Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 13

Teekond Carnarvonist 500km põhjapoole sujus vägagi meeldivalt. Enne teele asumist kartsin natuke, et ehk väsin selle pika sõiduga väga ära, sest tavaliselt olen ikka pikemaid otsi harjunud kellegagi koos sõitma. Üksi sõites olen tihti teinud teeäärseid uinakupause. Nüüd mul seda võimalust polnud. Ülemus oma suure autoga sõitis kõige ees ning mina tema järgi. Kõige viimasena tuli Taavi oma autoga. Masinaid on meil kokku lausa seitse. Kaks traktorit (ülemuse auto peal), minu suur majaauto (koos väiksema sõiduatoga) ning veel Taavi suure auto peal olev kastiga sõiduauto. Kõikide nende autode peal ja sees asub kogu eluks vajaminev (sh. umbes 3000liitrit kütust, samapalju vett, neli tünni erinevaid õlisid jms.). Erinevad asjad töötavad meil erinevate energiaallikatega (nt. külmkapp on vastavalt vajadusele gaasi/elektri/autoaku peal; sügavkülm on päikeseenergia või autoakudega; bensiinigeneraatoriga saab elektrit; pliit on ka gaasiga; ventilaatorid on autoakudelt; puhur on elektriga jne.)

Lõpuks ometi sain näha veidi rohkem Lääna-Austraalia tegelikku loodust. Kõik on väga ilus: künkad, mis kohati meenutavad meie Tuhamägesid, muru ja päike! Terve teekonna jooksul lugesin kokku täpselt 11 hoonet. Tunnen end oma majaautoga nagu tigu. Maksimaalne sõidukiirus mäest alla minnes on olnud täpselt 101km/h. Gaas on pidevalt põhjas aga edasi ikka üleliia kiiresti ei liigu. Tavaline kiirus on umbes 85-90km/h. Kui lähen künkast üles vajub see aga kohati 75km/h. Seega võrdlus teoga on igati asjakohane. Kohale jõudmine esimesesse ööbimiskohta pärapõrgus võttis aega seitse tundi. Peatusime teel olles vaid viieks minutiks, et rehvirõhku kontrollida. Isegi söögipausi polnud aga aeg lausa lendas ja olin lausa veidi kurb, kui sain aru, et hakkame varsti kohale jõudma. Võiksin siin vabalt autorongiga pikkasid vahemaasid sõita. Nii mõnus! Teed on suhteliselt korralikud ja tühjad ning vastutulevaid autosid on ka seega minimaalselt.

Esimese tööpäeva hommikul viis ülemus mind mu traktoriga proovisõidule. Näitas veelkord, kus mis ja mismoodi. Jube, kui paljusid asju pidin jälgima ning meeles pidama. Käike tuleb vahetada kolmest kohast. Pidevalt peab üle õla jälgima, mida niiduk teeb ning selle tegemisi kolmest erinevast kangist juhtima. Veel pean jälgima, mis mu ees teepeal maas on, et ei sõidaks üle näiteks suurtest kividest, kängurulaipadest vms. Lisaks pean veel jälgima peeglist, mis toimub minu ees ja taga teepeal ning kõigile pidevalt teed andma. Tundus, et seda kõike on peaaegu võimatu korraga teha. Ma kohe üldse ei tahtnud, et ülemus mind traktorisse üksi jätaks...

Peale proovisõitu tulid kaks meest, kes viisid meile läbi tervise ja turvalisuse koolituse. Asi nägi välja nii, et me seisime mu tiguauto varjus ning kuulasime ühte meestest. Ta jagas meile ka välja prinditud materjali. Kõikidest teemadest lendas ta hetkega üle ning ma ei jõudnud vist ühtegi slaidi reaalselt läbi lugeda. Peale koolitust tuli täita ka kirjalik ülesanne. Võimalik, et see pidi olema eksam vms. Igatahes luges ta meile õiged vastused suht ette. Vahepeal küsis meie arvamust ka. Lõpus andsime allkrirjad, et oleme kõigega kursis jne. Paberite läbilugemiseks ei andnud keegi mingit aega. Ka ülemus sai terve hunniku ülesandeid ning pabereid, mis ta peab hakkama täitma regulaarselt. Ka meie peame iga päev täitma paberi, mis ütleb, et oleme oma ohtudega kursis jne.

