Simoni sünna, töö ja muu elu

Simon on nüüd lõpuks Jigalongis koolile aia ümber suutnud ehitada ning oli seega ka umbes nädalakese vahepeal Newmanis. Peale seda saadeti ta Nullagine'i lennujaamale aeda ümber ehitama. See kohake asub 200km Newmanist eemal. Kui sealnegi aed valmis sai, siis saadeti ta järgmist lennujaama aeda ehitama Marble Bar'i (veidi üle 300km kaugusel Newmanist).

Kõige selle vahepeal Newmanis töötades pidi ta ühte maja asjadest tühjendama ning ta võis sealt kõik asjad endale võtta ning ülejäänu pidi viima prügimäele. Seega otsustas ta meile koju tuua ühe valge sahtlitega kapi, laua koos viie tooliga ning riidekuivatusresti. Lisaks sai ta oma ülemuse naiselt betoonist linnuvanni, mille nüüd oma algse linnuvanni asemele hoovi panime. Nagu juba eelmises postituses mainisin, siis lisaks lindudele meeldib seal end värskendada ka konnakestel. Isegi herilased käivad sealt vett joomas. Siinsed herilased on aga väga rahumeelsed ja ma ei karda neid üldse.

Kuna Vastlapäeval ei olnud Simon Newmanis, siis pidime seda tähistama veidi enam kui nädal peale õiget päeva. Sellest hoolimata maitsesid kuklid muidugi vägagi hästi. Liu laskmisega oli veidi probleeme...

Tööl on meil läinud kõik kenasti ning oleme vahepeal veel prügikaste saanud värvida ning ka mõndadest graffititest pihustivärviga lahti saanud. Need värvimisülesanded mulle jubedalt meeldivad. Nii mõnus ja rahustav töö ning tulemust on kohe silmaga kaugele näha. Lisaks oleme veel saanud ka trimmerdada, sest vihmast tingituna oli mõndades kohtades muru üsna kiiresti tagasi kasvanud. Mida vähem saab aga varsti vihma olema, seda kindlam on, et me enam sel aastal palju trimmerdama varsti ei pea. Kõiki neid heakorratöid oleme teinud, sest aina enam on näha jälle liikvel karavane ning see tähendab, et turismihooaeg on jälle algamas. Ilmad lähevad jahedamaks ning inimesed hakkavad jälle rohkem telkimas ning matkamas käima. Minule tundub aga jällegi, et ilmad kipuvad liiga külmad olema, et telkida. No kui me oma suure tekkidehunniku kaasa tassime, siis on muidugi kõik ok. Ööseti langevad kraadid isegi alla +5C.

Seda, et külmad ilmad on tulemas võib näha ka kohaliku bensuka uuest tootevalikust, kus nokamütsid on asendunud soojade tutimütsidega. Alla nulli siin Newmanis kraadid üldiselt langeda ei tohiks. Minu isiklik kõige külmem Lääne-Austraalia kogemus on -3 (ja see polnud siit väga kaugel). Siinkohal ei tohi aga ära unustada, et siinsed majad meenutavad mulle Eesti kuure ning aknad on ühekordsed jne.. Seega kuigi päeval kütab päike maja soojaks, siis õhtul on ikka külm. Äkki ongi mütsid mõeldud õhtul teleka vaatamiseks? Tegelikult pole ma aga päris kindel, kas ja kes neid talvemütse neilt ostab. Aga järelikult ikka ostetakse. Ehk on neilgi siin vajadus erinevalt riietuda. Mulle näiteks väga meeldib see, et me saame suvel Eestis lühikesi riideid kanda ja talvel end saja kampsuni sisse Kubujussiks mässida.

Nüüd aga muudest teemadest edasi... Seoses oma liiklusreguleerimis kursusega pidin endale tegema ka Austraalia õppurinumbri (Unique Student Identifier). Nimelt tuleb selline number nüüd luua kõiksugustel erinevatel õppuritel, alates ülikoolist kuni esmaabi koolitusteni välja. Selle abil peaks riik hoidma silma peal inimeste haridusel. Kui mõned aastad tagasi Kevinile töötasin ning esmaabikoolituse pidin läbima, siis minult sellist numbrit veel ei nõutud.

