Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 25

Enamus jaanuarikuust on mul kulunud hoogsasti tööd tehes. Tööd on kõik olnud suuremal või vähemal määral seotud mangodega (mangode korjamine; mangode sorteerimine, puhastamine ja sabade lühemaks lõikamine; mangokastide kokkuvoltimine ning neile vastavate märgiste lisamine (tootja tempel ning sort); mangodele masinaga kleepekate peale kleepimine jne.). Lisaks käisid mangod läbi veel ka mürgi seest ning neid sorteeriti veel enne kasti panemist mitu korda. Järgi jäid vaid kõige ilusamad ja paremad mangod, mis polnud veel küpseks saanud. Eriti raske oligi ära visata just neid ilusaid ja küpseid vilju. Neid oli palju, väga palju ja need kõik jäid lihtsalt hunnikutesse mädanema... Alguses korjasin neid endale kõrvale, et hiljem puhastatuna need Simoni juures sügavkülma panna ning mõnele tuttavale neid veel jagada aga varsti sain aru, et ma ei jaksa neid kõiki nagunii ära tarbida ning nii tuligi neid palju ära visata. Peale pakkimist viiakse viljad külmhoonesse, kust need seejärel külmutussüsteemidega rekkale laetakse ning seejärel Perthi poodidesse viiakse. Mõned mangod jõudisd ringiga tagasi ka meie Carnarvoni Woolworths'i poekesse müügile.

Põnev asi, mida ma mangodest enne ei teadnud on see, et kui neil toorena sabad liiga lühikeseks lõigata, siis nad pritsivad välja happelist vedelikku. Kui unustasin selle nahalt ära pühida, siis õhtuks oli seal eriti aeglaselt paranev veritsev auk. Päris hirmutav oli selle vedelikuga ükskord silma saada. Jooksin kiiresti end loputama ning õnneks ei juhtunud midagi. Mõned inimesed on aga selle vedeliku suhtes eriti allergilised. Mairo muutus sellest näiteks üle keha täpiliseks ning otseloomulikult olid need täpid ka väga sügelevad. Mul seda muret õnneks polnud.

Kui mangod olid korjatud järgnes sellele nädalake pausi ning seejärel hakkasime mangopuid harvendama ning trimmima. Kevin võtab mootorsaega või traktori taga asuva trimmerdajaga puudelt vajalikud oksad ära ning tavaliselt toob need Bobcatiga suurde hunnikusse. Mõnel päeval pean aga mangopuude otsas ronima, et sealt lahtiseid oksi alla visata. Päike paistab seal kõrgel puuotsas tavaliselt eriti kaunina. Seal mangopuude otsas ronimisest tekkis mul ka selline tagasihoidlikumat sorti allergia. Nüüd kannan seda tööd tehes alati pikkasid varrukaid (endiselt on kohustuslikud ka saapad, kindad ja müts). Ilm on jätkuvalt vägagi suvine ning soojakraade on umbes +40°C, seda ikka varjus. Ühel päeval oli lausa +45°C. Ma ei oska öelda, palju neid kraade päikse käes on aga see number on suur. Tuult üleliia palju pole ning kui see puhub, siis on tunne nagu keegi hingaks sulle sooja õhku suust keha peale (Kristiina tähelepanek). Katsetasin õues panniga muna ja peekoni praadimist ning see õnnestus. Siiski pean tunnistama, et muna pigem kuivas ära.

Jätkates aga töö teemal... Kui Kevin on oksad minuni toonud, lasen need hakkemasinast läbi. Mõnikord pean mõned oksad veel mootorsaega enne masinasse surumist väiksemaks saagima.  Hakkepuit lendab suure hooga kallurauto kasti ning umbes kahe tunniga saab see täis. Siis olen rõõmus, sest seejärel saan selle viia suurtesse hunnikutesse, kust hiljem saab seda taimedele justkui väetiseks panna. Kallurautoga sõitmine on mu tööpäeva parim osa. Kevin paistab soovivat mind korralikuks rekkajuhiks õpetada. See mulle sobib. Vahepeal on meil abiks olnud kaks erinevat saksa backpackerit (Julian ja Andreas) aga erinevatel põhjustel nad enam meiega ei tööta ning üritame endale endiselt kedagi uut appi leida.