Peale koolitust algas esimene tööpäev. Pidin üksi traktorisse istuma. See oli nii hirmuäratav. Õnneks oli Kevin aga ülimalt tore ning sõbralik ja juhendas mind läbi raadioside pidevalt. Mõnikord olin lausa üllatunud, kuidas ta mu vigasid ette oskab näha, sest ma polnud veel midagi teinudki, kui ta juba mind hoiatas just selle asja eest, mida plaanisin varsti teha. Kogu teeäärne piirkond on tal uskumatult hästi peas. Mina sõidan temast mõnedsajad meetrid eespool, kuid siiski teab ta täpselt mind hoiatada muru sees peituvatest kividest vms. Samas on ta seda teinud aastast 1989, seega on see kõik igati mõistetav. Esimesel päeval tegime tööd 4,5 tundi ning läbisime selle ajaga 7+7km (edasi-tagasi). Olin päeva lõpuks täiesti väsinud.

Järgmine päev alustas rutiini. Taavi tööks on trimmeri või saega kõiksuguste postide, sildade ning kraavide ümbruste vabastamine murust, põõsastest ja puudest. Tema päevad algavad üldjuhul tund või paar hiljem ning lõpevad ka veidi varem. Minu päevad näevad üldjuhul välja järgnevad: Äratus kell 6:00. Kell 6:55 istun traktorisse, et 7:00-16:30 rõõmsasti tööd rügada (mõnikord veinib isegi 17:00). Hiljemalt 16:30 peab Taavi olema tagasi laagriplatsil ning valmis aitama traktoreid suurele autole laadida. Enne seda peaks ta olema pannud generaatori, satelliittaldriku jms. asjad tagasi minu tiguautosse. Seejärel sulgen ma tiguauto aknad, lülitan külmkapi autoakudele ümber, tõstan veel paar asja tuppa ning panen ukse kinni. Seejärel suundume edasi järgmisesse ööbimispaika umbes 30km kaugusel. Kohale jõudes aitame traktorid auto pealt alla saada, tõstame jälle generaatori ja telekataldriku õue ning pakime muud asjad lahti. Kell on selleks ajaks umbes 17:30. Seejärel täidame pesuämbri veega ning ongi aeg end puhtaks pesta. Veel jääb veidi aega niisama olemiseks ning ongi aeg hakata valmistama õhtusööki. Kell 18:45 tuleb Kevin tigumajja end pesema (tema on seniajani traktoreid putitanud jms. vajalikku teinud). Õhtusöök algab kell 19:00 ning samal ajal vaatame telekast uudiseid. Seejärel valmistan Kevinile järgmiseks lõunaks võileiva, pakin selle kilesse ning panen külmikusse. Olen ta võikudele ka vastavalt tujule lühisõnumeid hakanud vildikaga kirjutama, joonistama. Need rõõmustavad teda alati. Kui nõud on pestud on kell umbes 20:00 ning on aeg minna voodisse. Pean tunnistama, et näpin oma telefoni, mudin oma kaela ning nihelen umbes 21:30ni ning jään siis lõpuks magama. Järgmine päev kordub kõik samamoodi. Sedasi oleme tööd teinud ka seitse päeva jutti. Seejärel tegime vaba päeva ainult selleks, et Taavil sai oma asjade kütus otsa ning pidime linna sõitma ja vaba päeva võtma.

Vabal päeval lubab Kevin mul tavaliselt kaua magada, kui luban talle, et lähen iga päev enne üheksat voodisse. Üldjuhul mul selle lubadusega probleeme pole. Kaua magamine tähendab siis näiteks kaheksani. Siis sööme ning seejärel oleneb päevaplaan meie ööbimiskohast. Tegevused on samad, varieerub vaid järjekord: peseme pesu, koristame veidi, tangime kütust, võtame vett, lähme poodi järgmiseks 10-14päevaks toitu varuma (eelmisel päeval oleme Taaviga eelnevalt valmis mõelnud poenimekirja). Kui see kõik on tehtud suundume edasi järgmisesse ööbimispaika.

