Kuna olen enne rasket tööd hetkel nautinud puhkust, siis pole ma ka midagi erilist korda saatnud. Proovin end iga päev veidi siiski liigutada ka ning olen käinud jões ujumas, ookeanis surfilauaga möllamas või jõusaalis ning poksikotte tagumas. Ükspäev käisin isegi jooksmas.
Mõned päevad enne, kui Peta ja Kevin kodust ära läksid, suundusime Taaviga jälle jõe poole. Kuna tee sinna on üle liivavälja, kus pole ühtegi inimest, siis olen tihtipeale sinna jalutanud bikiinides. Peta aga nägi mind ja hakkas kohe küsima, et kus mu müts on. Küsisin naerdes, et kas ma rätiku võin pähe siduda. Tema aga nõudis, et ma paneksin mütsi pähe, sest muidu põletan näo ära ja võin kuumarabanduse saada jne. Ma vihkan seda mütsi kandmist suvisel ajal. Tunnen, kuidas mu aju juustepahmaka ning mütsi all keeb. Kui mütsi pole peas, siis vähemalt tunnen väikest tuulekest üle pea liikumas. Läksin siis tuppa ja võtsin mütsi. Järgmisena sai Taavi sama asja pärast õiendada. Ka tema võttis mütsi. Nii me siis rõõmustasime Petat sellega, et kandisme mõlemad kenasti mütsi. Tundsin end nagu väike laps, kes saab sellise asja pärast õiendada. Ka Kevin õiendab pidevalt minuga samal teemal ning ähvardab, et kaebab mu emale ära. Ma pole talle maininud, et mu ema arvas, et pidev päiksekreemi kasutamine ei saa ju ka nahale kasulik olla. Nimelt arvavad Kevin ja Peta, et ma kasutan igapäevaselt kenasti päiksekreemi. Tegelikult kasutasin seda esimestel nädalatel ning peale seda vaid siis, kui olen end veidi ära põletanud ning et siis enam hullemaks asi ei läheks, määrin seda peale. Tegelikult pean tunnistama, et olen selle päikese teemaga ikka väga tubli olnud, sest ma pole kordagi korralikult ära põlenud. Eestis põlen tunduvalt rohkem. Tegelikult pole ma siin ka kordagi pikutades päikest võtnud. Siin lihtsalt tean, et kui täna päikest ei saa, siis homme ikka saan veidi jälle juurde. Eestis aga tuleb ju neid väheseid päikselisi päevi võimalikult hästi ära kasutada.
Tööd tehes olen sunnitud kandma mütsi, kindaid ning saapaid. Mitte ükski neist ei seostu mulle päikese ja suvega.
Ükspäev tahtis Taavi poodi minna ning pakkus, et viib mind selleks ajaks ookeanisse ujuma. Olin loomulikult kohe nõus. Kui olin autost välja saanud ja randa jalutanud, siis hakkas kohe muidugi sadama, müristama ning välku lööma. Olin oma surfilauaga terves rannas üksi. Vihma sadas nii kõvasti, et mul oli valus (see oli võrreldav teravate raheteradega). Seisin seal tuule ja tormi käes ning mõtlesin mida teha. Otsustasin siiski korraks ujuma minna. Selleks ajaks, kui Taavi mind jälle auto peale korjas, olid kõik mu asjad läbimärjad. Olime kodust ära olnud vaid kokku ehk tund aega, kuid autoteed olid üleujutatud ning ma imestan, et me kuskile teepeale ei jäänud oma pisikese autoga. Nüüd saan aru, miks kõigil kohalikel mingid maasturi moodi asjad on. Vahepeal oli reaalselt selliseid hetki, kus olin veendunud, et kui oleksin autoukse lahti teinud, siis oleks vesi meile sisse voolanud. Enne koju jõudmist tuleb meil läbida ka veidi alla kilomeetrine liivatee, mis oli samuti väga märg. Auto oli aga ääretult tubli ning viis meid kensati koju. Eestis pole ma sellist vihma kordagi näinud.
