aru, et siin puudub selline liiklus nagu meil ning tihti ei tule maanteel sulle ühtegi autot vastu. Siiski on see harjumatu.


Veidi raha teemadel. Mulle meeldib Austraalias elades see, et erinevaid töid ning töölisi väärtustatakse palju kõrgemalt kui meil Eestis. Kui meil vaadatakse mingil põhjusel näiteks ehitustööliste peale veidi halvustavalt, siis siin on see normaalne, kui teed tööd suurte masinate peal või oma kätega. Palgavahe erinevate tööalade vahel pole sedavõrd märgatavalt erinev, kui meil. Lihttöölised saavad ka normaalset palka ning nad teevad oma tööd, sest see meeldib neile. Ka mina mõistan aina enam niitmistöö võlusid. See, et sa ei tööta kontoris paberihunniku taga ei tee sinust halvemat inimest. Tööd motiveerib tegema ka iganädalaselt saadav palk. Seega ei tule palgapäeva üleliia kaua oodata ning muretseda, kui palju sellest rahast enne uut palgapäeva veel alles on jäänud. Lisaks on kõigil, kes vähegi soovivad raha millegi jaoks koguda, see võimalus olemas, sest isegi veidi raha oma palgast kõrvale pannes, saab endale palju asju lubada. Kui panna raha kõrvale pangahoiusele, siis on võimalik igakuiselt teenida intressi lausa 4,65%. Elamiskulud on siin märgatavalt suuremad, kui Eestis, siis arvestades palgasummade suhet muude hindadega on kõik täiesti normaalne. Näitena võin öelda, et tehes päevas vaid neli tundi tööd (esmaspäevast reedeni) suudan ma enda kulud-tulud nullis hoida. Kui paljud Eestis elavatest inimestest seda öelda saavad?! Elu on siin ilus, päikseline ja rõõmus!

Ilmad lähevad iga päevaga aina jahedamaks ning on tunda, et sügis on alanud. Varsti  pean siinsetest luksustest loobuma ning minema tagasi niitmistööd tegema. See tähendab loobumist jälle nii igapäevaselt harjumuspäraseks saanud wc potist jms. Ja need on siin nii kenad ja puhtad igal pool. Mitte nagu Eestis, et kohati tahaks pigem põõsasse minna, kui wc-d külastada. Kõige raskem saab aga olema loobumine Simonist ning oma uutest toredatest sõpradest. Simoni ideest innustatuna tegi Grainne mulle ära minemise puhul pildiraami sisse fotovaliku, kus on peal pilte minust ja Simonist ning minust ja mu uutest sõpradest. See oli nii armas neist! Kui ühel õhtul arvas Mitch, et me enam ei kohtu, siis ütles ta väljas olles nii armsa toosti. Mul läks pool meelest ära, sest olin nii liigutatud aga point oli see, et ta on rõõmus, et on kohtunud minusuguse toreda tüdrukuga ning ta rõõmusatb selle üle, et Simon pidevalt eriti naerusuisena ringi käib. Hakkan neid jubedalt igatsema aga õnneks tulen Carnarvoni veel tagasi...

 
Läbitud teekond: Carnarvon -> New Beach -> Carnarvon -> Bibbawarra Bore -> Cape Couvier -> Red Bluff -> Blowholes -> Carnarvon -> Gascoyne Junction -> Winderie -> Gascoyne Junction -> Carnarvon -> Blowholes -> Carnarvon.