Ööbimispaigad on üldiselt maanteeäärsed parkimisplatsi sarnased alad. Kuigi ööseti eriti autosid ei sõida, siis kui on võimalik, sõidame veidi teest eemale, kus on vaiksem. Mõnikord sõidame sisse ka kellegi aiaga piiratud alale, kus elavad lehmad. Lihtsalt selleks, et teest eemale saada. Mõnikord on aga väravad lukus ja see ei õnnestu. Täiesti tavaline on see, et hommikul enne ukse avamist proovin meenutada, millises kohas me asume.

Töö on väsitav, sest kümme tundi sama koha peal istuda pole kerge. Isegi lõunat pean sööma roolis olles. Pidevad sundliigutused mõjuvad halvasti mu kaelale, mis esimestel päevadel valutas päris korralikult. Masseerisin seda ning panin kuumaveekoti ööseks kaela alla, kuid ikka oli tunne, nagu lööks keegi mind iga natukese aja tagant noaga kaela. Kevin irvitas, et see on tema. Ostsin endale mingit sügavsoojendavat kreemi ning panin ühel õhtul seda oma kaelale. Kaelavalu seestpoolt kadus hetkega, sest tundus, et mu nahk põleb. Jooksin kraanikausini ning proovisin veega seda maha pesta. Muidugi see ei aidanud. Õnneks olime ööbimiskohas, kus oli ka dušš ning sööstsin selle suunas. Peale pesemist hakkas parem, kuid tundisn kogu öö jooksul, kuidas kogu mu keha justkui õrnalt põleks. Siinkohal õpetus: ära pane sügavsoojendavat kreemi veidigi päikesepõlenud nahale! Hiljem kreemi kasutades olen olnud märgatavalt ettevaatlikum.

Esimestel nädalatel traktoriga sõites käis mul ka peale tööpäeva pea pidevalt ringi. See pidev vibratsioon oli vist harjumatu. Nüüd pole seda muret enam olnud ning kõik on ok.

Pesemisest. Vett on igapäevaseks pesemiseks ette nähtud igale inimesele viis liitrit. Alguses sattusin sellest numbrist suht paanikasse, sest kujutasin ette kahte suurt Coca pudelit ja ühte väiksemat ning see kõlas ilmselgelt liiga vähesena. Tegelikult on pesemine sellega täiesti teostatav. Juustepesuga on aga veidi halvasti... Mu ema muudkui küsis, millal ma oma juuksed lasen maha lõigata. Tema suureks rõõmuks on mu juuksed nüüd tänu Kevinile umbes 20cm lühemad. Ta polnud kunagi kellegi juukseid lõiganud ning pabistas täiega. Nii lõbus oli. Mulle tundub, et mu juuksed on nüüd jube lühikesed aga Taavi ja Kevin ei saanud nagu eriti arugi. Nendele, kellel on probleeme suurte veearvetega, soovitan ämbrit ning niriseva veega veepumbaga dušši. Lisaks tuleb ülejäänud veega ära pesta ka nõud. Oleme Taaviga teinud umbes kordamööda süüa ning vastavalt sellele teine peseb nõud. Esimesel õhtul, kui oli minu kord nõusid pesta vaatasin veeämbrit ning tassi ning mõtlesin, et sellega on jura nõusid korralikult pesuvahendist puhtaks saada. Järgmise mõttena lohistasin duššivooliku kraanikausini ning nüüd pesengi nõusid jooksva veega dušši all. Taavi minu ideed kasutusele pole võtnud. Usun, et ta on kade et ta ise nii geniaalse idee peale ei tulnud.

WCst. Water Closetit meil pole. Aga selle eest on olemas Wind Closet, mis asub iga päev vabalt valitud kohas. Mõnikord olematute põõsaste varjus. Sel juhul olen hommikuti võtnud auto, et sellega eemal asuvate põõsasteni sõita. Öösel on hea ja pime.

Uskumatult tore on vabadel päevadel saada mingissegi tsivilisatsiooni, kus saab päris WCsse ning korraliku dušši alla juukseid pesema. Kevin juba mõistab mu juustepesu probleemi ning proovib mulle alati leida võimalusi, kus saaksin end normaalselt pesta. Nagu ta ütles, tahab ta, et oleksin puhas ja õnnelik. Eriti õnnelik olen siis, kui pesemisruumis on autopeeglist suurem peegel. Ühes kohas oli lausa selline, kust sain end tervenisti vaadata. Küll oli tore!