Koolitusele pean minema koos Tina ja Tediga, sest nende tunnistused on peagi aegumas. Kuna viimasel ajal olevat süsteemi muudetud, siis peavad nemadki nüüd läbima täieliku kolme päevase koolituse. Seda seetõttu, et tegemist pole enam vaid Lääne-Austraalias tööd lubava tunnistusega vaid nüüdsest lubab see tunnistus töötada kogu Austraalias. Koolituse toimumisajaks saab olema 21-23.06. Seega saan ka sel aastal jälle oma jaanipäeva õhtu veeta Port Hedlandis... Algselt pidin küll koolitusele minema Karrathasse aga kuna koolitujaid on nüüdseks kogunenud terve grupp (peale meie saab seal olema veel inimesi Ventiast kui ka vist T.L.C.-st), siis tellitakse koolitus Hedlandi.

Tööst siia vahepeale veel niipalju, et seoses Tina töökoha üleminekuga T.L.C.-lt Ventiale töötame nüüdsest graafikuga 10 päeva tööl ja 4 päeva vaba. Seega on mul iga kahe nädala tagant vabadeks päevadeks reede, laupäev, pühapäev ning esmaspäev. Sellega seoses pidime muutma ka veidi oma tüüpilist tööjärjekorda erinevatel maanteedel. Positiivne on selle juures see, et nelja vaba päevaga on ikkagi võimalik siinses Austraalia pärapõrgus midagi ka soovi korral ette võtta ning kuskile minna, sest siis üks päev kulub reisimisele, kaks päeva kohal olemisele ning üks päev jälle tagasi reisimisele.

Esimene selline reisiplaan oligi mul juba plaanitud minu esimesele neljale vabale päevale... Nimelt käisin vahepeal Newmanis läbi viimsegi poekese (neid ei ole siin palju) ning mõtlesin ja vaevasin oma peakest sellega, mida Simonile tema 40.sünnipäevaks kinkida. Lõpuks tekkis mul idee, et ehk saaksime minna Karijini rahvusparki ning ööbida sealsetes ökotelkides. Leidsin nende kodulehelt hea pakkumise, mis kestis just märtsi lõpuni, sest peale seda algab jälle turismihooaeg ning hinnad lähevad jälle kõvasti kõrgemale. Igatahes otsustasin meile broneerida kaks ööd nende ökotelgis.

Telgid on väga suured ning näevad seest välja peaaegu nagu hotellitoad. Väidetavalt on neid kerge püstitada ning need ei häiri üleliia loodust. Telkidel on suurte võrkakende näol vaade kaunisse rahvusparki ning isegi rõdu, kus saab istuda ja olemist nautida. 

Ainukene probleem on selles, et kuna tegemist on ökotelgiga, siis on need varustatud vaid iga telgi kõrval asuva päikesepatareiga ning sealt saadava elektriga. See tähendab, et nendes puuduvad õhukonditsioneerid, külmikud jms. luksused. Elektrit jagub piisavalt lampide jaoks ning pisemate akude laadimiseks. Ka sooja vee olemasolu sõltub ilmast. Seega, kui väljas on meeletu kuumus ja päike sirab hoolega, siis on kuuma vett palju. Kui väljas on aga sompus ja pilvine, siis tuleb leppida vähem sooja veega. Üldjuhul tahaks, et see oleks ju pigem vastupidi aga no mis seal ikka. Pesta tohib end seal vaid looduslikest materjalidest valmistatud pesuvahenditega.

Enne Kairjini Rahvusparki minekut alustasime Simoni sünnipäeva suhteliselt varasel hommikul, sest olin otsustanud talle peekoni-juustu-tomati-hapukurgi pannkooke küpsetada. Neid sai kokku selline hunnik, et saime neid hilisemaks ka kaasa võtta. Peale kiiret hommikusööki pakkisime asjad minu tööautosse (sest see on kõrgem kui meie isiklik auto) ning suundusime kõigepealt Auskisse, kus uuesti kütust tankisime. Seejärel tegime kiire peatuse kauni vaatega Albert Tognolini puhkealal ning suundusime juba edasi Karijini Rahvusparki.