Mangodest veel niipalju, et neid annavad mõned farmid ära lausa tasuta. Tuleb lihtsalt kohale minna ja korjata. Ükspäev koputasid kolm umbes kümne aastast poissi mu karavani uksele ja proovisid mulle mangosid müüa. Mulle jäi mulje, et nad olid käruga neid farmist korjamas käinud ja seejärel proovisid neid laiskadele inimestele maha müüa. Ma seekord ei tundunud mingit vajadust neid endale juurde osta. Mu kõht on mangodest täis ning nii Simoni kui ka Mitchi sügavkülm on puhastatud mangosid täis. Uskumatult mõnus on nendest erinevaid smuutisid teha (mangod, banaanid, ananassid, maasikad jms.) ning seejärel neid näiteks Mitchi basseini ääres nautida...

Kevini ja Peta hoovis olevad viigimarja puud on ka ühed jube toredad asjad. Käisin sealt hooajal ikka endale mõnikord neid külmikusse korjamas. Ma näites enne ei teadnudki, et osad viigimarja sordid on valmis saades pealt rohelist värvi. Ma siiski eelistan neid lillasid. Rohelised on kuidagi paksema nahaga ning pole nii mahlased.

Tööst veel niipalju, et Troppy omanik pakkus mulle sinna baaridaamina tööd aga ütlesin sellest ära, sest see ei ole just selline asi, mida üleliia tahaksin teha. Siiski oli tore, et mulle mõeldi ning seda pakuti. Ka Sue arvas, et peaksin hakkama Carnarvoni Hotelli baaris tööle, sest siis ei peaks ma varsti linnast ära minema. Seegi pakkumine oli igati armas aga ütlesin, et see pole siiski täitsa mulle mõeldud töö. Carnarvonis töötaksin siiski meelsamini kui Troppys. Mul on tunne, et mind on siin igati omaks võetud. Seega ei tahagi ma üleliia tagasi niitma minna. Siiski tuleb seda tõenäoliselt juba märtsis teha... Õnneks tulen siiski peale seda siia veel tagasi.

Carnarvoni ja sellest ülespoole ehitatud majad peavad olema kõik ehitatud spetsiaalsete standardite järgi, et nad oleksid tormikindlad. See küll paljudele elanikele ei meeldi, sest see tähendab ehitades kõvasti rohkem kulutusi. Samas on see aga vajalik. Kuigi praegu on tormide hooaeg, siis pole siiani ükski eriti tugev nendest Carnarvoni sisse tulnud. Sellest hoolimata sidus Kevin mu tiguauto kenasti köitega maa külge. Nimelt on mu tiguauto pargitud betoonisillutisele, mille sisse on just selleks otstarbeks pandud metallist ketid. Samuti olen varustanud end söögi ja joogiveega. Loodan siiski, et tormid jäävad tulemata. Pisike tolmutorm meil siiski oli. Kõik oli justkui udu sees aga tegemist oli hoopis siinselt omase punase tolmuga. Põnev oli vaadata, kuidas punakad pilved meile lähemale liikusid. Ühel hetkel olime aga ise selle sees ning tegelikult eriti teist tunnet ei tekkinud.

Olen vist unustanud mainida, et enne Taavi äraminemist ostsin temalt ka auto ära. Seega olen nüüd rõõmus automaat käiguastiga Ford Falcon'i (1998) omanik. Veidi jama oli see, et pidin autol ära vahetama esirehvid, aku ning peale hoolduses käimist selgus, et ma olen õnnega koos, et mu autol käigukast õhku pole veel lennanud (see oleks maksma läinud rohkem, kui auto väärt on). Nimelt tegi see pidevalt imelikke hääli aga ma ei osanud arvata, et asi on nii hull. Õnneks pidin auto suure kilometraaži tõttu hooldusesse viima ning sealt siis sain terve hunniku ebameeldivaid üllatusi, mis läksid mulle kalliks maksma. Nüüd tean, et enne auto ostmist tuleb temaga siiski alati hooldusesse minna.

26. jaanuar on Austraalia päev. Kuna sel aastal sattus see laupäevasele päevale, siis anti esmaspäev üldiselt kõigile vabaks (Simon pidi muidugi tööl olema). Õhtul läsime Simoniga Mitch juurde järjekordsele basseinipeole ning täpselt 20:30 liikusime pooleks tunniks ookeani äärde, et nautida linna poolt korraldatud ilutulestikku. Küsisin Simonilt, kas Austraalia päev on justkui olulisem kui aastavahetus, et selle puhul on ilutulestik aga aastavahetusel polnud. Ta ütles, et keerulisemat küsimust oleks mul raske küsida.