Kui olime mõned päevad tööd teinud ning oli järjekordse päeva õhtu, küsisin Kevinilt, miks me täna uude ööbimispaika ei sõida. Ta tegi suured silmad ning küsis, kas ma ta traktorit pole näinud. Läksin siis sinnasuunas ning tuli välja, et umbes 15minutit enne tööpäeva lõppu olin ma suutnud oma traktori niiduki alt suure kaarega lennutada kivi otse ülemuse traktori esiklaasi. Ja seda muidugi nii kenasti, et klaas oli täitsa sodi. Õnneks oli Keviniga kõik korras. See aga tähendas seda, et me ei saanud järgnevatel päevadel tööd teha, sest õnnetus juhtus lihavõttepühade ajal, täpsemalt laupäeval. Siin on lihavõtete puhul ka esmaspäev vaba päev ning seega oleks uue klaasi saanud ehk alles teisipäeval. Kuna ülemusel oli kodus (umbes 600km kaugusel Carnarvonis) teine klaas, siis ta mõtles, et ehk oleks mõistlik sinna sõita. Samas keeldus ta meid jätmast pärapõrgusse, kui meil polnud telefonilevi. Õnneks oli tal aga selline telefon, mis aitas saada paremat signaali ning ta jättis selle minu kätte ja sõitis pühapäeva varahommikul koju. Laupäeva õhtul värvisin mune ning andisn kaks neist talle kaasa (üks Kevinile ja teine ta naisele Petale). Ta rõõmustas ning kiitis mu kunstiannet (mis on suht olematu). Õnneks polnud ta kogu selle vahejuhtumi pärast mu peale üldse pahane. Tegelikult rõõmustasin, et sain mõned päevad puhata, kuid teisipäeva õhtuks tuli ülemus tagasi ning kolmapäeval võis töö jätkuda. Loodan, et nüüd hoaib ta minust suuremat pikivahet.

Loomadest. Kõige rohkem olen kohanud lehmasid. Mõned siinsed lehmad näevad välja nagu lehma-eesli-kaamli ristsugutised, sest muidu on nad nagu lehmad ikka aga esijalgade kohal on küür ning kõrvad on täpselt nagu eeslitel. Neid, keda siiani oleme näinud kasvatatakse peamiselt liha saamiseks. Mõnel omanikul pole oma lehmadel aeda ümber või on need katki ning nad satuvad ka teele. Seega on teeäärtes päris palju suurte ning pisikeste lehmade laipasid. Palju on ka kängurulaipasid. Päevas näen umbes kümne looma erinevas lagunemisstaadiumis jäänuseid. Lisaks nähtud laibad: kaks maduussi; sajajalgse ja ussi vahepealene tegelane, kelle olemust mul ei õnnestunudki välja selgitada; erinevad linnud (põhiliselt kakaduud, väiksemad kotkalaadsed linnud ning mõned väiksemad tegelased); koer; kaks metsikut kassi, üks sipelgasiil ning üks kaamel. Sellest viimasest sain teada alles siis, kui ülemus mulle hiljem ütles seda (temast polnud palju järgi). Päris masendav vaatepilt. Mõne surnud tegelase ümber keeb tõeline elu. Sajad vaglaussikesed ja muud tegelased teevad oma tööd. Kui laipadest mööda sõidan, siis pean konditsioneeri välja lülitama, sest siis ei tule kogu hais täie rõõmuga traktorisse. Lada oleks kindlasti rõõmus, kui viiksin talle känguru, kaamli või sipelgasiili laiba Loodusmajja uudistamiseks, kuid see jääb siiski tema kahjuks ära. Eriti palju leidub laipasid ning sodi just asulate läheduses. Nende laipade ümber lendlevad ringi suuremad ja väiksemad kotkad. Päris lahe on istuda traktoris ja näha, kuidas suured varjud mu kohal lendlevad. Üks kotkas nägi välja nagu hiiglaslik pääsuke. Elusatest loomadest olen näinud veel ka umbes poole meetri pikkuseid kollakaid sisalikke. Kahjuks on nad kõik nii kiired, et pildile neid siiani pole suutnud saada.