Kui aus olla, siis meie esmamulje luksuslikust telgist polnud nii hea nagu olime oodanud. WC ja dušširuum olid rohkem kui tavapärased ning oma aegu näinud. Telgi lukud ei käinud korralikult kinni ning olid katkised ning kapi sisemus oli sellise tolmukihi all, et ma oma kotti sinna panna ei tahtnud. Telgis oli olemas pisike šeif, kuhu teoreetiliselt oleksime oma väärisasjad võinud panna. Kõige enam meeldisid meile värve muutvad nn. tujulambid. Telgis oli kuumast päikesest väga palav ning lubatud ventilaator puudus. Läksime siis vastuvõttu uurima, et kus on meie ventilaator. Onu küsis seepeale, et kust me sellist infot saime, et meie telgis peaks ventilaator olema. Ütlesin, et see on kirjas nende kodulehel. Seepeale ütles ta, et proovib sel teemal midagi teha aga tegelikult olevat ventilaatorid ära pakitud ning mõeldud ainult turismihooajaks. See viimane väide on imelik, sest turismihooajal on sedavõrd jahedad ilmad, et ventilaator pole vajalik. Antud hetkel oli aga kuumust üleliiagi palju, sest sügiseselt jahedamad ilmad polnud veel alanud.

Sellest hoolimata läksime tagasi oma luksustelki ning istusime rõdule veidikeseks maha. Veidi aega hiljem jõudsid meieni suured tormipilved ning sellega kaasnes ka kõva tuul ja vihm. Teperatuur muutus talutavaks. Proovisime iga hinna eest telgi lukke niipalju kui võimalik kinni saada aga sellest hoolimata sai meie voodi üsna niiskeks. Lükkasime siis kõik oma asjad keset tuba, et vihm neile akendest täitsa otse peale ei sajaks.

Tormi jagus umbes pooleks tunnikeseks ning seejärel rahunes kõik jälle maha. Päikeseloojangu jalutuskäigule minnes märkasime, et kahel telgil olid katused tormiga pealt ära lennanud. Väidetavalt nendes kedagi ei ööbinud. Päikeseloojang oli tänu pilvedele väga kaunis.

Muidugi olin Simonile ka koogi küpsetanud. Pean seekord uhkusega ütlema, et see oli minu mäletamist mööda esimene kook, mille ahjus täiesti algusest peale ise üksinda küpsetasin. Tegemist oli juustukoogiga ja kuigi mul oli eelmisel ööl seda küpsetades tunne, et tegemist saab olema mingil põhjusel liigagi vedela ollusega, siis tegelikult muutus tarretise laadne ollus igati tahkeks ja maitsvaks. Simon rõõmustas lisaks maitsvale koogile ka selle üle, et olin ta nime koogile kirjutanud. Ta ütles, et seda polevat keegi enne kunagi teinud.

Siinkohal edastan veelkord Simoni poolt suurimad tänud minu vanematele, vanaemale ja sõpradele, kes teda tema sünnipäeval üht või teist moodi meeles pidasid! Ta oli selle üle siiralt õnnelik ja tänulik.

Nüüd aga tagasi meie seikluste juurde... Kuna me oma telgi võrkaknaid korralikult kinni tõmmata ei saanud, siis olime mõlemad Simoniga hommikuks sääskede poolt täielikult ära söödud. Kõvasti rohkem, kui ööbides meie tavapärases tillukeses telgis. Hommikul oli WC eriliselt konnaderohke ning lasksin korduvalt enne vett peale, kui nõustusin sinna istuma. Arvan, et neid oli ehk umbes 15 seal potis algselt. Tõenäoliselt jäi umbes viis neist ikka sinna alles aga sellega suutsin juba leppida.

Hommikusöök oli üsnagi tavapärane kuid saime kenasti siiski kõhu täis. Sooja toitu ei pakutud. Lõunaks saime kaasa väikese külma hoidva seljakoti koos wrapide, snäkkide, veepudelite ja kahe õunaga. Pakkisime veel endaga veidi asju kaasa ning suudnusime oma matkadele. 

Esimesena otsustasime külastada Hancock'i kuristikku (Amphiteathre, Spider Walk, Kermits Pool), seejärel Weano kuristikku (Handrail Pool), Junction Pool vaateplatvormi ning Oxer'i vaateplatvormi.

