Siin-seal ja igalpool nr. 9

        Küll see aeg ikka lendab kiiresti... Muudkui plaanin ja plaanin oma viimase kuu seiklustest Inglismaal kirjutada aga alles nüüd jõudsin selleni. Aga parem hilja kui üldse mitte...

      Selle viimase kuu jooksul püüdsin veel nii palju näha, kui vähegi võimalik. Käisin Kuninglikus Kunstiakadeemias ning Rahvusgaleriis. Esimene neist ei jäänud mulle millegi erilisega silma aga teine rabas selle eest täielikult. Vaadates tõeliselt kuulsaid maale jäi peaaegu suu lahti. Paljud nendest tundusid olevat lausa kolmemõõtmelised. Kohati tundus, et maal on mitmedimensiooniline aga lähemal vaatamisel selgus, et tegemist on ikkagi justkui tavalise pildiga. Uskumatu, kuidas mõned inimesed ikka oskavad maalida. Vahepeal oli tunne, et tegemist on fotoga, mitte sadu aastaid vanade maalidega. Tõepoolest imetlusväärne!

      Lisaks käsisn ja vaatasin seestpoolt üle ka kuulsa ülikalli Harrods'i kaubamaja. Sealt võis leida kõike, alates riietest kuni mööblini. Uskumatu, et see oli ikka kaubamaja, sest kõik oli üliluksuslik. Lausa veidi imelik oli seal oma tavaliste riiete ja rulluisukotiga ringi käia. Kusjuures kotti pidin tassima käeotsas, sest turvameestele ei meeldinud, kui see mul seljas oli. Äkki oleksin mõne asja kuskilt maha kukutanud sellega vms. vist. Eriti meeldis mulle seal Egiptuse teemaline saal... Kuna olin ette võtnud korraliku shoppamise päeva, siis edasi seadsin oma sammud läbi Hyde Pargi  Oxford Street'ile, kus on meeletult palju kõiksuguseid poode, kus kuulsusedki shoppamas käivad. Tõeline shopahooliku paradiis! Pean siinkohal kahjutundega mainima, et Bryan Adams ja teised kuulsused jäid mul siiski seekord nägemata.
      Kuna mul oli nende kuudega tohutult kraami tekkinud, siis sebisin tänu oma isale ja Henrikule oma suure punase kohvri Eestist Inglismaale. Henrik aga elas Milford On Sea nimelises kohas, mis on Londonist mitme tunni bussisõidu kaugusel. Ilmad olid igapäevaselt ilusad ning päiksepaistelised ning kuna tahtsin ka ära näha, kus ta elab ja millega seal tegeleb, siis oligi hea põhjus Londonist välja sõitmiseks. Kohale jõudsin sinna õhtul. Tore oli üle pika aja jälle Eesti keeles rääkida ning koos kojusõidust unistada. Nimelt oli Henrik selleks ajaks otsustanud, et sõidab kah Eestisse tagasi. Tema aga otsustas koju sõita bussiga. Tuleb välja, et bussi võib kaasa võtta kaks pagasit. Oleksin ma seda enne teadnud, oleksin tõenäoliselt ise kah bussis loksumise kasuks otsustanud.

      Järgmisel päeval otsustasime minna mere äärde. Henrik ütles, et ta pole nii udust ilma kordagi enne näinud. Näha polnud ka Isle Of White'i, mis olevat rannikule väga lähedal. Ilmselgelt otsustas ilm minna jamaks, kui ma mere äärde läksin... Aga õnneks muutus see õige pea paremaks ning päikegi tuli välja, kuid tuule tõttu oli jahe ning päevitamisest ei tulnud midagi välja. Otsustasime jalutada "lähedalasuvasse" Hurst kindlusesse. Kuna sinna tuli kõndida kogu tee suurematest ja väiksematest kividest koosneval rannaribal, siis võttis sinnajõudmine meeletult kaua aega. Pidevalt oli tunne, et kohe oleme kohal aga kuna tempo oli uskumatult aeglane, siis ega ikka ei olnud küll. Kindlus ise oli igati teekonda väärt. Iga nurga peal erinevad suurtükiavad ning muud põnevad ruumid.