Ilm on endiselt soe. Esimestel päevadel Carnarvonist eemal, tõusid soojakraadid toas lausa +44C. Ühel hommikul tõusin üles ning tundsin, et teki alt väljas on õhk kuidagi väga jahe ning mõnusalt värskendav. Kui suutsin end teki alt välja ajada, vaatasin kraadiklaasi. See näitas kõigest +20C! Olen vist siinse kliimaga väga ära harjunud, sest see tundus palju külmem, kui Eestis olles.

Teeääred on täis igasugu põnevat kraami. Peamiselt on tegemist sodiga (purgid, pudelid, toidupakendite ümbrised, autojubinad, rehvijupid jne.). Kui hakkaksin korjama tööliste valgeid kiivreid, saaksin varsti vist poe avada, sest neid on jube palju. Üllatavalt palju on ka jalatseid (eriti saapaid). Ja mitte üksikuid vaid paaris. Erinevaid riideid on ka palju. Minu esimeseks roadkill'iks ehk teeäärest leitud asjaks oli mul helesinine magamiskott. Teiseks leitud asjaks oli samuti sinine vist täitsa kasutamata veel siltidega magamiskott. Pesin need pesumasinaga puhtaks ning nüüd on need mul rõõmsasti kasutuses. Kusjuures, kui Perthi lennujaamas olin, siis leidsin sealt pingi pealt kaks kaelapatja, mille kaasa võtsin ning siiani kasutanud olen. Tundub, et Austraalia mõistab minu magamisarmastust. Tegelikult leidsin telgi ka aga jätsin selle kellelegi järgmisele leidmiseks, sest ma ei vajanud seda.

Minu 24tunnise päeva tipphetkeks on üldjuhul öö. Seda mitte selleks, et ma oleksin nii väsinud, et ootan magama jäämist vaid selleks, et öösel saan näha igasuguseid põnevaid unenägusid ning kohata seal palju toredaid inimesi. Unenägusid olen hakanud siinolles nägema märgatavalt rohkem. On olnud vaid mõni erandlik päev, kui ma midagi ei näe ning siis olen suht pettunud. Oskab keegi mulle seletada, miks ma nüüd unenägusid rohkem näen, mäletan?!


Meie teekond on olnud umbes järgnev: Carnarvon->Karratha->Roebourne->Wickham->Point Samson->Honeymoon Cove->Port Hedland->Pardoo Roadhouse->Cape Keraudren (Eighty Mile Beach)->Sandfire Roadhouse'st veidi edasi->Pardoo Roadhouse->Cape Keraudren (Eighty Mile Beach)->Port Hedland->South Hedland->Port Hedland.

Minu eelnevast jutust jääb mulje, et töötan pikkasid päevi kahtlastes tingimustes elades. Tegelikult pole asi üldse nii hull. Hoopis vastupidi! Päike annab uskumatult palju energiat ja jõudu. Kohati ei suuda ma uskuda, et mulle makstakse selle reisimise eest raha. Ma olen näinud nii palju ning õpin pidevalt uusi asju. See kõik on jube tore! Töötan ju keskonnas, kus sisalikud jooksevad mu traktori kõrval, värvilised linnukesed ning liblikad lendlevad akna taga ning suured kotkad hõljuvad peakohal. Silme ette jääb igas suunas vaadates kaunis loodus. Mõnikord jääb ühele poole kõrge mäeküngas, mille kohal on vaid sinine taevas ning teisele poole jääb silmapiirini ulatuv tühjus, mille täidavad rohulibled, termiidipesad ning üksikud põõsad. Pidevaks kaaslaseks on särav päikesepaiste. Ideaalne ju! Ja kuipaljud teist saavad öelda, et nad on olnud täielikus leviaugus? Ma ei mõtle ainult mobiililevi. Tihtipeale pole mul ka mittemingisugust raadiolevi. Ainult sahin tuleb kõlaritest. Õnneks on mul Taavilt laenatud jublakad, millega saan siiski oma muusikat kuulata.