See, et vihma sajab, ei tähenda, et siin oleks külm. Sooja on ikka +25-+30kraadi. Jama on aga selles, et see vihm sajab mulle aknast sisse ja voolab mööda seina otse voodisse. Akna kinnipanemisest pole kasu. Pean sellest oma ülemusele rääkima, sest sedasi täitsa igapäevaselt olla ei tahaks.
Veel üks ebameeldiv asi juhtus siin nende suurte vihmadega. Nimelt hommikul vara, kui olin mõnusas poolunes, hüppas mulle äkki konn näkku. Väga ebameeldivalt külm ja niiske tunne oli. Karjatasin ja hüppasin voodist püsti. Taavi ei teinud teist nägugi. Püüdsin siis konna kinni ja viskasin õue. Hommikul küsisin Taavilt, et kas ta ei kuulnud, kui ma karjatasin. Ta ütles, et kuulis küll aga ei viitsinud reageerida. No mida?!?!?!
Nagu eelnevatest lõikudest võis lugeda, on meil alanud sügis. Tänu Eestis toimuvale kevadisele kellakeeramisele pole meie ajavahe enam kuus tundi vaid on nüüd kõigest viis tundi. Meie siin kella ei keeranud, sest siin on päeva pikkuse erinevus talvisel ja suvisel ajal vaid üks tund. Seda ei anna võrreldagi Eesti pimedate talvede ja mõnusalt valge ajaga jaanipäeva kandis.
See sügise värk pole aga üldse tore. Mulle ikka meeldis see päikseline aeg. Enam ei hoia me konditsioneeri pidevalt sees ning toakraadiklaas näitab umbes +30kraadi. On tunda, et läheb jahedamaks (võrreldes üle +40ga on see jahe). Mu varbad külmetavad aegajalt ning magan tekiga. Kui Eestis algab sügis, siis tähendab see seda, et muru läheb kollaseks ja kuivab ära. Siin tähendab see aga hoopiski seda, et rohi hakkab lõpuks ometi kasvama. Imelik onju!
Kui nüüd selliste asjade peale jutt juba läks, siis ka kalender algab siin "valesti". Nimelt on esimeseks päevaks pühapäev. Kokkuvõttes on kõik tagurpidi: kevad-sügis, autoliiklus, kalendrialguspäevad jne. Samas on see loogiline, sest olen ju teiselpool maakera ning siin peabki kõik teistpidi olema.
Natukene siinsetest majadest. Tundub, et enamuses inimesed on mingil hetkel oma elust elanud karavanis ning peaaegu kõigil on need ka kuskil hoovis olemas. Elumajad on suhteliselt väiksed ning peaaegu eranditult ühekordsed. Kahekordseid maju olen näinud ülivähe. Paljud inimesed elavad Eesti mõistes plekk-kuurides. Siiski leidub ka korralikumaid kivist maju. Puidust maju siin pole. Seda ka ilmselgetel põhjustel, sest siin pole puid, millest neid ehitada. Puit on väga kallis.
Telekast veidi. Väga palju näidatakse siin igasuguseid vanu filme ja sarju (Star Wars, MacGyver, Knight Rider, Love Boat, väga vanad ja uued Home And Away osad jne.). Reklaamid on siin vähemalt iga kümne minuti tagant ning kestavad üldiselt mõned minutid. Seega on neid siin kõvasti tihedamini, kui Eestis. Tihtipeale algab reklaam 30sekundit kuni minut enne filmi lõppemist. Reklaamid ise on ka kahtlased. Vähe on Eestis populaarseid pesupulbrireklaame. Samas on jube palju erinevaid reklaame tehnikast, mehaanikast, ehitusest (nt. muruniidukid, kopad, tõstukid, erinevad õlid jms.). Lisaks on ka reklaamid, mis on suunatud justkui tervetele eluviisidele (Spice Girl Mel B, kes võttis kaalus alla; naine, kes räägib maksa tervisest jne.). Lisaks veel reklaamid koopiamasinatest, turvaustest-akendest jne. Mitte just üleliia põnev.