      Milford On Sea on tõeiselt pisike külake. Järgmisel päeval otsustasime bussiga minna lähedalasuvasse  Lymington'i linnakesse, mis oli veidi suurem. Igatahes tean ma nüüd, kus elavad kõik vanemad inimesed, sest Londonis on neid ülivähe näha. Sellistes pisikestes külakestes nad siis elavadki. Noori oli suht vähe näha. Lymingtonis saime me ka häiriva vaatepildi osaliseks. Nimelt jälgisime sadamas kolme kaunist luike. Kaks neist kaklesid. Jube põnev oli vaadata, kuidas suured linnud vees sahmisid. Varsti üks luikedest väsis vastu hakkamast ning paistis hakkavat alla andma. Kolmas luik tuli teda päästma. Ülbik-luik hakkas seepeale teda taga ajama ning peletas ta eemale. Seejärel suundus jälle tagasi oma ohvri juurde, kes polnud selle aja jooksul endale pelgupaika suutnud leida. Nüüd hakkas ülbik-luik oma ohvrile selga ronima ning surus sellega teise luige keha vee alla. Lisaks hammustas ta teda pidevalt kaelast ning proovis ka pead vee alla suruda. Alguses kiusatav luik proovis ikka vastu hakata kuid mingisel hetkel ta enam ei suutnud. Enne teda abistama tulnud kolmas luik oli kah nende rüselust jälle vaatama tulnud, kuid ei julgenud enam muud midagi teha, kui pealt vaadata. Lõpuks otsustasime Henrikuga sealt ära minna, sest oli selge, et mõne minuti pärast polnud seal enam näha kolme luike... Ja mina olen alati neid ilusateks graatsilisteks lindudeks pidanud. Nüüd alati kui luiki näen, meenub see ebameeldiv vaatepilt.

      Ühel toredal päeval otsustasime Kaisaga, et võiksime proovida teineteisele make-up'i teha, sest me polnud seda kunagi enne kellelegi teisele proovinud teha. Seega olime teineteise katsejänesed. Pean tunnistama, et Kaisal õnnestus see märksa paremini, kui mul... Tibitsemise tipphetkeks sai fotosessioon, kus Kaisa mulle fööni kätte surus ning käskis kaameraga flirtida. Pildid tulid ülihead! Kaisa on lihtsalt kõiges nii hea!

      Viimasel korral Londonis uisutades oli kuidagi nii hea tunne aga samas ka veidi kurb. Tore oli nautida veel viimaseid kordi Tomekit mu ees uisutamas... Peale uisutamist läksime pubisse nagu ikka. Sel korral ei tahtnud sealt kohe kuidagi ära minna, sest teadsin, et ei pruugi sinna niipea enam sattuda.
      Loomulikult käsisn viimase kuu jooksul ka nii palju väljas, kui veel võimalik. Käisin korduvalt Williamiga Guanabara Brasiilia klubis, Tomekiga Palm Beach Party'l Mayfair'i Villas,  Russelliga õpilasklubis kuskil Piccadillis jne. Ei saaks öelda, et mul oleks olnud millegi üle kurta. Kõik oli lausa liigagi super.