Lisaks on mul ülimalt tore ülemus. Kristiina küll rääkis mulle, et ta on tore aga alles nüüd teel olles mõistan seda iga päevaga aina rohkem. Ta on meeletult sõbralik ja armas ning naeratab mulle alati. Kui näeb, et olen väsinud, siis tuleb ning teeb kalli ning ütleb midagi head, mis mu tuju hetkega parandab. Minu blondidest juustest tingituna suudan mõnikord igasugu põnevaid asju korda saata, kuid ta mõistab mind alati. Kordagi pole ta mulle midagi halvasti öelnud, vaid tuleb ja aitab alati. Esimest korda, kui sain aru, et ta mind mõistab oli poes käies. Nimelt olin talle enne öelnud, et poodi minnes on tähtis osta jäätist, sest kujutlesin kui mõnus oleks seda väikest jäätist majauksel nautida. Ülejäänud mitmeks nädalaks vajaminev oli minu jaoks suht teisejärguline. Kui olime poes jäätiseletini jõudnud, küsis ta mu käest lausa imeliselt kõlava küsimuse. Nimelt tahtis ta teada, kas ma soovin tavalist jäätist või jäätisetorti. Ja me seisime suurte jäätiste leti ees! Mu silmad läksid eriti särama ning valisin endale 2liitrise jäätise. Ideaalne! Peale selle, et ta mind alati mõistab, on temaga ka alati millestki rääkida.

Kuna Kevin teadis, et tahan väga kängurusid näha ning ütles, et ma olen olnud nii tubli, siis ühel toredal vabal päeval läksime kolmekesi Keraudreni, kus pidime neid kindlasti nägema. Ja uskuge või mitte aga ma nägingi kahte känguru. Esimest märkasin ma lausa ise, sest ta oli meie auto lähedal põõsaste varjus pikutamas. Teine asus meist veidi eemal ning teda märkas Kevin. Nad on nii ägedad ja hüplevad nii nunnukalt!

Kui olime kängurud üle vaadanud, siis sõitsime Kaheksakümne Miili Randa. Seal käisime tegelikult ka nädal hiljem uuesti, sest mulle hakkas seal jubedalt meeldima. Kevin näitas mulle nii palju põnevaid asju, mida ma ise poleks osanud märgata või tähele panna. Näiteks oli terve rand täis erinevaid krabiliike ning tigusid ja krevette. Mõned krabid armastavad elada tühjades teokarpides. Kui nad kätte võtta, siis siblivad nad koos oma majakesega peos ringi ning proovivad oma pisikeste sõrgadega näpistada. Erinevaid liike teokarpe oli ka meeletult palju ja tundus, et Kevin teab peast nende kõikide nimesid. Üldse teab ta jube paljudest asjadest väga palju. Leidsin ka hiiglasuure karbi, mis oli isegi mu peast suurem, kuid pidin selle kahjuks randa jätma, sest mul poleks olnud seda kuidagi võimalik kaasa võtta. Küll see oleks hästi mu Vääna suvemajakesse sobinud... Lisaks olid liival austrid, käsnalised ning korallijupid. Viimased olid sinna sattunud laastava tsükloni käigus. Vees ujusid väiksemad ning suuremad kalad. Loomulikult polnud mul snorgeldamisvarustust meeles kaasa võtta aga niisama ujuda oli ka tõeliselt mõnus. Rannal jalutades nägime vees uskumatult palju beebihaisid ning raisid. Neid oli kümneid ja kümneid. Ja neid polnud tarvis karta, sest nad tegelesid väikeste kalade söömisega. Lisaks ei pidavat nad inimest endale lähedale lubama. Alguses pelgasin ning kartsin sedasi vees jalutada, kuid õige pea sain aru, et Kevinil oli muidugi õigus. Eks see on arusaadav ka, sest ta on ju nendes kohtades käinud sadu kordi ning elades siin teab kõigest palju rohkem, kui mina. Raisid on raske märgata, sest nad on liivaga tihtipeale suht sama värvi, kuid nagu Kevin ütles, olevat ma õnnelik inimene, kui mul õnnestuks ühele neist peale astuda. Nad märkasid meid juba eemalt ning läksid ise eemale. Sama oli ka haidega. Üks väike hai suutis mind siiski ehmatada, kui enda selja taha vaadates teda endast umbes pooleteise meetri kaugusel märkasin. Tema vist ehmatas siiski rohkem, sest vähem, kui sekundiga oli ta juba kaugemal vees.

PS. Kuigi mu Internetivõimalused on äärmiselt piiratud, proovin ikkagi võimalusel uuendada oma pildikogu aegajalt järgneval lehel: https://picasaweb.google.com/106206985447282178916/Austraalia?authkey=Gv1sRgCLaGh7CX1q7wew