Tahtsime nende paari päevaga läbida niipalju erinevaid matkaradu, kui vähegi võimalik. Mõnedel nendest olin enne juba käinud kuid mõned olid mullegi uued. Simon polnud neid enne külastanud ning seega oli kõik temale eriti uus ja huvitav.

Vaated kuristikele ülevalt asuvatelt vaateplatvormidelt olid muidugi lummavad. Mida sügavamale kuristiku sisemusse ronida, seda erinevamaks muutus kogu ümbrus. Mõned kuristikud muutusid allpool eriti kitsasteks käikudeks. Mõne puhul oli tunne nagu oleksime kuskile koopasse sattunud, sest päikest peade kohal näha ei olnud ning varjud tekitasid üsnagi pimeda tunde.

Enamuses kaljuahelike põhjades voolas vesi. Selleks, et radu läbida tuli tihtipeale vahepeal peale ronimise ka ujuda. Õnneks olime seekord Karijinis igati õigel ajal, sest vesi oli lausa ideaalse temperatuuriga. Isegi peale tükk aega erinevates veeaukudes ligunemist oli olemine ikka mõnusalt soe.

Õnneks olime mõlemad taibanud kaasa võtta ka Jõuluvanalt saadud täispuhutavad padjad. Nendega oli lebotada mugavam ning tundmatu põhjaga kohtades ujumine veidi turvalisem. Kartsin nimelt pidevalt, et löön oma põlved kuskile kivimüraka vastu ära.

Tänu padjale hulpisin aga piisavalt kõrgel ning üldjuhul nägin paremini, mis vees toimus. Lisaks aitas täispuhutav padi meil probleemideta üle kanda ka meie pisikest matka/piknikukotti.

Mitte kõik matkarajad pole nii rasked. Me lihtsalt valisime lisaks ka kõige kõrgema ehk viienda kategooria matkarajad, mis nõudsid väidetavalt kõrgemaid oskusi ning suurt ettevaatlikust. Paljud kaljuseinad olid voolavast veest siledaks lihvitud ning seega üsnagi libedad. Libedust lisas muidugi ka vesi ning märjad riided ja jalatsid. Selge on ka see, et mõned kivid polnud paigas täiesti liikumatult ning võisid veidi loksuda.

Kõige häirivamaks oli minu arvates aga see, et kaljuseinad olid päikesest sedavõrd kuumad, et nendest oli reaalslt valus kinni hoida või neile toetuda. See tähendas, et ronimisel ei saanud oma käte abile alati väga palju loota vaid tuli oma jalgu usaldada. Mul kipuvad nad kõrgustes veidi värisema aga sain kenasti hakkama. Julgust lisas ka see, et Simon ronis üldjuhul minust eespool ning seega nägin kas ja kui raske üks või teine koht oli.

Tegelikult polnudki midagi väga hullu nendes ronimistes. Pigem on asi kinni ikka peas. Lihtsam on võtta asju samm korraga ja loota, et sa kuskile tupikusse end ei roni. Tegelikult on matkarajad üsnagi hästi märgistatud ning see teeb ronimise palju lihtsamaks. Mõnikord vaateplatvormilt alla vaadates küll kahtlesime, kas me ikka tahame sinna alla ronida kuid suutsin Simonit siiski seda alati tegema veenda. Veenmine ei võtnud üldjuhul väga kaua aega ning tagantjärele oleme igati rahul, et nii paljudele radadele jõudsime. Külastamata jäi meil veel vaid Knox'i kuristik, sest meil lihtsalt ei olnud enam aega. Loodame seda siiski ühel ilusal päeval veel teha.

Pärast väsitavat päeva läksime tagasi oma lukstelki ning meie üllatus oli suur kui nägime toanurgas seismas täiesti tavalist pisikest plastikust ventilaatorit. Me olime arvanud, et tegemist on millegi suuramaga, mis kinnitatakse arvatavasti telgilakke. Miks neil küll oli nii raske seda ventilaatorit meile tuua? Või oli see siiski lihtsalt varuvariant? Me ei tea, kuid oma töö tegi masin siiski kenasti ära ning aitas vähemalt õhu liikumisele telgis veidi kaasa.