      Õhtul vastu oma sünnipäeva läksin Hollie tütart Claudia't hoidma, sest ta tahtis oma sõbrannadega välja minna. Koertega jalutamise tööst isegi veidi parem on hoida õhtuti lapsi, sest siis saab lihtsalt telkut passides raha. Super! 25. sünnipäev saigi alguse seal diivanil oma mõtteid mõlgutades. Hakkasin vaikselt taipama, et varsti ootab mind ees kojusõit ning pean kõik sealse maha jätma. Samuti mõtlesin sellele, et veerandsada aastat siin maailmas on nüüdseks elatud, kuid ei saaks öelda, et end palju vanema ja targemana tunneksin, kui mõned aastad tagasi... Millal see mõistus ja tarkus küll tulevad?!
      Kaisa on super! Minu sünna puhul plaanis ta mind mereäärsesse ülikoolilinnakesse Brightonisse viia ja seda me ka tegime. Istusime juba hommikul vara rongi peale ja sõitsime sinna. Käisime Kuninglikus Pavilionis, kus asus muuseum ning jalutasime mööda linnakese tänavaid ja mere äärt. Tore oli üle pika aja merd näha. Ilm oli ilus ja tuju ülihea. Lisaks jalutasime ka Brightoni muulile, kus on palju erinevaid lõbustusasutusi - no ikka neid seaduslikke! Otsustasime Kaisaga muulil ka abielluda ning sellest on jäädvustatud ka fototõestus ning kuna me pole ju tavalised, siis on meie abielusõrmuseks hoopis kaunis varbarõngas. Kaisa eesmärgiks oli mulle mänguloom võta. Viskasime ja tulistasime erinevaid jullakaid, kuid ega see polnudki nii kerge, kui alguses tundus. Tüüp, kes leti taga oli, ei võtnud meilt raha ning seega mängisime eriti heatujuliselt. Kui me lõpuks otsustasime edasi minna, siis andis ta meile ka mängulooma - Shrekist tuntud eesli. Selle kinkis Kaisa uhkelt mulle. Küll seal on ikka toredad inimesed!
      Sünna õhtul läksin Willaiamiga Embankment'i ühte klubisse. Uskumatult hea DJ oli seal. Muudkui mängis järjest mu lemmiklaule - vanemaid ja uuemaid. Olin õhtu lõpuks jube väsinud, sest mul polnud peaaegu hetkekski aega, et veidigi istuda ja puhata. Jäin kogu sünnipäeva päevaga rohkemgi kui ülirahule. Ideaalne 25.sünna oli mul!

      Järgmisel õhtul tähistasime mu sünnat ja peadset äraminemist järgmises klubis. Läksime Kaisa, Tomeki, Williami ja Niciga OnAnoni klubisse Piccadillis. Õhtu oli järjekordselt super. Hetkel meenub, et ma pole vist enne oma blogis Nic'i maininud. Nimelt on ta üks kutt, kellega ma Easter Skatel uisutamas tuttavaks sain. Tuli välja, et ta ema on eestlane, kes elab Soomes. Ta isa on kreeklane ning ta on lapsendatud lõuna-aafriklaste poolt, kus ta ka üles kasvas. Nüüd elab ta juba veidi üle aasta Londonis. Mina kui üks väheseid eestlasi uisutamast, olin esimene, kellega ta seal rääikma hakkas. Kokkusattumised on ikka lahedad asjad! Pealegi tuli välja, et ka tema elab sealsamas linnaosas, kus mina ja Kaisa. Kaisa veel irvitas, et kui ma temaga käima hakkaksin, siis oleks meil mõlemal kuti nimi Nic. Seda mul siiski plaanis polnud.

      Üks tõeliselt meeldiv hetk saabus 15.mail, kui mu isa mulle Londonisse külla lendas. Küll oli tore teda üle pika aja näha ja kallistada!  Viimane nädal mööduski temaga mööda linna ringi käies, sest tahtsin talle võimalikult palju põnevaid kohti näidata ning ühtlasi ka ise mõned uued kohad läbi käia. Käisime koos Camdenis turul, Londoni Silmaga sõitmas, Londoni akvaariumis, Madame Tussaud vahakujude muuseumis, Briti Muuseumis, Covent Gardenis, Toweris, Loodusmuuseumis ning loomulikult vaatasime oma silmaga üle ka Piccadilly Circus'e, Big Beni, Westminister Abbey, Buckinghami palee, Trafalgeri väljaku, Tower Bridge'i, mõned pargid jne.

      Täpsemalt räägin siis nüüd nendest kohtadest, kus ma ise veel enne käinud polnud. Esiteks siis Londoni Silmaga sõidust, mille pilet ei sisalda vaid ringiratast sõitmist. Nimelt saavad tahtjad minna ka 4D kinno - jah, justnimelt 4D! Meile anti prillid pähe ning suunati pisikesse kinno, kus erinevatel tasanditel seistes sai filmi vaadata. Filmis nägi, kuidas kajakas lendas Londoni linna kohal ning selle tänavatel jalutas. 4D kogemuseks tegi selle vist see, et lisaks mitmemõõtmelistele kaadritele saime tunda ka tuult, lund, seebimulle, tule kuumust jms., mida linnuke nägi. Seda tekitati siis erinevatest masinatest. Ülivahva kogemus oli! Peale kinoseanssi läksime siis selle suure Londoni Silma rattaga sõitma. Turvakontroll on nii tugev, et igas kuplis olev pikk pink vaadatakse turvatöötajate poolt peeglitega ka altpoolt üle, et keegi pommi vms. poleks sinna pannud. Kupleid on sellel asjal 32 ning igaüks mahutab 25 inimest. Kõrguseks on 135 meetrit ning sealne vaade on imeline. Meeletult palju maju, lausa uskumatu, kui kaugele oli näha. Tõeliselt kift 30minutiline kogemus oli.