Ühel õhtul tuli Simoni juurde üks pisike armas kiisu. Tegime talle veidi pai ning mõtlesime, et ta läheb varsti oma teed. Aga  kui me tuppa läksime, siis hüppas kass aknalauale ning pani oma käpakese vastu klaasi, justkui paludes, et me ta sisse laseksime. Kuna kassid on kiskjad ja murravad maha Austraaliale omaseid väikseid loomi ja linde, siis neid siin eriti ei armastata. Simon on aga lootusetu loomaarmastaja ning seega lubasimegi kiisu tuppa. Andsime talle süüa ning mängisime temaga veidi. Ta oli eriti sõbralik ja nurrus pidevalt. Järgmisel päeval tegime ukse lahti ning ta jooksis kohe oma kassiasju ajama. Uuesti nägime teda alles õhtul. Sedasi kordus asi mitu päeva. Nüüd pole me teda kahjuks enam näinud. Loodan, et tal oli omanik, kes ta üles leidis.

Ühel õhtul jalutasime Simoni juurde ning nagu ikka, vilistasime ning hüüdsime tema lähedal elavale puuripapagoile "hello". Papagoi nimelt vastab sellele alati omapoolse vile või tervitusega. Kui tal on igav, siis hüüab või vilistab ta alati, kui kuuleb, et keegi ta hoovist mööda läheb. Seejärel nägime Simoni naabrit, kes olevat mõned päevad tagasi rannast merilehma kolju leidnud. Sellist asja ei näe täitsa igapäev. Isegi Simon polnud seda kunagi enne näinud. Päris põnev oli näha, kuidas see oli üles ehitatud. No ja nüüd seda koljut nähes võite ette kujutada mu ehmatust, kui see tegelane mõned kuud tagasi minust mõne meetri kauguselt mööda ujus...

Ühel ilusal nädalavahetusel otsustasime Kristiina ja Jaanusega Coral Baysse minna. Sinna sõites nägin teepeal väikest tuulekeerist. Seejärel kadus see kuskile ära ning eeldasin, et see keerutas end teeäärde. Ühel hetkel aga hakkas auto rappuma ning kontrolli auto üle oli keeruline säilitada. Nimelt olin suutnud siiski tuulekeerisest läbi sõita. Õnneks läks kõik siiski kenasti ning sõitsime veidi ärevatena rõõmsalt edasi.

 Loomulikult külastasime sealset eriti head pagariäri ning kohe olid linnukesed meist vägagi huvitatud. Ostsin endale sealt vägagi kirjut koera meenutava koogitüki aga selle nimeks oli hoopiski siilikook. Lisaks käisin ühes oma lemmikpoes, mille nimi on Näkineiu koobas. Eriti tore ja sõbralik tädi tegeles minuga terve hommiku ning aitas mul sobilikud bikiinid välja valida. Ma pole vist kunagi nii palju erinevaid bikiine selga proovinud, kui sel hommikul. Oleks ainult igas poes sellisel tasemel teenindus.

Simon ei saanud meiega reedel kaasa tulla, sest pidi algselt nädalavahetusel tööl olema. Umbes kaks tundi peale meie ärasõitmist teatas ta ülemus, et ta saab siiski nädalavahetuse vabaks. Seega sõitis ta rõõmsasti laupäeva hommikul meile sinna oma autoga järgi. Käisime ujumas, snorgeldamas, jalutamas jne. Jube mõnus oli. Magasime tema auto katusel sellise spetsiaalse madratsi moodi aluse peal ning nautisime kuupaistet ja tuhandeid peakohal olevaid tähti.