Kui täna juba jutt eluolule läks, siis nüüd oleks aeg kirjutada söögist. Jäätisevalik on väike. Vahvlijäätist on võimalik osta ainult suurtes 5-10pakkides aga kuna meil külmikus nii palju ruumi pole, siis see jääb ära. Tavaline jäätis on pisikese 200ml topsi sees (maksab umbes 2$). Õnneks müüakse ühes kohas ka pehmet masinajäätist. Kahjuks küll ainult vanilje oma (ma muidu eelistan vanilje-šokolaadi segu). Söögi puhul järgmine asi, mis meenub on kondenspiim. Seda on siin ka õnneks müügil. Lisaks avastasin ka kondenspiimale sarnases purgis oleva karamelli. Ma pole seda küll veel avanud aga olen veendunud, et see maitseb suurepäraselt. Arvan, et järgmisena võiksin rääkida värsketest asjadest. Siin müüakse ka kohalikke maasikaid. Ma pole neid ostnud, sest need näevad välja nagu karbis müüdavad Hispaania maasikad ning on suht kallid. Peaksin uurima, millal neil maasikahooaeg algab. Imelik on see, et kiivid on sisse toodud Itaaliast (mitte siit ega Uus-Meremaalt). Banaanid kasvavad siin aastaringselt ning maitsevad uskumatult hästi. Kuigi võiks arvata, et siinsed puu- juurviljad on odavad, pole see siiski nii. Nimelt toetatakse kõrgete hindadega kohalikku farmindust jms. Seega ma ei saa öelda, et oleskin end igasugu värsketest asjadest lolliks söönud. Imelik on see, et me pole suutnud kummastki poest (meil on siin kaks toidupoodi), leida kirsimoosi. Üks purk oli ja see oli eriti kallis. Kuigi känguruliha on tavalisest lihast veidi kallim, oleme seda nüüdseks siiski juba korduvalt söönud, sest see maitseb päris hästi ning tuleb ju seda võimalust siinolles ära kasutada. Üldiselt müüakse siin väga palju Austraalia ja Inglismaa tooteid, kuid nagu juuresolevalt pildilt võib näha, müüakse siin isegi meile tuttavat kukesuppi. Siinolles maitses see eriti hästi. Kuna olen suutnud poest isegi midagi leivasarnast leida, siis sain ka seda kõrvale nosida.
Mõned päevad enne, kui Peta ja Kevin kodust ära läksid, suundusime Taaviga jälle jõe poole. Kuna tee sinna on üle liivavälja, kus pole ühtegi inimest, siis olen tihtipeale sinna jalutanud bikiinides. Peta aga nägi mind ja hakkas kohe küsima, et kus mu müts on. Küsisin naerdes, et kas ma rätiku võin pähe siduda. Tema aga nõudis, et ma paneksin mütsi pähe, sest muidu põletan näo ära ja võin kuumarabanduse saada jne. Ma vihkan seda mütsi kandmist suvisel ajal. Tunnen, kuidas mu aju juustepahmaka ning mütsi all keeb. Kui mütsi pole peas, siis vähemalt tunnen väikest tuulekest üle pea liikumas. Läksin siis tuppa ja võtsin mütsi. Järgmisena sai Taavi sama asja pärast õiendada. Ka tema võttis mütsi. Nii me siis rõõmustasime Petat sellega, et kandisme mõlemad kenasti mütsi. Tundsin end nagu väike laps, kes saab sellise asja pärast õiendada. Ka Kevin õiendab pidevalt minuga samal teemal ning ähvardab, et kaebab mu emale ära. Ma pole talle maininud, et mu ema arvas, et pidev päiksekreemi kasutamine ei saa ju ka nahale kasulik olla. Nimelt arvavad Kevin ja Peta, et ma kasutan igapäevaselt kenasti päiksekreemi. Tegelikult kasutasin seda esimestel nädalatel ning peale seda vaid siis, kui olen end veidi ära põletanud ning et siis enam hullemaks asi ei läheks, määrin seda peale. Tegelikult pean tunnistama, et olen selle päikese teemaga ikka väga tubli olnud, sest ma pole kordagi korralikult ära põlenud. Eestis põlen tunduvalt rohkem. Tegelikult pole ma siin ka kordagi pikutades päikest võtnud. Siin lihtsalt tean, et kui täna päikest ei saa, siis homme ikka saan veidi jälle juurde. Eestis aga tuleb ju neid väheseid päikselisi päevi võimalikult hästi ära kasutada.
