Tööpäevadest pole mul eriti midagi huvitavat kirjutada, sest nad kõik on suhteliselt sarnased. Seega kirjutan hoopis sellest, mis me oleme teinud vabadel päevadel. Kui oleme sattunud mõnda linnakesse, siis on Kevin meid ikka veidi autoga ringi sõidutanud, et näidata, mis kohaga on tegemist ning mõnikord oleme saanud ka veidi ringi jalutada või ujumas käija jms. teha (Port Hedland, Honeymoon Cove). Nimelt olen Kevinile maininud, et kuigi töötegemine on mulle oluline, siis tahaksin ikka ka maksimaalselt erinevaid kohti näha. Kuna saame hästi läbi, siis on ta seda ka õnneks võimaldanud.
Kolm ööd (mitte järjest) oleme veetnud Pardoo Roadhouse'i karavanpargis. Esimesel õhtul oli seal isegi päris palju rahvast, kes kõik grillisid ning pidutsesid õues. Tekkis selline jaanupäeva tunne. Kahel õhtul sõime sealses baaris õhtusööki, mille ülemus meile välja tegi. Söök oli väga maitsev. Kuna Kevin juba teab mu magusaarmastusest, siis küsis ta kas soovin magustoitu ka. Loomulikult ei suutnud ma sellest keelduda. Kusjuures magustoiduks oli piparkoogi maitseline kausike, mille sees oli jäätis.
Tundub, et Kevin tunneb siinkandis peaaegu kõiki inimesi, sest ka sealne ülemus oli tema tuttav. Päris tihti juhtub, et tööl olles sõidab keegi mööda ning siis veidi aja pärast palub Kevin, et ma ootaksin teda minutikese, et kellegagi rääkida. Üldjuhul tean, et see tähendab umbes pooletunnist pausi. Mulle see muidugi sobib, sest saan siis rahulikult süüa või end õues veidi sirutada, painutada. Olen isegi hakanud leiutama erinevaid harjutusi, mida traktori abil teha saab (plaksuga kätekõverdused selle najal; jalalöögid esirehvi kohale jne.). Seda kõike olen sunnitud tegema, sest muidu ei jõuaks ma end päeva jooksul peaaegu üldse liigutada ning ma kohe kuidagi ei tahaks kogu oma lihsatest ilma jääda.
Ühel õhtul, kui olin peaaegu magama jäänud kuulsin äkki suuremat sorti rehvivilinat ja kellegi püüdlust oma road traini peatada. Hetk hiljem kuulsin lehma karjet. Läksin õue ning nägin pimeduses, et tulukestes särav masin oli peatunud. Umbes viis minutit peale seda sõitis ta edasi. Mõtlesin vaesele lehmale ning lootsin, et ta sai hetkega surma ega piinle seal teeääres. Mingi lehm häälitses kuskil. Lootsin, et see pole tema. Läksin tuppa ning proovisin magama jääda. Peas jooksid mõtted, et kui lehm veel ammub, siis lähen ja äratan Kevini üles ning lasen tal sellel teemal midagi ette võtta. Ega ta midagi ilusat ei teeks aga vähemalt ei peaks loomake piinlema. Tema üks võtetest on seotud näiteks traktori niidukiga... Kujutasin kõike suht elavalt ette. Järgnes vaikus ning rahunesin juba veidi maha, kuniks äkki hüppas keegi mu käe peale. Piiksatasin ehmatusest, kuid ei karjatanud. Võtsin telefoni ning valgustasin kohta, kus mu käsi oli olnud. Seal istus pisike konnake. Jälle! Õnneks ei hüpanud ta seekord mulle näkku. Tõusin püsti ning viskasin ta õue. Tõenäoliselt oli ta kogu see kuu aega meiega kaasa reisinud, sest siinkandis konnasid pole. Ega mul ei jäänud muud üle, kui proovida uuesti magamajäämist. See võttis omajagu aega aga lõpuks siiski õnnestus.