      Madame Tussaud vahakujude muuseum jättis samuti unustamatu mälestuse. Vahakujud nägid tõepoolest välja nagu päris inimesed - oli tunne, et kohe-kohe hakkavad nad liigutama ja midagi rääkima. Kogemust rikkus veidi vaid see, et inimesi oli seal jube palju ning kõik tahtsid ju erinevate kuulsustega koos fotosid teha. Meeliülendav oli ka õudustekamber, kus olid päris näitlejad, kes istusid vangikongides vms. Mõned neist istusid niisama, mõned hüppaisd kuskilt pimedusest välja, mõned karjusid, mõned tegid kahtlasid hääli ja sealjuures nägid nad ise päris jubedad välja. Alati ei saanudki aru, kas tegemist oli mõne järjekordse vahakujuga või oli see päris inimene, kes sind kohe-kohe kuidagi ehmatada proovib. Väga lõbus oli! Kusjuuers kunagi hakkaski Madame Tussauds tegema vahakujusid nendest kuulsatest inimestest, kellel pead maha olid võetud - just nendest peadest, seega tegi ta algselt surimaske. Muuseumis on säilinud ka see tera, millega võeti kunagi maha Marie Antoniette pea. Muuseumiskäik lõppes väikesesse kahekohalisesse rongivagunisse istumise ja päris pika ning lõbusa sõiduga, mis viis meid läbi erinevate sündmuste Londoni ajaloost. Näiteks oli seal imiteeritud suurt Londoni tulekahjut, Shakespeare'i suures kirjutamishoos jne. Eriti vahvaks tegi asja veel see, et osad tegelased ja atribuudid liigutasid end. Tahtsime issiga minna veelkord selle rongiga sõitma, sest see oli niivõrd tore ja ei jõudnud nagu kõike pidevalt jälgida, kuid kahjuks oli see süsteem seal selline, et uuesti tagasi enam minna ei saanud. Lõbu jätkus veidi ka väljapääsu juures olevate kõverpeeglite juures.

      Tower oli koht, kuhu ma tahtsin kindlasti oma isaga koos minna, kuna aimasin et tallegi võiks seal meeldida. Oma meeldivaks üllatuseks mainis ta hiljem, et see oligi tema jaoks kõige muljetavaldavam koht, kuigi kõik teised olid kah loomulikult super. Toweris külastasime erinevaid vangitorne, kuhu olid vangid ammu-ammu aastaid tagasi kraapinud seinte sisse oma sõnumeid (nime,sid aastaarve vms.). Näiteks leidsime sealt aasaarvu 1562. Toweri keskväljakul asub mälestusmärk kõikidele nendele, kelle pead seal on maha võetud. Ja neid on olnud palju. Ringi jalutades kutsuti meid äkki vaatama ka väikest etendust, mis rääkis kuninganna Anne Boleyn'i loo ning lõppes tema pea maha võtmisega. Selles hetkes olime isaga veidi pettunud, sest näidend lõppes sellega, kuidas timukas tõstis kirve üles ning karjatas ehmatavalt. Ootasime veidi enamat... Aga etendus iseenesest kestis umbes 20minutit ning oli tore ja kaasahaarav. Toweris saime näha ka kroonijuveelide tube, mis olevat kõige turvalisem paik üldse. Seal oli palju erinevaid kroone, mis sätendasid suurematest ja väiksematest kalliskividest. Muljetavaldav! Toweris võis näha ka muid põnevaid väljapanekuid, näiteks relvad (ka Swarovski kristallidega kaunistatud), kuninglikud kingitused, kuningate mõõgad ja nende hobuste jäljendid, samuti kuninglikud nõud. Näiteks oli seal boolikauss, mis oli valmistatud kullast ning mis oli umbes meetri kõrgune ja pooleteise meetri laiune nikerdustega kaunis asi. Kulp oli kah muidugi vastavates mõõtudes. Ülilahe, tahaks endale selleist!