Kuna Coral Bay kuulub väidetavalt kümne kõige parema sukeldumiskoha alla maailmas ning seda võrreldakse Suure Korallrahuga. Otsustasime seda asja korralikult nautida ning läksime korallinautlejate laevukesega sõitma. Kristiina ja Jaanus käisid sukeldumas ning meie Simoniga snorgeldamas. Kõik oli uskumatult ilus. Koralle oli igas suuruses ja värvuses ning kalasid oli tuhandeid. Nii väikseid kui ka suuri. Kõige suurem oli minust kolm korda suurem haikala. Meid viidi kohta, kus haid end puhastamas käivad. Nimelt on ühe tohutu suure koralli vahel parajalt tugev hoovus ning haid saavad seal rahulikult peaaegu paigal olla ning lasta end väikestel kaladel uimede ja hammaste vahelt puhastada. Enamuses haid olid sellised pisikesed, umbes meetri pikkused aga see üks oli ikka jube suur. Enne kui laevast välja läksime, siis räägiti meile, et eelmisel päeval olevat nad näinud seal lausa 15. haikala. Aga kõik olevat täielikult turvaline, sest see olevat puhastamiskoht mitte söögikoht. Siiski oli olemine päris kõhe. Ma ei tea, kui rõõmus ma oleksin olnud Kristiina ja Jaanuse asemel, kes neile sukeldudes vahepeal kohe eriti lähedal viibisid. Tegelikult hoidsid haid aga inimestest siiski eemale. Ja noh, eks need instruktorid ju teavad, kas ja kuhu tohib minna jne. Nad ju teevad neid ekskursioone igapäevaselt siiski. Lisaks nägime päris mitut suurt kilpkonna ujumas ning mõnda raikala. Veetemperatuur esimeses kohas oli +29°C ja teises kohas +31°C. Arvan, et see on ideaalne veetemperatuur, sest sisse minnes on tiba jahutav ning ujudes ei hakka palav ega ka külm.

Kolm uut tähelepaneut seoses kuuma ilmaga: 1) rattarehvid võivad päikse käes lõhkeda (see juhtus Jaanuse rattaga); 2) energiajooki ei tohi autosse jätta, sest see võib seal plahvatada (hea, et Simon seda mul seal enne märkas); 3) autopulti (võtmeid) ei tohi jätta autokatusele, sest mingid jubinad võivad seal sees kuumusest ära sulada (jälle hea, et Simon oskab neid asju märgata).

Kuumusega seostub mulle kohe ka üks tore auto, mis mööda Carnarvoni ringi sõidab. Nimelt on selle peale kirjutatud ICE (jää). Kõik irvitavad, et tegemist peab olema mingi uue teenusega. Tegelikult on tegemist tavalise politsei autoga (POLICE) aga kuna esiuks on ära vahetatud ning uusi silte veel peale pole pandud siis ongi meil selline tore auto.

Ja veel üks asi: alati ei tasu eeldada, et kraaniausi kõrval olev pudel on nõudepesuvahend, sest vabalt võib juhtuda, et see on hoopis siirup. Ja ma tean nüüd, et siirup ei hakka vahutama ega pese nõusid puhtaks. Simonil ja ta sõpradel oli muidugi nalja kui palju. No tegelikult oli mul endal ikka ka väga lõbus.

Veidi veel siinsetest pubidest. Nimelt olen maininud, et kolmapäeviti on Troppy's backpackerite õhtu, kus saab tasuta grillsööki süüa. Reedeti on Carnarvoni pubis tasuta snäkid ja teisipäeviti peaks midagi toimuma Cassy's. Miks meil Eestis selliseid asju pole?! Lisaks on siinsetes pubides plaadiautomaadid. Tegelikult seal muidugi plaate sees pole aga sellegi poolest saab sealt raha sisse pannes endale kolm laulu valida. Ja mina arvasin, et sellised asjad on pärit kuskilt minevikust.

Carnarvoni pubist veel niipalju, et see on selline veidi ehk lotomängijatele suunatud koht. Nimelt saab iga kell automaadist võtta pileteid erinevatele hobuste või koerte võidujooksudele, mida pidevalt kantakse üle pubi paljudest erinevatest telekatest. Erilised huvilised võivad aga vaadata eelmiseid tulemusi ning panustada oma panuseid ehk veidi asjatundlikumalt. Nimelt on üks ruum täis erinevaid raamatudi ja tabeleid, kust võib vajalikku infot otsida. Lisaks on seal müügil erinevad lotopiletid. Reedeti pubist alkoholi ostes saab alati kaasa spetsiaalse lotopileti, mille võitja loositakse välja kell 23. Võitja peab minema ja valima klaasi taga olevate tagurpidi pööratud kaartide seast välja jokkeri. Kui tal see õnnestub, siis on ta võitnud peavõidu. Üks mu tuttav võitis just 2500$. Kui see tal ei õnnestu, siis võib ta valida kuuspakk õlle ning veini vahel. Lisaks saab reedeti endale soetada spetsiaalseid lotonumbreid. Võitja loositase välja kell 21 ning ta saab endale grillkana ning pudeli veini.