Enne kohalikku restorani õhtusöögile minemist käisime kiiresti ka konnadega koos pesemas. Söögid tuli juba kohe peale broneerimist ära valida ning seega pidime vaid restorani kohale minema ning maha istuma. Kõik külastajad olid broneeritud õhtusöögile umbes samaks ajaks ning see jättis mulje, et inimesi on üsna palju. Tegelikult oli külalisi ehk paarkümmend. Lisaks oli meil paketiga kaasa tulnud ka pudel veini. Seega lõõgastav õhtupoolik võis lõpuks alata.

Kui nüüd päris aus olla, siis olime me nende menüüs veidi pettunud, sest oleksime tahtnud rohkem näha valikus kohalikke erilisi toite. Vaid eelroaks saime tellida midagi erilisemat ning selleks oli Wattle (kohalik põõsas) seemnetega koduküpsetatud küüslaugusai. Pearoaks oli Simon endale tellinud lambaliha ning mina lõhekala.

Kõik sealsed road küpsetatakse väljas asuval gaasigrillil, et vähendada kohalikku elektritarbimist. Magustoitu me ei olnud tellinud, sest teadsime, et meil on veel eelmisest õhtust alles sünnipäevakooki. Sellest hoolimata saime aga siiski ka üllatusliku magustoidu osaliseks. Nimelt olin meie broneerimisankeedis maininud, et me peame Simoni sünnipäeva. Seega tulidki kõik ettekandjad lauluga välja ning tõid talle magustoidu, mida me otseloomulikult jagasime. Naljakas oli selle kõige puhul see, et ettekandjad ei teadnud Simoni nime. Seega oli laul üsna kohmakas, kuid aitasin neid õigel hetkel muidugi välja.

Söögist siia vahepeale veel niipalju, et olin meile kaasa ostnud ka taaskordseid meie jaoks uusi puuvilju. Seekord oli tegemist Uus-Meremaalt pärit kiivimarjaga (kiwiberry). Tegemist oli umbes jämeda pooliku pöidla suuruste marjadega, mis sisemuselt tõepoolest kiivit meenutasid. Pealtpoolt vaadates olid nad lihtsalt rohekas-pruunid aga ei olnud karvased nagu tavalised kiivid. Koor oli äärmiselt hapu ja ma arvan, et seda ei sööda. Pigistasime pehme olluse pooleks lõigatud marjadest lihtsalt suhu. Maitse oli hea, kuid kiivit nad väga ei meenutanud, sest olid palju magusamad.

Järgmisel hommikul käisime jälle hommikusöögil ning pakkisime oma asjad kokku ja pikutasime veel viimse hetkeni enne välja registreerimist oma mugaval voodil. Väsimus eelmisest päevast oli ikka veel sees. Kell 10 suundusime aga juba järgmistele matkadele.

Eelmisel õhtul olime enne õhtusööki käinud vaatamas ka lähedalasuvat Joffre vaateplatvormi. Nüüd läksime vaateplatvormile, mis asus teiselpool kuristikku. Sealt oli näha ka kaugel all asuv Joffre juga. Loomulikult otustasime taaskord sinna alla ronida. Selgus, et rada viis meid mööda juba eelmisel õhtul osaliselt läbitud rada...

... Seekord ronisime aga aina allapoole ning lõpuks jõudsime ka joani. Mõnus oli selle all lihtsalt istuda ja olla. Seda vaid ainult senimaani, kuniks sain aru, et seal ujuvad ringi kaanid. Selleks, et joa alt tagasi kuivale maale saada pidin muidugi uuesti ujuma. See ei tundunud üldse enam nii ahvatlev...

Eelmisel päeval olime näinud Handrail Pool'is mingit väiksemat sorti maduussi ning ka jalutuid sisalikke (kes paistavad välja samasugused nagu ussid). Kuna mitmed neist olid surnud, siis Simon arvas, et ehk mõni neist on isegi kõrgelt ülevalt alla vette kukkunud ja sedasi oma otsa leidnud. Sel põhjusel ei tahtnud paar tüdrukut isegi matkaraja lõpuni minna. Lõpuks võtsid nad end siiski kokku ja käisid seal ära ning olid tagantjärgi selle üle igati õnnelikud. Selge on see, et ega see asi nüüd nii ohtlik ka pole, sest muidu oleks ju igalpool hoiatused väljas.