      Tore oli näha, et mu isa unistus Londonisse tulla, sai teoks! Kahju oli ainult sellest, et mu ema otsustas sel korral mitte tulla. Tõeliselt vahva oli näha, kuidas mu isa silmad särasid veelgi rohkem, kui tavaliselt ning see oli üks väga super nädal. Peale erinevate vaatamisväärsustega tutvumist jõudsime kahel korral veel käia Dixie'ga jalutamas. Nii lõbus oli! Veel käisime neljakesi Kaisa ja tema Niciga Spur'is hiiglasuuri burgereid söömas ning ka Debbie korraldas viimaseks õhtuks meile korraliku perekondliku õhtusöögi. Tore aga samas ka veidi kurb oli. Peale õhtusööki puhastasin veel viimast korda merisea puuri ära, kuigi Debbie arvas, et seda pole vaja. Aga ma tahtsin, et pisikesel oleks hea ja mõnus ning tegin seda ikkagi!

      Peale nädalast ringijooksmist mööda Londoni linna oli mu isa suht väsinud ning otsustas viimasel õhtul koju jääda, et ma saaksin välja minna. Saime Tomekiga Fulhamis kokku ning läksime ühte sohvabaari. Alguses tundus kõik olevat nagu ikka, kuid ühel hetkel hakkasin aru saama, et järgmisel päeval samal ajal olen juba Eestimaal ja kõik sealne jääb seljataha. See tegi kurvaks, kuid proovisin sellele mitte mõelda ja hetke nautida. Õnneks oli see baar avatud kaks tundi kauem, kui me algselt arvasime - kella üheni öösel. Peale seda pidin bussiga üksi koju sõitma, sest Tomek oli rattaga. Lasksime mitmel bussil enne mööda minna - me ju ei näinud neid - kuid siis lõpuks suutsin end sundida bussile minema... Tundisin bussile astudes, et see ongi minu Inglismaa seikluse lõpp... Pisarad tulid vägisi silma, kuid proovisin neid täiega tagasi hoida selle hetkeni, kuni bussist maha sain ning kodupoole hakkasin jalutama. Ohhh, kui ebameeldiv oli!

      Hommikul ärgates taipasin, et nüüd ootab mind ees kodumaa ning kõik sellega seostuv. Viimasel päeval jooksime isaga veel korraks Kaisa juurde, et mu asjad tema kohvrisse mahutada ning siis hakkaski tagasitee eestimaa suunas. Roger viis mind ja mu isa rongijaama, kus kohtusime Kaisaga ning sealt suundusime bussijaama poole. Loomulikult õnnestus meil ka rongiga õigest peatusest jutuhoos mööda sõita ning seega pidime ühe peatuse tagasi sõitma. Siis sõitsime edasi bussiga lennujaama suunas. Minu asju olid nii palju (minu, Kaisa kui ka mu isa suurtes kohvrites ning minu ja mu isa käsipagasites). Olin rõõmus, sest mul õnnestus kõik asjad imekombel lennujaama toimetada. Seal hakkasime kohvreid kaaluma. Mu seljakott kaalus täpselt 19,9kg (lubatud on teatavasti 20kg). Ma olen meisterpakkija! Üks kohver oli veidi ülekaalus aga õnneks meilt lisaraha selle eest siiski ei küsitud. Jama tekkis aga siis, kui meil paluti käsipagasid mahutada nendesse kohvrimõõtmise korvidesse Nimelt suutsime me mõlemad isaga oma käsipagasikohvrid küll sinna sisse suruda, kuid nende kättesaamine enam nii lihtne polnud. Minu oma saime suhteliselt kergesti kätte, kuid mu isa oma oli ikka väga punnis ning jäi lootusetult kinni. Lisaks oli meie seljataga ka pikk järjekord, kes kõik meie järgi ootasid. Õnneks olid nad heatujulised ning pigem jälgisid põnevusega meie askeldamist ning irvitasid omaette. Lõpuks oleme sunnitud mu isa kovri raami veid katki tegema. Õnneks saime kohvrid lõpuks kätte ning võisime suunduda lennukile. Kohvrite rattad lonkasid ja raamid ei püsinud aga tuju oli hea. Lend sujus hästi ning kodumaad ja kõiki sõpru, tuttavaid ning otseloomulikult mu nunnukat koera oli tõeliselt meeldiv näha!

