Teiselpool ekvaatorit kängurumaal nr. 15

Marju + kaks kuud traktoriga niitmistööd = kaks katkist traktori esiklaasi;
Kevin + umbes 20 aastat traktoriga niitmistööd (enne Marju tulemist) = samuti kaks katkist traktori esiklaasi.

Kokkuvõttes olen suutnud olla osaliseks seekord ka enda traktori esiklaasi purunemises. Möödasõitev autorong viskas mulle kivi aknasse ning käis kõva pauk ja klaas oli katki. Võtsin kohe raadio teel Keviniga ühendust ning teatasin talle juhtunust. Alguses ei tekkinud klaasi konkreetset auku vaid see jäi selliseks tükikestest koosnevaks. Kevin arvas, et äkki ma saan sellega siiski kuidagi edasi sõita. Meil oli tervest pikast teest jäänud veel vaid viimased 20km. Kui ronisin tagasi traktorisse lõi ta mu järel ukse kinni ning selle hetkega sai ka klaasi sisse esimene auk tekitatud. Seejärel lõi Kevin kogu klaasi eest ära ning jätkasin sõitmist ilma klaasita. Kogu tolm, niidetud muru jupid ja muu jama lendas mulle tuulega aknaaugust sisse. Köhisin ja aevastasin ning Kevin arvas, et peaksin koju sõitma. Ma ei tahtnud, et ta peaks poole kauem tööd tegema ning sõitsin need paar tundi siiski ilma aknata edasi. Eriti heaks leiutiseks osutus vanast t-särgi varrukast tehtud mask. Kokkuvõttes oli mul siiski suht raske tööd teha, sest avastasin, et teen väga paljusid asju ainult oma kuulmisele lootma jäädes. Nüüd, kui esiklaas oli katki, kuulsin vaid mootorimürinat ning mul polnud aimugi, mida niiduk mu taga teeb. Kuna ma nagunii midagi ei kuulnud, siis otsustasin keerata raadio hästi kõvaks. Sedasi tümpsu saatel tuule vihisedes oli päris tore. Tänu klaasi puudumisele sain isegi veidi jalgadele päikest. Olin järjekordselt väga rõõmus selle üle, et Kevin suutis jääda taaskord väga rahulikuks ega öelnud mulle midagi halvasti. Tegelikult olin suht ehmatunud sellest olukorrast. Mul pole enne kunagi autol aknaklaas katki läinud.

Oleme paar ööd veetnud samas kohas, kus olime veidi aega tagasi. See on see koht, kus lähedal ma kuulsin, kuidas üks lehm autorongi alla jäi. Nüüd siis tean, mis surnud lehmaga soojas kliimas kahe-kolme nädala jooksul toimub...

Eelmises blogis unustasin mainida ühte väga olulist asja. Nimelt on mul nüüdseks ära nähtud metsikud hobused, kaamlid ning dingo. Ilmselgelt jätsid nad minusse kustumatuid tundeid ja toredaid muljeid.

Ühe vaba päeva veetsime Marble Bar'is. See on tilluke asula, mille tegelik nimi peaks olema Jasper Bar, sest see on ümbritsetud just jaspise kivimist küngastega. Lisaks tegutses seal ka kullakaevandus ning Kevin viis mind kohaliku kaevanduse muuseum-poodi. Selle ümber oli terve hunnik vanu minu jaoks müstilisi masinaid ning seespool palju erinevaid kivimeid ning nendest tehtud ehteid. Veidi oli ka kullast asju. Nägin suurt vaeva, et endale midagi mitte osta. Olin tubli ja sain hakkama. Peale seda käisin Chinaman Pool jõesopis ujumas. Kahjuks oli vesi nii madal, et ega see päris ujumise moodi polnud aga mõnus oli soojas vees niisama ka lesida.