Viimasena võtsime sõidu ette suhteliselt eemal asuva Hamersley kuristiku juurde. See on tuntud oma eriliste värvide poolest. Kuristiku põhja ronimiseks tuli seekord kasutada vaid lõputult pikka treppi. Vees elasid seal isegi kalad ja vähilised. Peale taaskordset värskendavalt mõnusat suplust oligi meil aeg hakata tagasi kodupoole sõitma, sest läbida oli vaja umbes 300km.

Pimeduse saabudes nägime maanteel ühte madu, kes oli otsustanud hakata teed ületama. Meie tagant oli kaugustes meile järgnemas aga suur maanteerong. Keerasin meie auto kiiresti ringi ning Simon jooksis siis õue madu teelt eemale ajama. Kui maanteerong neist möödus ning maas vibratsioone tekitas, siis hüppas madu ähvardavalt Simoni suunas. Tegemist oli Simoni sõnul igati ohutu tegelasega. Mina teda sinna sedasi päästma kindlasti poleks läinud. Ma piirdun signaali laskmisega või väikeste aeglaste sisalike päästmisega. Igatahes õnnestus sellel vingerdisel tänu Simonile seekord kenasti tagasi muru sisse pageda.

Ükspäev päästsingi maanteelt alla jäämise eest ühe sinikeel sisaliku. Nad on sellised üsna väiksed ja ohutud kuid võivad end hirmutavamaks tekitada sellega, kui end õhku täis ahmivad ning siis suuremad välja paistavad. Oma sinist keelt meeldib neile ka näidata. Igatahes jäi üks selline tegelane täpselt minu rekka kahe esimese rehvi vahele ning pääses seega vaid ehmatusega sellest, et ma temast üle sõitsin (ta oli reaalselt rekka all keskel). Seejärel keerasin rekka ringi ning peatusin kiiresti ja peatasin ka vastutuleva auto. Seejärel püüdsin sisaliku kinni, panin karpi ja viisin koju Simonilegi näitamiseks. Meie juures veetis ta ühe öö ning juba järgmisel hommikul viis Simon ta tagasi loodusesse ning kaugele maanteedest.

Veidi veel loomadest, keda olen viimasel ajal kohanud. Kui eelnevalt mainitud aeglaseloomuga sisalikku on kerge kätte saada, siis ükspäev üritasin parklas kukke kinni püüda. Nimelt oli keegi ta meie esimesse parklasse jätnud (arvatavasti ta kiremise tõttu). Proovisin, mis ma proovisin aga üksinda teda ikka kuidagi kätte ei õnnestunud saada. Seega jätsin ta sinna vastpüütud sajajalgset nosima ning loodan, et ta ei lõpetanud kellegi supina.

Sajajalgsetest veel niipalju, et meil on kaks suurt sajajalgset ka kodus olnud. Üks neist oli meil magamistoas. Kui sattusin Simonile peale, kui ta magamistoas olnud sajajalgset tappis, siis ta ütles, et see on üks miljonist võimalus, et nad tuppa tulevad. Samal nädalavahetusel jooksis mu paljastest varvastest köögis üle teine sajajalgne. Kiljusin ja hüppasin hetkega köögikapi otsa, teadmata, kas ta on endiselt mu jala peal või enam mitte. Õnneks ei olnud. Siinkohal pean mainima, et siinsed sajajalgsed võivad olla ka kuni 30cm pikad ning nende hammustus olevat väga valus, kuid õnneks siiski mitte üleliia ohtlik. Ma ei saanud tükk aega korralikult magada ning hoidsin suures toas pisikese tule põlevana, lootes et ehk nad suunduvad siis valguse suunas. Kohe kuidagi ei taha mõelda, et mõni neist öösel üle mu näo võib siblida. Õnneks pihustas Simon nüüd meile hoovi ja uste/akende juurde mingit mürki. Sellest hoolimata leidsin ühe pooleks lõmastatud sajajalgse meie väliprügikasti alt... Toas pole neid õnneks rohkem märganud.