Siinkohal veel üks vahejuhtum, mis on samuti lehmaga seotud. Ühel päeval niitsin rahulikult oma traktoriga muru ning märkasin tee ääres pikutamas armast pruuni lehmakest. Imestasin, et ta nii lähedal pikutas. Peatasin traktori, et temast pilti teha, kuid enne kui jõudsin fotoka haarata proovis lehm püsti tõusta ning eemale kõndida. See ei õnnestunud. Tema parem esijalg oli vist täitsa sodi. Ta läks tagasi pikutavasse asendisse. Teatasin läbi raadio Kevinile lehmast ning ta käskis mul edasi sõita. Nägin, kuidas ta traktor lehma lähedal peatus ning kuidas ta erekollane särk liikus põõsaste vahele. Veidi aja pärast nägin, kuidas ta tagasi traktorisse istus ning teatas, et võime edasi liikuda. Mu pisarad voolasid. Nii kahju oli lehmast aga samas teadsin, et sedasi teeääres piinlemine ning nädala-kahe pärast janusse ning söögipuudusesse suremine poleks ka õige olnud. Kui olime oma laagripaigast möödumas läksime sealt läbi, et mu traktori rehvi veidi pumbata. Seejärel teatas Kevin, et ma jään nüüd koju aga tema läheb ja teeb tööd edasi. Puiklesin küll veidi vastu, kuid jäin üsna pea nõusse. Tuju oli tõesti jama aga pesemine, jäätis ning pikutamine tegid olemise palju paremaks. Tore, et mul on ülemus, kes mind mõistab (kuigi tema tegi ju selle kõige hullema töö tegelikult ise ära).
Nüüd aga rõõmsamate teemade juurde. Mõned päevad enne oma sünnipäeva leidsin tee äärest ilusa roosa iPod'i (8GB). See töötab täiesti korralikult ning ka aku peab vabalt terve mu pika tööpäeva vastu. Olen jube õnnelik oma leiu üle.
Minu sünnipäev Austraalias möödus igati meeldejäävalt ning toredalt. Kuna oli pühapäev, siis tegi Kevin hommikusöögiks oma traditsioonilist pühapäevast inglise hommikusööki, mida ta on meile igal pühapäeval teinud (peekon, vorstike ning sai praemuna ja Vegemite'ga. Kastmeks tomatikaste seentega). Mul vedas ning sain ka toredaid kingitusi: lilled, šokolaadi, šokolaadikommid, šokolaaditori ja uue digifotoka. Olin igati üllatunud ja vägagi rahul. Pikutasin veidi voodis, sõin šokolaadikommi ning jõin piima, kuni saime alustada hommikusöögiga. Kõht sai jube täis. Pikutasin veel veidi voodis ning seejärel suundusime Carawine Gorge jõkke ujuma. Koht oli järjekordselt silmipimestavalt ilus: kivine mägi ning selle ääres olev sooja veega jõgi, kus ujusid kolm musta luike. Nad on siin kaitse all ning neid võivad süüa vaid kuninglikud pead. Kusjuures neil pole siin valgeid luikesid. Kuna Taavi oli veidi haige, siis ta istus niisama varjus ja luges ajakirja ega tulnud seekord ujuma. Tormasin vee suunas, et katsuda, kui soe see on. Kevin ütles enne, et oleksin ettevaatlik, sest seal on sopane. Võtsin plätud jalast ning ei teinud sellest probleemi. Probleemi polnud, kuni vajusin põlvini sügavasse mutta ning jäin sinna kinni. Irvitasin enda üle tükk aega, kuni Kevin mind sealt välja päästis. Seejärel läksime vette. Ujuma läksime täispuhutud ratta siserehvidega. Mina sain endale suure traktori rehvi, mille peal oli lausa ideaalne pikutada. Ujusime teisele kaldale kiviseina äärde ning istusime seal päikse käes ja rääkisime tükk aega juttu. Ühel hetkel tekkis vee peale tuulekeeris, mis tiirutas mööda jõesoppi ringi. Nii põnev oli aga varsti see vaibus ning kadus. Peale ujumist grillisime vorstikesi ning sõime kartulisalatit. Kui olime tagasi laagrisse sõitnud, otsustasin järjekordse künka otsa ronida. Võtsin kaasa šokolaadi ning veidi veini. Istusin seal, kuni päike oli loojunud. Vaade oli järjekordselt imeline ning tunne sees suurepärane. Sünnipäev oli möödunud väga mõnusalt. Kui hakkasin alla ronima, siis oli Kevin mulle vastu jalutanud ning seejärel läksime tuppa magusat sööma. Lisaks kingiks saadud šokolaaditordile olin ise ka kirjut koera teinud. Mida rohkem magusat, seda parem.