Mõned backpackerid kindlasti ei tea seda, et neil tasuks tööd otsides alati peatuda Backpackersi hotellis (Port Hotell), sest nede juures peatudes on võimalik, et neile pakutakse tööd. Nimelt helistavad kohalikud farmerid ja teised tööliste otsijad hotelli ning sealt siis töötajad juba otsivad neile sobivaid töölisi. Lisaks on võimalik kõigest 30$ eest nädalas saada spetasiaalse bussiga tööle ja koju tagasi.

Veidi veel backpackeritest. Üldiselt suhtutakse neisse hästi, kuid siiski on kohati tunda ka väikest vaenu. Eks see on ka arusaadav, sest paljud reisivad ju niisama erinevatest linnadest läbi ega tunne vajadust endast üleliia head muljet jätta. Ja pealegi on kõigile alati teada, et nad tulevad ja lähevad. Nii on lood ju ka minuga. Veidi ebameeldivat suhtumist olen tundnud paaril korral mangosid korjates, kui minust kui suvalisest töötajast vaadati niisama läbi ning mindi Kevini ja Petaga rääkima. Lisaks oli ükskord Troppy's üks tüüp, kes tundus vihkavat kõiki peale austraallaste. Proovisime küll Simoniga ta teemasid vältida aga see ei õnnestunud ning kogu see asi ajas meid kõiki teataval määral närvi. Otsustasime temaga seejärel enam mitte suhelda ning jätkasime suhtlemist oma sõpradega.

Ühel õhtul toimus Carnarvoni pubi ees kaklus. Nimelt sai asi alguse sellest, kui baaridaam Lyndsey palus ühel purjus aborigeenil pubist lahkuda. Tüüp aga muutus vihaseks ning lükkas Lyndsey't. Seejärel üks tüüp küsis, mis ta oma arvates teeb, et tüdrukut sedasi lükkab. Siis jooksis aborigeen selle tüübi juurde, kes istus umbes meetri kõrguse betoonääre peal ning lükkas ta selili asfaldile. Ise jooksis ta siis eemale. Mõne hetke pärast jooksis ta aga tagasi ning ründas ühte kolmandat tüüpi. Ta nimelt ei saanud aru, et see polnud sama kutt, kelle ta enne pikali lükkas. Igatahes oli see mees temast märgatavalt tugevam ning pani ta lihtsalt sellili maha. Ei löönud ega midagi. Lõpuks laskis lahti. Aborigeen jooksis ära ning juba jälle oli ta hetk hiljem seal tagasi. Asi kordus. Selle aja peale oli kohale jõudnud ka politsei, kes aborigeeni oma autosse tõstsid. Ta tagus auto seinu veel tükk aega. Hiljem tuli välja, et see mees, kes selle aborigeeni sellili maha pani, töötab kurjategijatega ning tema on see, kes neid vajadusel Perthi lennuki peale transpordib jne. Õnneks oli pubis ka üks arst, kes kohe ta peahaava kinni sidus ning lõppkokkuvõttes lõppes kõik siiski hästi. Hiljem tuli Sue mu juurde ja ütles, et see pole täitsa tavaline ning selliseid asju siin üldjuhul siiski ei juhtu.

Veidi enne Kristiina ja Jaanuse Austraaliast äraminemist käisime nende ning Petaga ja Keviniga Gwoonwardu Mia aborigeenikeskuses hommikusööki söömas. See oli ühtlasi meile tänuks ka mangode korjamise eest. Viimasel nädalavahetusel enne Kristiina ja Jaanuse äraminemist istusime kõik koos nende kiriku verandal, sõime ja nautisime niisama teiste eestlaste seltskonda. Meid oli tol hetkel kokku lausa kaheksa.

Nüüdseks on Kristiina ja Jaanus kahjuks Austraaliast ära läinud. Enne nende äraminemist vahetasin nendega fotokad ära ning olen oma uue fotokaga igati rahul, sest sellega saab teha pilte ka vee all. Aitäh! Samuti läksid Carnarvonist tagasi Perthi Siret ja Mairo (siinkohal tunnen vastupandamatut kiusatust mainida, et ka nemad viskas Ross oma elamisest välja. Ja ma ei usu, et nad seda kuidagi ära olid teeninud).