Üle pika aja kohtasin ka hallikat tooni karvaseid päevakoeri, kes ühest kohast teise liikudes tihti isegi väga pikkasid "nööre" võivad moodustada. Nad siblivad korralikult teineteise taga ning järgnevad justkui kätest kinni hoides eelnevale päevakoerale. Ma ei tea, kas see esimene päevakoer tegelikult ka teab, kuhu ta on suundumas või mitte. Katsuda neid ei tasu, sest nende karvad olevat mürgised ning tekitavat nahale lööbe.

Veidi veelgi meeldivamatest loomadest nüüd ka. Nimelt nägin ühel päeval (07.04)  kolme metsikut hobust (üks neist oli alles varss) umbes 250km kaugusel Newmanist Hedlandi suunas ringi kappamas ning teine päev (27.03) nägin tervet karja metsikuid eesleid veidi enne Kumarina Roadhouse'i. Neid polnud ma vabas looduses veel enne kunagi näinud. Seega olin selle üle eriliselt rõõmus. Nad olid üsna suured ning kõiksugustes erinevates kirjudes värvitoonides. Väga vahva!

Kumarina Roadhouse's käies käin alati muidugi ka oma kakaduust sõbrale Sam'ile tere ütlemas. Tundub, et nüüdseks ta juba mäletab ja usaldab mind rohkem. Mõnikord tahab ta, et ma peale ta kaela sügamise ka tema selga ning tiibu silitaks. Lisaks oleme mõnikord mänginud mängu, kus ta üritab mu näppu puurivahelt kätte saada. Tegelikult on mul temast aga endiselt väga kahju. Tundub, et tal on seal puuris ikka väga igav. Seega üritan tema päeva veidigi huvitavamaks teha, mis siis et see kestab meil vaid kümme minutit ning siis pean tagasi tööle minema.

Seoses sellega, et taas on algamas turismihooaeg, siis nüüdsest saame jälle iga kahe nädala tagant ehk enda üheksandal tööpäeval Auski Roadhouse's ööbida. Ega see ööbimine seal polegi niivõrd hea, sest kodune voodi on üldjuhul palju mõnusam. Lisaks on sealsetes tubades mõnikord mingeid imelikke putukaid, kellega ma hea meelega tegelikult tuba jagada ei sooviks (juuresoleval pildil on tegemist kõigest rohutirtsudega). Mõnikord ööbivad kõrvaltubades teised töölised, kes vaatavad kaua kõva häälega telekat või lobisevad niisama ning siis hakkab nende äratuskell näiteks tund aega enne minu äratuskella iga 10 minuti tagant helisema... Isegi mõne mehe tugevam norskamine on läbi suhteliselt olematute seinade üsna kenasti kuulda.

Aga toidud on Auskis väga korralikud ja head. Võtsin eesmärgiks enamuse menüüst järgi proovida. Siiani on  parimaks siiski endiselt jäänud lõhekala. Ja ära ei tohi unustada ka sealseid erinevaid ning tõeliselt maitsvaid juustukooke. Eriti hea on muidugi selle kõige juures see, et kõik see makstakse Ventia poolt meile kinni.

Vahelduseks mulle täitsa meeldib seal sedasi käia. See annab meile ka võimaluse järgmisel päeval ehk veidi lühemaks kümnendaks tööpäevaks ning Tinale võib see ka tähendada seda, et ta saab juba neljapäeva õhtul Perthi lennata. Tagasitulekuks on ta viimasel ajal valinud Lend Lease tööliste lennud, sest nendega lennates maksab esmaspäeviti tagasitulek vaid $110 (75EURi). See on isegi odavam kui oleks autoga sõites ning ajakulu on 1200km läbimiseks kindlasti kõvasti lühem. Nende lendudega on vaid see jama, et esmajärjekorras saavad endale lennud broneerida ikkagi Lend Lease enda töölised. Teine jama nende lendudega on see, et nad lendavad vaid korra nädalas (esmaspäeva hommikul Newmanist Perthi ja siis pärastlõunal jälle sealt tagasi). Selle soodsa variandi avastas Tina jaoks Simon.