Siinsetel teedel sõidavad ringi väga paljud road trainid. Mõned masinatest on eriti suured ning nende ees ja järel sõidavad väiksed sõiduautod, mis teavitavad raadio teel eesolevatest ohtudest ning annavad ka teistele liiklejatele suurest masinast teada. Vajadusel peatatakse kogu liiklus. Tihti veetakse erinevaid metallist kandilisi majakesi. Ühel päeval nägin, kuidas üks masin vedas hiigelsuuri rattarehve. Ma polenud enne kunagi nii suuri rehve näinud. Püsti seistes oleks nad olnud minu tiguautost päris palju kõrgemad. Mingil teisel päeval nägin, kuidas veeti meeletult suurti autokaste. Ma ei suuda hästi ettegi kujutada, millised masinad neid kasutavad. Tõenäoliselt mõned hiiglaslikud ning megakallid kaevandusmasinad.
Erinevaid kaevandusi on siinkandis hästi palju. Kui avatakse kaevandus ehitatakse selle juurde ka kaevanduslinnak, kus asub kõik eluks vajalik. Kui kaevandus end sulgeb, peab aga kõik olema jälle endises seisukorras. See tähendab seda, et näiteks kaubanduskeskused müüakse maha ning ehitatakse kuskile tihtipeale päris kaugele kohta uuesti millekski üles. Lammutatakse kõik, mis on ehitatud (sh. ehitatud teed) ning kaevatakse üles istutatud taimed ja puud. Tagasi istutatakse need liigid, mis seal algselt kasvasid. Seega on paljud kaevanduslinnakud, mille nimi seisab kaardil, tegelikult tühjad kohad, mille endisest linnakustaatusest võivad märku anda vaid ühepikkused puud.
Ühel päeval kutsus Kevin mind traktorist välja, sest tahtis mulle Golden Orb ämbliku näidata. Tema nimetus tuleb sellest, et tema kootud võrk on kuldkollast värvi. Väga lahe! Tegelikult pildi pealt hiljem vaadates tundub ta päris armas. Kevin proovib mulle tihti erinevaid asju näidata ja õpetada. Olen juba suutnud päris mitu taimeliiki selgeks saada ning mõne teokarbi inglisekeelsed nimetused on mul ka teada. Lisaks räägib ta mulle ka rõõmuga siinsetest loomadest ning nende harjumustest. Põnev!
Läbitud teekond: Port Hedland->Carawine Gorge->Marble Bar.
Kolm ööd (mitte järjest) oleme veetnud Pardoo Roadhouse'i karavanpargis. Esimesel õhtul oli seal isegi päris palju rahvast, kes kõik grillisid ning pidutsesid õues. Tekkis selline jaanupäeva tunne. Kahel õhtul sõime sealses baaris õhtusööki, mille ülemus meile välja tegi. Söök oli väga maitsev. Kuna Kevin juba teab mu magusaarmastusest, siis küsis ta kas soovin magustoitu ka. Loomulikult ei suutnud ma sellest keelduda. Kusjuures magustoiduks oli piparkoogi maitseline kausike, mille sees oli jäätis.Tundub, et Kevin tunneb siinkandis peaaegu kõiki inimesi, sest ka sealne ülemus oli tema tuttav. Päris tihti juhtub, et tööl olles sõidab keegi mööda ning siis veidi aja pärast palub Kevin, et ma ootaksin teda minutikese, et kellegagi rääkida. Üldjuhul tean, et see tähendab umbes pooletunnist pausi. Mulle see muidugi sobib, sest saan siis rahulikult süüa või end õues veidi sirutada, painutada. Olen isegi hakanud leiutama erinevaid harjutusi, mida traktori abil teha saab (plaksuga kätekõverdused selle najal; jalalöögid esirehvi kohale jne.). Seda kõike olen sunnitud tegema, sest muidu ei jõuaks ma end päeva jooksul peaaegu üldse liigutada ning ma kohe kuidagi ei tahaks kogu oma lihsatest ilma jääda.