Tööd tehes olen sunnitud kandma mütsi, kindaid ning saapaid. Mitte ükski neist ei seostu mulle päikese ja suvega.
Ükspäev tahtis Taavi poodi minna ning pakkus, et viib mind selleks ajaks ookeanisse ujuma. Olin loomulikult kohe nõus. Kui olin autost välja saanud ja randa jalutanud, siis hakkas kohe muidugi sadama, müristama ning välku lööma. Olin oma surfilauaga terves rannas üksi. Vihma sadas nii kõvasti, et mul oli valus (see oli võrreldav teravate raheteradega). Seisin seal tuule ja tormi käes ning mõtlesin mida teha. Otsustasin siiski korraks ujuma minna. Selleks ajaks, kui Taavi mind jälle auto peale korjas, olid kõik mu asjad läbimärjad. Olime kodust ära olnud vaid kokku ehk tund aega, kuid autoteed olid üleujutatud ning ma imestan, et me kuskile teepeale ei jäänud oma pisikese autoga. Nüüd saan aru, miks kõigil kohalikel mingid maasturi moodi asjad on. Vahepeal oli reaalselt selliseid hetki, kus olin veendunud, et kui oleksin autoukse lahti teinud, siis oleks vesi meile sisse voolanud. Enne koju jõudmist tuleb meil läbida ka veidi alla kilomeetrine liivatee, mis oli samuti väga märg. Auto oli aga ääretult tubli ning viis meid kensati koju. Eestis pole ma sellist vihma kordagi näinud.See, et vihma sajab, ei tähenda, et siin oleks külm. Sooja on ikka +25-+30kraadi. Jama on aga selles, et see vihm sajab mulle aknast sisse ja voolab mööda seina otse voodisse. Akna kinnipanemisest pole kasu. Pean sellest oma ülemusele rääkima, sest sedasi täitsa igapäevaselt olla ei tahaks.
Veel üks ebameeldiv asi juhtus siin nende suurte vihmadega. Nimelt hommikul vara, kui olin mõnusas poolunes, hüppas mulle äkki konn näkku. Väga ebameeldivalt külm ja niiske tunne oli. Karjatasin ja hüppasin voodist püsti. Taavi ei teinud teist nägugi. Püüdsin siis konna kinni ja viskasin õue. Hommikul küsisin Taavilt, et kas ta ei kuulnud, kui ma karjatasin. Ta ütles, et kuulis küll aga ei viitsinud reageerida. No mida?!?!?!
Nagu eelnevatest lõikudest võis lugeda, on meil alanud sügis. Tänu Eestis toimuvale kevadisele kellakeeramisele pole meie ajavahe enam kuus tundi vaid on nüüd kõigest viis tundi. Meie siin kella ei keeranud, sest siin on päeva pikkuse erinevus talvisel ja suvisel ajal vaid üks tund. Seda ei anna võrreldagi Eesti pimedate talvede ja mõnusalt valge ajaga jaanipäeva kandis.
See sügise värk pole aga üldse tore. Mulle ikka meeldis see päikseline aeg. Enam ei hoia me konditsioneeri pidevalt sees ning toakraadiklaas näitab umbes +30kraadi. On tunda, et läheb jahedamaks (võrreldes üle +40ga on see jahe). Mu varbad külmetavad aegajalt ning magan tekiga. Kui Eestis algab sügis, siis tähendab see seda, et muru läheb kollaseks ja kuivab ära. Siin tähendab see aga hoopiski seda, et rohi hakkab lõpuks ometi kasvama. Imelik onju!
Kui nüüd selliste asjade peale jutt juba läks, siis ka kalender algab siin "valesti". Nimelt on esimeseks päevaks pühapäev. Kokkuvõttes on kõik tagurpidi: kevad-sügis, autoliiklus, kalendrialguspäevad jne. Samas on see loogiline, sest olen ju teiselpool maakera ning siin peabki kõik teistpidi olema.