Lisaks kõigele sellele käisime vahepeal Simoniga taaskord Rocky Pooli ääres. Sinnasõites läks meil teepeal rehv katki aga suutsime selle erakordselt kiiresti ära vahetada ning teekond võis jätkuda. Teel sinna sõitsid meile vastu teised Eestlased ning see oli ka ainuke auto, mida me sealolles kahe päeva jooksul nägime. Käisime ujumas (seekord oli vett kõvasti rohkem), jalutasime, tegime lõket ning nautisime päikeseloojangut ja meist veidi eemal olevat äikesetormi. Ühel hetkel tõusis aga meeletult suur tuul ning meie plastiktoolid jms. hakkas lendama. Püüdsime need kinni ning läksime autosse, kus saime ringi lendava liiva eest kaitstult välgusähvatusi ning müristamist edasi nautida. Vahepeal sadas isegi veidi vihma. Üksi olles oleksin vist ikka päris hirmunud olnud aga Simoniga koos nautisin seda täiega. Öösel magasime taaskord ta auto katusel, sest vihma enam ei sadanud. Hommikul ujusime ja jalutasime veel veidi ning püüdsime mõned kalad Simoni akvaariumisse ja sõitsime koju. Mõnna!

Vahepeal oli ka sõbrapäev. Siin seda päeva üldiselt väga ei tähistata. Kui ma otsisin januari keskel sõbrapäeva kaarte, siis pidin saatmiseks leppima tavaliste Carnarvoni postkaartidega, sest mul ei õnnestunud ühtegi südametekestega kaarti leida. Sõbrapäev iseenesest möödus mul aga eelmise aastaga võrreldes korduvalt mõnusamalt ja paremini. Peale tööpäeva saime Simoniga kokku. Ta oli mulle ostnud suure ja eriti ilusa lillekimbu. Päikeseloojangul käisime taasavatud Carnarvoni Hotelli Waters Edge meretoidu restoranis õhtust söömas. Austrid ning muud mereelukad maitsesid eriti hästi ning päev oli igati korda läinud.

Mitch ostis Jenile Jaanuselt Kristiina ratta ning nädalavahetusel käisime esimest korda nendega sõitmas. Tuli välja, et Jen pole umbes kümme aastat rattaga sõitnud. Olin vägagi üllatunud. Igatahes oli tore, et vahelduseks Simonile olid ka nemad meiega kaasas. Sõitsime ookeani äärde ujuma ning tagasi. Kuna sõitsime üle muuli ning läbi liiva ja vee, siis oli see Jeni jaoks vist esimese korra kohta veidi palju. Loodan, et ta siiski tuleb järgmine kord ka.

Vahepeal olen käinud veel erinevate inimsete juures BBQdel ning korduvalt ja korduvalt ujunud ringi Mitchi basseinis. Kuna see viimane koht on päris paljude hulgas populaarne, siis ühel teisel BBQl otsustasime teha ka ühe pildi basseinis - seekord tühjas, katkises ja suht räpases... Aga ikkagi basseinipidu!

 Laiskadel päevadel oleme Simoniga vaadanud erinevaid Austraalia filme (The Lighthorseman (1987); The Man From Snowy River (1982); Where The Wild Things Are (2009); The Cup (2001) jne.). Olen jube rahul! Lisaks oleme vaadanud Uus Meremaa sarja Outrageous Fortune, mille erinevad tegelased on väga sarnased minu uute sõpradega. Vahepeal jääbki lausa mulje nagu räägiks sari neist. Väga lõbus igatahes.

Nüüd aga ühest toredast avastusest veidi. Nimelt rääkisin pubis ühe tüübiga, kes väitis, et kohalikus IGA toidupoes müüakse Eestis valmistatud heeringaid. Mul oli seda raske uskuda ning mõned päevad hiljem läksin asja uurima. Minu suureks üllatuseks leidsingi poest tõepoolest Eestis valmisatatud Rullmopsid (6,02$) ja heeringad (5,67$). Eestikeelseid tekste peal pole aga silt ütleb selgelt: Produced in Estonia (valmistatud Eestis). Siiani pole ma Austraalias olles ühtegi Eestis valmistatud toodet müügil näinud. Ma pole neid veel avada jõudnud aga nad näevad väga head välja.


Läbitud teekond: Carnarvon -> Coral Bay -> Carnarvon -> Rocky Pool -> Carnarvon.

---