Ühel õhtul, kui olin peaaegu magama jäänud kuulsin äkki suuremat sorti rehvivilinat ja kellegi püüdlust oma road traini peatada. Hetk hiljem kuulsin lehma karjet. Läksin õue ning nägin pimeduses, et tulukestes särav masin oli peatunud. Umbes viis minutit peale seda sõitis ta edasi. Mõtlesin vaesele lehmale ning lootsin, et ta sai hetkega surma ega piinle seal teeääres. Mingi lehm häälitses kuskil. Lootsin, et see pole tema. Läksin tuppa ning proovisin magama jääda. Peas jooksid mõtted, et kui lehm veel ammub, siis lähen ja äratan Kevini üles ning lasen tal sellel teemal midagi ette võtta. Ega ta midagi ilusat ei teeks aga vähemalt ei peaks loomake piinlema. Tema üks võtetest on seotud näiteks traktori niidukiga... Kujutasin kõike suht elavalt ette. Järgnes vaikus ning rahunesin juba veidi maha, kuniks äkki hüppas keegi mu käe peale. Piiksatasin ehmatusest, kuid ei karjatanud. Võtsin telefoni ning valgustasin kohta, kus mu käsi oli olnud. Seal istus pisike konnake. Jälle! Õnneks ei hüpanud ta seekord mulle näkku. Tõusin püsti ning viskasin ta õue. Tõenäoliselt oli ta kogu see kuu aega meiega kaasa reisinud, sest siinkandis konnasid pole. Ega mul ei jäänud muud üle, kui proovida uuesti magamajäämist. See võttis omajagu aega aga lõpuks siiski õnnestus.
Siinkohal veel üks vahejuhtum, mis on samuti lehmaga seotud. Ühel päeval niitsin rahulikult oma traktoriga muru ning märkasin tee ääres pikutamas armast pruuni lehmakest. Imestasin, et ta nii lähedal pikutas. Peatasin traktori, et temast pilti teha, kuid enne kui jõudsin fotoka haarata proovis lehm püsti tõusta ning eemale kõndida. See ei õnnestunud. Tema parem esijalg oli vist täitsa sodi. Ta läks tagasi pikutavasse asendisse. Teatasin läbi raadio Kevinile lehmast ning ta käskis mul edasi sõita. Nägin, kuidas ta traktor lehma lähedal peatus ning kuidas ta erekollane särk liikus põõsaste vahele. Veidi aja pärast nägin, kuidas ta tagasi traktorisse istus ning teatas, et võime edasi liikuda. Mu pisarad voolasid. Nii kahju oli lehmast aga samas teadsin, et sedasi teeääres piinlemine ning nädala-kahe pärast janusse ning söögipuudusesse suremine poleks ka õige olnud. Kui olime oma laagripaigast möödumas läksime sealt läbi, et mu traktori rehvi veidi pumbata. Seejärel teatas Kevin, et ma jään nüüd koju aga tema läheb ja teeb tööd edasi. Puiklesin küll veidi vastu, kuid jäin üsna pea nõusse. Tuju oli tõesti jama aga pesemine, jäätis ning pikutamine tegid olemise palju paremaks. Tore, et mul on ülemus, kes mind mõistab (kuigi tema tegi ju selle kõige hullema töö tegelikult ise ära).
Nüüd aga rõõmsamate teemade juurde. Mõned päevad enne oma sünnipäeva leidsin tee äärest ilusa roosa iPod'i (8GB). See töötab täiesti korralikult ning ka aku peab vabalt terve mu pika tööpäeva vastu. Olen jube õnnelik oma leiu üle.