Ma ei teadnudki, et miraaži nägemiseks ei pea olema joogijanusse või toidupuudusesse kõngemas. Ei pea olema ka raskest tööst nõrkenud. Lisaks ei tähenda miraaž jäätiseputka nägemist seal, kus seda tegelikult pole. Võib näha ka täiesti tühja auku seal, kus tegelikult on näiteks muru ja põõsad. See tühi auk paistab siis taevaga ühte värvi ning jääb mulje, nagu seal oleks veekogu. Lähemale jõudes see aga kaob ning nähtavale ilmub loodus, mida enne ei näinud. Eriti hea on neid näha just hommikuti kuskilt kõrgema koha pealt. Nii põnev!

Nüüd kõige lõpus tahan aga kirjutada sellest, mis kuidagi ootamatult mulle siin kaugel olles eriti hinge puges. Kuigi Eurovisioon pole siin eriti populaarne ning paljud pole sellest midagi kuulnudki, siis mul vedas ning sattusin kogemata nägema Austraalia telekanali SBS ülekannet Eurovisiooni teisest poolfinaalist, kus esines ka Ott Lepland. Kuidagi uskumatult tore oli siinsest telekast kuulata eesti keelt. Lisaks võitis mu südame taas ülikena ja armas Alexander Rybak. Vaatasin üksi telekat ja hoidsin kõiki põidlaid ning varbaid, et me pääseksime edasi. Olin jube õnnelik, kui nägin, et see meil õnnestus. Kahjuks ma ise hääletada ei saanud, sest siin sai hääletada vaid Internetis (mida mul polnud) ning kus valiti finaali päeval välja Austraalia lemmik, kelleks osutus samuti Rootsi. Järgmisel päeval õnnestus mul näha ka finaali ning kutsusin ka Kevini meie laulu kuulama. Talle meeldis ning ta keeras lausa teleka kõvemaks. Ta ütles, et sellel laulul polnud häiriv taustamuusika (nagu enamuses teistel) ning ta hääl olevat hea. Taavil oli kogu asjast rohkemgi kui täiesti ükskõik. Siinses telekas kiideti Oti laulu ning välimust. Enne laulu algust pühedasid kommentaatorid selle laulu kõigile eestlastest sõpradele. Eelvoorus sai Eesti laul siinsete kuulajate poolt umbes 70% meeldimisi ja 30% mittemeeldimisi. Päris esinemisel oli see enam-vähem pooleks. Tegelikult kiitsid siinsed kommentaatorid kõiki esinejaid. Negatiivset öeldi, et ta puudutab oma rinda lauldes häirivalt palju. Samas mõisteti, et see on tema viis laulda. Siinset ülekannet vaadates häiris mind kõige enam see, et lauludel polnud tõlget all. Seega tegelikult keegi ei saa aru, kui lauldakse võõrkeeles. Punktide jagamist oli nagu ikka põnev vaadata, kuigi siinsetel kommentaatoritel ei tundunud olevat õrna aimugi sellest, kuidas punktide jagamine tegelikult toimib. Siinkohal pean silmas erinevaid riikidevahelisi sidemeid ning loomulikult seda, et alati jagatakse punkte oma naaberriikidele. Samuti ei teadnud nad seda, mis juhtuks viigi puhul. See teadmatus pani mind eriti imestama just selleks, et nad olid ka eelmisel aastal sama tööd teinud. Võiks ju eeldada, et nad teaksid veidi rohkem. Igatahes olid nad igati Rootsi poolt ning lootsid, et Venemaa ei võida. Eriti tore oli see, et kui Getter Jaani punkte hakkas andma, sest siis hakkas naiskommentaator meie eelmise aasta laulu ümisema ning teadis isegi, et selle pealkirjaks oli "Rockefeller Street". Aga jah, kokkuvõttes suutis selleaastane Eurovisioon tõepoolest mu südame sütitada. Kaugel olles mõjuvad sellised asjad kuidagi hoopis teistmoodi...

Läbitud teekond: Marble Bar->South Hedland->Port Hedland.