      Siinkohal soovin tänada kõiki oma blogi lugejaid - tean, et teid oli mulle endalegi üllatavalt palju. Loodan, et sisustasin toredalt teie laiskuse ja igavusehetki. Aitäh teile innustuse ning heade sõnade ning soovituste eest! Hetkel plaanin vähemalt mõneks ajaks Eestisse jääda, kuid kui peaksin siiski millalgi jälle kuskile pikemaks ajaks reisima minema, siis jätkan oma blogi pidamist.

      Suured tänud ning kallid ja musid teile kõigile!

Siin-seal ja igalpool nr. 8

      Aeg möödub jube kiiresti ning mida ilusamaks muutuvad õues ilmad, seda vähem viitsin ma arvuti taga passida ning kirjutada. Nüüd aga jällegi minu tegemistest...

      Käisin Tomekiga kinos "Single Man" filmi vaatamas. Suht aeglane ja igav oli. Aga kahjuks miskist muud paremat ka sel hetkel vaadata polnud.

  Veel käisin vahepeal Williamiga Piccadillis Troccaderos bowlingut ja muid mänge mängimas. Väidetavalt  on see üks maailma suurimaid  sisetingimustes asuv meelelehutus koht. Seal asuvad kõiksugused erinevad poed, toitlustusasutused, mängusaalid, kino jne.

      Kuna Ellie käib näiteringis, siis läksin perega vaatama ka tema koolinäidendit "The Witches" Putney High Schoolis. Kui paar peategelast välja arvata, siis kõigil teistel (umbes 40 õpilasel) olid suhteliselt väikesed lisaosad. Nende hulka kuulus ka Ellie. Näidend iseenesest oli tore ja lõbus, kuid pean mainima, et Eestis tundub olevat näiteringide tase kõrgem. Seda vähemalt minu kogemuste põhjal. Imelikuks tegi nende näidendi see, et kui näitlejad omavahel millestki rääkisid, siis vaatasid nad pigem publikusse, kui teineteisele otsa. Alguses kartsin, et ehk ei saa paljust aru, mida nad räägivad, sest siinsed teismelised räägivad kohati justkui oma inglise keelt. Nende hääldus on lihtsalt jube raskesti arusaadav mõnikord. Aga tuli välja, et neid oli suudetud panna rääkima korralikku keelt ning mul polnud arusaamisega mingeid probleeme. Üldkokkuvõttes oli loomulikult vahva näha, kuidas siin noortenäidendid välja näevad.

      Debbiele paistab meeldivat aegajalt õhtusööke korraldada, kuhu ta kutsub kas oma naabreid või laste sõprade vanemaid vms. Eks see annab talle vist võimaluse asjadega võimalikult palju kursis olla. Ühel õhtul olid meil külas Oliveri parim sõber Jim ning ta ema. Debbie nimetab Jimi mõnikord lausa isegi oma teiseks pojaks, sest ta peaaegu elavat meie juures. Õhtusöök läks üldiselt hästi aga mind paneb siiani tõeliselt hämmastama, kuidas on võimalik, et 500ml jäätisetopsiukust jätkub kuuele inimesele ning seda jääb veel ülegi... Ma oleksin olnud suuteline kõik selle ise ära sööma ja seda absoluutselt ilma pingutuseta...

      Lõpuks ometi õnnestus mul end ka ajutise patsiendina kirja saada. Selleks polnud vaja midagi muud, kui minna ühte teise polikliinikusse ning Kaisa lauset, et ma elan temaga koos. Asi nimelt selles, et tema postiaadressina on arstikeskuses siiani sama aadress, mis minul. Ja oi, kui palju me Kaisa ja Debbiega proovisime mind seal teises arstikeskuses sügisel kirja saada ning seda kõike täiesti tulutult. Vähemalt nüüd seda muret enam pole.