Natukene siinsetest majadest. Tundub, et enamuses inimesed on mingil hetkel oma elust elanud karavanis ning peaaegu kõigil on need ka kuskil hoovis olemas. Elumajad on suhteliselt väiksed ning peaaegu eranditult ühekordsed. Kahekordseid maju olen näinud ülivähe. Paljud inimesed elavad Eesti mõistes plekk-kuurides. Siiski leidub ka korralikumaid kivist maju. Puidust maju siin pole. Seda ka ilmselgetel põhjustel, sest siin pole puid, millest neid ehitada. Puit on väga kallis.
Telekast veidi. Väga palju näidatakse siin igasuguseid vanu filme ja sarju (Star Wars, MacGyver, Knight Rider, Love Boat, väga vanad ja uued Home And Away osad jne.). Reklaamid on siin vähemalt iga kümne minuti tagant ning kestavad üldiselt mõned minutid. Seega on neid siin kõvasti tihedamini, kui Eestis. Tihtipeale algab reklaam 30sekundit kuni minut enne filmi lõppemist. Reklaamid ise on ka kahtlased. Vähe on Eestis populaarseid pesupulbrireklaame. Samas on jube palju erinevaid reklaame tehnikast, mehaanikast, ehitusest (nt. muruniidukid, kopad, tõstukid, erinevad õlid jms.). Lisaks on ka reklaamid, mis on suunatud justkui tervetele eluviisidele (Spice Girl Mel B, kes võttis kaalus alla; naine, kes räägib maksa tervisest jne.). Lisaks veel reklaamid koopiamasinatest, turvaustest-akendest jne. Mitte just üleliia põnev.
Kui täna juba jutt eluolule läks, siis nüüd oleks aeg kirjutada söögist. Jäätisevalik on väike. Vahvlijäätist on võimalik osta ainult suurtes 5-10pakkides aga kuna meil külmikus nii palju ruumi pole, siis see jääb ära. Tavaline jäätis on pisikese 200ml topsi sees (maksab umbes 2$). Õnneks müüakse ühes kohas ka pehmet masinajäätist. Kahjuks küll ainult vanilje oma (ma muidu eelistan vanilje-šokolaadi segu). Söögi puhul järgmine asi, mis meenub on kondenspiim. Seda on siin ka õnneks müügil. Lisaks avastasin ka kondenspiimale sarnases purgis oleva karamelli. Ma pole seda küll veel avanud aga olen veendunud, et see maitseb suurepäraselt. Arvan, et järgmisena võiksin rääkida värsketest asjadest. Siin müüakse ka kohalikke maasikaid. Ma pole neid ostnud, sest need näevad välja nagu karbis müüdavad Hispaania maasikad ning on suht kallid. Peaksin uurima, millal neil maasikahooaeg algab. Imelik on see, et kiivid on sisse toodud Itaaliast (mitte siit ega Uus-Meremaalt). Banaanid kasvavad siin aastaringselt ning maitsevad uskumatult hästi. Kuigi võiks arvata, et siinsed puu- juurviljad on odavad, pole see siiski nii. Nimelt toetatakse kõrgete hindadega kohalikku farmindust jms. Seega ma ei saa öelda, et oleskin end igasugu värsketest asjadest lolliks söönud. Imelik on see, et me pole suutnud kummastki poest (meil on siin kaks toidupoodi), leida kirsimoosi. Üks purk oli ja see oli eriti kallis. Kuigi känguruliha on tavalisest lihast veidi kallim, oleme seda nüüdseks siiski juba korduvalt söönud, sest see maitseb päris hästi ning tuleb ju seda võimalust siinolles ära kasutada. Üldiselt müüakse siin väga palju Austraalia ja Inglismaa tooteid, kuid nagu juuresolevalt pildilt võib näha, müüakse siin isegi meile tuttavat kukesuppi. Siinolles maitses see eriti hästi. Kuna olen suutnud poest isegi midagi leivasarnast leida, siis sain ka seda kõrvale nosida.
No comments:
Post a Comment