Minu sünnipäev Austraalias möödus igati meeldejäävalt ning toredalt. Kuna oli pühapäev, siis tegi Kevin hommikusöögiks oma traditsioonilist pühapäevast inglise hommikusööki, mida ta on meile igal pühapäeval teinud (peekon, vorstike ning sai praemuna ja Vegemite'ga. Kastmeks tomatikaste seentega). Mul vedas ning sain ka toredaid kingitusi: lilled, šokolaadi, šokolaadikommid, šokolaaditori ja uue digifotoka. Olin igati üllatunud ja vägagi rahul. Pikutasin veidi voodis, sõin šokolaadikommi ning jõin piima, kuni saime alustada hommikusöögiga. Kõht sai jube täis. Pikutasin veel veidi voodis ning seejärel suundusime Carawine Gorge jõkke ujuma. Koht oli järjekordselt silmipimestavalt ilus: kivine mägi ning selle ääres olev sooja veega jõgi, kus ujusid kolm musta luike. Nad on siin kaitse all ning neid võivad süüa vaid kuninglikud pead. Kusjuures neil pole siin valgeid luikesid. Kuna Taavi oli veidi haige, siis ta istus niisama varjus ja luges ajakirja ega tulnud seekord ujuma. Tormasin vee suunas, et katsuda, kui soe see on. Kevin ütles enne, et oleksin ettevaatlik, sest seal on sopane. Võtsin plätud jalast ning ei teinud sellest probleemi. Probleemi polnud, kuni vajusin põlvini sügavasse mutta ning jäin sinna kinni. Irvitasin enda üle tükk aega, kuni Kevin mind sealt välja päästis. Seejärel läksime vette. Ujuma läksime täispuhutud ratta siserehvidega. Mina sain endale suure traktori rehvi, mille peal oli lausa ideaalne pikutada. Ujusime teisele kaldale kiviseina äärde ning istusime seal päikse käes ja rääkisime tükk aega juttu. Ühel hetkel tekkis vee peale tuulekeeris, mis tiirutas mööda jõesoppi ringi. Nii põnev oli aga varsti see vaibus ning kadus. Peale ujumist grillisime vorstikesi ning sõime kartulisalatit. Kui olime tagasi laagrisse sõitnud, otsustasin järjekordse künka otsa ronida. Võtsin kaasa šokolaadi ning veidi veini. Istusin seal, kuni päike oli loojunud. Vaade oli järjekordselt imeline ning tunne sees suurepärane. Sünnipäev oli möödunud väga mõnusalt. Kui hakkasin alla ronima, siis oli Kevin mulle vastu jalutanud ning seejärel läksime tuppa magusat sööma. Lisaks kingiks saadud šokolaaditordile olin ise ka kirjut koera teinud. Mida rohkem magusat, seda parem.
Siinsetel teedel sõidavad ringi väga paljud road trainid. Mõned masinatest on eriti suured ning nende ees ja järel sõidavad väiksed sõiduautod, mis teavitavad raadio teel eesolevatest ohtudest ning annavad ka teistele liiklejatele suurest masinast teada. Vajadusel peatatakse kogu liiklus. Tihti veetakse erinevaid metallist kandilisi majakesi. Ühel päeval nägin, kuidas üks masin vedas hiigelsuuri rattarehve. Ma polenud enne kunagi nii suuri rehve näinud. Püsti seistes oleks nad olnud minu tiguautost päris palju kõrgemad. Mingil teisel päeval nägin, kuidas veeti meeletult suurti autokaste. Ma ei suuda hästi ettegi kujutada, millised masinad neid kasutavad. Tõenäoliselt mõned hiiglaslikud ning megakallid kaevandusmasinad.Erinevaid kaevandusi on siinkandis hästi palju. Kui avatakse kaevandus ehitatakse selle juurde ka kaevanduslinnak, kus asub kõik eluks vajalik. Kui kaevandus end sulgeb, peab aga kõik olema jälle endises seisukorras. See tähendab seda, et näiteks kaubanduskeskused müüakse maha ning ehitatakse kuskile tihtipeale päris kaugele kohta uuesti millekski üles. Lammutatakse kõik, mis on ehitatud (sh. ehitatud teed) ning kaevatakse üles istutatud taimed ja puud. Tagasi istutatakse need liigid, mis seal algselt kasvasid. Seega on paljud kaevanduslinnakud, mille nimi seisab kaardil, tegelikult tühjad kohad, mille endisest linnakustaatusest võivad märku anda vaid ühepikkused puud.
Ühel päeval kutsus Kevin mind traktorist välja, sest tahtis mulle Golden Orb ämbliku näidata. Tema nimetus tuleb sellest, et tema kootud võrk on kuldkollast värvi. Väga lahe! Tegelikult pildi pealt hiljem vaadates tundub ta päris armas. Kevin proovib mulle tihti erinevaid asju näidata ja õpetada. Olen juba suutnud päris mitu taimeliiki selgeks saada ning mõne teokarbi inglisekeelsed nimetused on mul ka teada. Lisaks räägib ta mulle ka rõõmuga siinsetest loomadest ning nende harjumustest. Põnev!Läbitud teekond: Port Hedland->Carawine Gorge->Marble Bar.
No comments:
Post a Comment