      Vahepeal elasin 17 päeva Wimbeldonis ning olin koeravalvaja perele, kes ise läksid Lõuna-Aafrikasse reisima. Nimelt on see pere Kaisa poolt hoitavate laste pere naaber ning neil oli äkki tarvis kiiresti kedagi, kes nende kümne kuust West Highland White Terrier Hamley't hoiaks, sest keegi teine hüppas viimasel hetkel alt ära.  See kutsa on täiega armas, kui ta magab, sest ta võtab oma mänguasja esimeste käppade vahele kaissu ning toetab siis pea selle peale. Jube nunnu! Seega läksin seda tööd tegema rõõmuga. Maja oli veelgi suurem ja uhkem, kui see, kus muidu elan. Pealegi oli kogu maja ainult minu päralt. Sain nautida filmiõhtuid ning seda, kuidas Tomek mulle süüa tegi. Küll mulle ikka meeldivad mehed, kes oskavad ja tahavad süüa teha ning saavad sealjuures sellega ka hästi hakkama. Lisaks jõudsime Xicoga kaugemale ka mu CV valmistamisel. Küll oli imelik näha inimese nägu, kes pole enne korralikku hõõgveini saanud. Nimelt ei suutnud ta kuidagi aru saada, miks ma veini potti kallan ning seda siis kuumaks ajan ning sinna veel igasugu muid asju sisse panen. Veel imelikumaks muutus ta nägu siis, kui ma oma klaasi põhjast mandlid ja rosinad ära sõin. Kuigi ta seda püüdlikult jõi, siis usun, et ma teda sellega järgmisel korral ei piina. Veel sain seal olles nautida Kaisaga hoovis päevitamist ning ka koos koertega jalutamas käimist.

      Seal elades pidin loomulikult ka aegajalt kodus käima, et oma riietetriikimise, merisea eest hoolitsemise ning ka lastehoidmise kohustust täita. Ükskord kutsus Roger mind koju asju triikima ning avastasin, et triikida oli mulle jäetud asju, mida ma juba olin triikinud ning lisaks paar tõenäoliselt pesemata asja ning tema kaks triiksärki. Kuna kõik triikimiseks tarvilikud asjad olid välja tõstetud, siis eeldan, et ta oli proovinud särke ise triikida aga kuna see ei olnud õnnestunud, siis kutsus ta mind koju. Ka triikimismasin oli kuidagi katki läinud ning ei tahtnud auru välja ajamist lõpetada...

      Labrador Dixiega käin nüüd regulaarselt igal teisipäeval ja neljapäeval jalutamas. Ühel päeval andis omanik mulle sellise pikaks mineva jalutusrihma, lootuses et see on ehk parem. Rohkem ma seda rihma suurte koertega kasutada ei taha, sest kui ta oli piisavalt kaugel ja äkki tõmbama hakkas, siis polnud mul jõudu, et teda tagasi hoida ning ta tõmbas mu pikali. Üks pere jooksis kohe mu juurde ja mees hakkas pärima, et kas kõik on ikka ok. Üks naine jooksis mu koerale järgi ning püüdis ta kinni. Alguses arvasin, et mul on küünarnukist kont kuskilt katki, sest ma ei saanud üldse kätt liigutada. Veidi aja möödudes asi siiski paranes ning tõusin püsti ja viisin koera koju. Nimelt olin ma suutsnud kukkuda täpselt närvi peale ning seega kadus ka jõud käest ära. Päris keeruline oli rattaga hiljem koju saada, sest vasakus käes polnud üldse jõudu, et midagi teha või hoida. Terve küünarnukk koosnes mul tükk aega suurest sinikast ning ka nahk oli katki. Ühtlasi suutsin ka oma õla  vägagi paigast ära kukkuda. Omanik muudkui vabandas ja küsis, et kas ma ikka tahan üldse edaspidi ta koera jalutada. Loomulikult tahan ja teen seda siiani.

      Munadepühade puhul ostsin Poola poest munalikööri ning jõime selle rõõmsasti Tomekiga koos ära. Enne pühasid otsisin poest ka valgeid mune aga siin müüakse ainult pruune. Seega pidin nendega leppima ja värvisin pühapäeval neid. Kaisa oli kahjuks sel ajal Hispaanias ning seega temaga koos seda teha ei saanud.  Ühtlasi käisin ka Easter Skatel, kus paljud olid kenasti jänkudeks, tibudeks, porganditeks jms. riietunud. Ise olin otseloomulikult jänku. Kahjuks on mu enamuses Playboy asjdest kodus... Aga rullitada oli tore nagu alati. Kahjuks ei saanud ma peale seda peole minna, sest pidin minema koju koera hoidma... Nimelt polnud Hamley kunagi üle 4 tunni üksi kodus veetnud. Pean tunnistama, et nüüd on see aeg tunnikese võrra pikemaks veninud tänu mulle...

      Ilmad on aina ilusamad ja ilusamad ning olen korduvalt end suutnud päikse käes ära kõrvetada. Müstikaks on mulle see, kuidas siinsed inimesed ka pargis (siinses mõistes peaaegu rand) istudes ikka särkide ja pükstega olla tahavad. Olen end oma bikiinides kohati suht paljana tundnud no aga mul on ju palav ja ma tahan pruuniks saada... Päikse käes ning tuulevarjus on mõnel päeval isegi arvatavasti üle 30 kraadi sooja olnud.

      Nüüdseks olen jõudnud ära käija veel ühes muuseumis. Seekord siis Teadusmuuseumis koos Russelliga. Muuseum oli tore aga oleksin tahtnud sinna minna mõne eesti keelt rääkiva inimesega, kes oleks osanud mulle ka midagi tarka rääkida. Kuidagi ei viitsi ju neid tekste asjade kõrvalt lugeda. Pealegi pole minu teaduslik inglisekeel just üleliia hea. Aga põnev oli ikka. Seal olid autod, lennukid, laevamaketid, raketid, kodumehhaanika jms. Kuna ilm oli jällegi ilus, siis üleliia kaua aega me muuseumis olemisele raisata ei tahtnud ning läksime Hyde Parki frisbyt mängima. Nimelt oli Russellil kaasas väga tore lendav taldrik. Tore sellepärast, et selle ääred olid tehtud mingist pehmest plastikust või silikoonist vms. Point selles, et seda polnud üldse valus kinni püüda ja mulle see täiega meeldis.

      Suviti toimub Londonis lisaks Friday Night Skatele ja Sunday Strollile ka Wednesday Night Skate. See on kiiruselt pühapäevase ja reedese vahepealne. Katsetasin seda ja see meeldis mulle isegi palju rohkem, kui pühapäevane. Vähemalt sai hoo korralikult sisse. Nüüd plaanin millalgi ka reedeõhtust rulluisutamist katsetada.

      Kuna Russell õpib treeneriks vms. ning tal on tunniplaanis ka massaaz, ning varsti on tulemas ka eksam, siis oli tal otseloomulikult tarvis kedagi, kelle peal harjutada. Mina ei ütle kunagi massaazist ära ning nüüd ta siis harjutabki vähemalt korra nädalas seda minu peal. Jõusaalis on kenasti olemas ka massaazilaud ja puha. Seega lausa ideaalne viis, kuidas kedagi aidata.

      Lisaks käisime Kaisaga ükspäev ka Greenwich'is, kus asub Kuninglik Observatoorium, kust saab alguse aja nullpunkt. Seal on isegi jutt maha joonistatud. Observatoorium ise on täis igasuguseid erinevaid ajamõõtmise instrumente jms. Observatoorium asub suures pargis, milles on ka vaateplatvorm, kust on näha peaaegu kogu Londoni linn.

      Märkimisväärne on ka Kaisa sõbra Francesco soolaleivapidu, kus Kaisaga käisime... Teemaks oli "Arstid ja õed". Enamuses inimesi oli loomulikult ka vastavalt end riidesse pannud. Nii ka meie. Õhtu oli igati tore ja lõbus...




      Ühel päeval otsustasime Kaisaga ratastega minna vaatama Indiast väljaspool asuvat suurimat hindu templit - Swaminarayan Hindu Templit. See oli  väga ilus nii seest kui ka väljast. Miskipärast polnud seal peaaegu üldse inimesi ning lubatud oli minna vaatama vaid väga piiratud territooriumi. Sellest oli kahju, sest hoone ise oli suur. Sel päeval sõitsime ratastega maha umbes 30km ja hoolimata sellest, et mu põlved sellega ei nõustu, oli tunne hea.