Tore on Auskis käimise juures ka see, et seal töötab nüüd jälle üks uus eestlane, Merilin. Vahepeal on ikka väga tore näost näkku kellegagi eesti keeles rääkida. Lisaks oli tema hoolealuseks tema ülemuse äraolekul vahepeal ka üks pisike kängurupoeg (kelle ema kahjuks maha oli lastud...). Nad tahavad ta seal üles kasvatada ja siis tagasi loodusesse lasta. Seda olevat nad seal ennegi teinud.

Tore on ka see, et Auski omanik/juhataja (või kes iganes asjapulk ta seal on), võttis endale kutsika. Nüüd olen mõnikord salamisi temaga seal mängimas käinud. Küll ta on tore ja rõõmsameelne tegelane.

Veel veidi tööst ja ilmast. Hoolimata sellest, et suurem vihmade hooaeg peaks olema möödas, sajab meil ikkagi üsna tihti. Tihtipeale sajab just ööseti ning päevad on ilusad ja kenad. Arvan, et nii peaks olema igalpool. Tundub, et see võib olla kuidagi seotud mingite õhurõhkude ja temperatuuri muutuste jms.. Vihmade ja üleujutustega kaasneb tormiga mõnikord ka äike ja see on siin ikka kõvasti võimsam kui väga suur äikesetorm Eestis. Mõnel korral oleme seetõttu kodus ka elektrist ilma jäänud. Õnneks oleme me üsna tublid ning seega sarnasteks juhtumiteks üsna hästi ette valmistatud.

Ükspäev sain Tina asemel koos töötada Bradiga, sest Richard võttis Tina endaga maanteed kontrollima kaasa. Ka meie ülesandeks oli lihtsalt mööda maanteed sõita ning vaadata, kui läbitavad erinevad üleujutusalad on. Vastavalt sellele saadetakse siis välja ilmahoiatused või suletakse teed osaliselt teatud liiklusele (näiteks tavalistele sõiduautodele) või täielikult. Bradiga saimegi maantee Newmanist Nullaginesse täielikult sulgeda. Ega see paljusid muidugi ei huvita ning nad lähevad ikka sinna sõitma. See aga rikub teed ning tegelikult võime me võtta nende numbrimärgid ja siis saab neile ka hiljem trahvid määrata.

Hiljem käisime Richardi ja teistega koos veel üleujutusalasid vaatamas ning jõgede tõusmist jälgimas. Uskumatu, kui kiiresti siin ikka jõed tekkida ja haihtuda suudavad. Tegemist võib mõnikord olla vähem kui tunniajase erinevusega. See ei tundu mulle loogiline ega võmalik aga nii see on.

Seoses pideva vihmasajuga pidi ka Harley ühel ööl väljakutsele sõitma ning ühe tee osaliselt sulgema. Tal õnnestus aga rekkaga täielikult sopa sisse kinni jääda. Seda kohe nii korralikult, et ta alles hommikul koos meiega seda välja läks tõmbama. Richard naeris ja ütles, et Harleyl oli õnnestunud paremini kinni jääda, kui minul mu esimesel tööpäeval. Tahaks loota, et sellest meil siiski lausa võistlust ei saa.


Kusjuures porise ja märja ilmaga on mõnikord üsna vahva näha kängurupoisse ja tüdrukuid mudas hüplemas.

Loomadest veel niipalju, et aina vähem peaksime me hakkama varsti nägema ka erinevaid madusid ja sisalikke, sest nende jaoks on ringiliikumiseks varsti siiski veidi liiga jahe. Loodan, et sama käib ka ämblike kohta, sest neid on küll viimasel ajal veidi liiga palju olnud näha. Ja meenutan, et ohtlikke ämblikke on siin vaid üks liik (redback ehk punaselg ämblik) ning seegi on vast ehk veidi võrreldav vaid rästikuhammustusega. Olen neidki aegajalt ikka kohanud kuid mitte väga tihti. Samas on nad märgatavalt väiksemad kui mõned teised tegelased, kes mulle aegajalt liigagi lähedalt on otsa vaadanud. Ka Karijini Rahvuspargis ringi ronides oli nende võrke kohati liigagi palju näha ning see pani mõtlema, kui vägagi ebameeldiv oleks nendest kogemata läbi kõndida...

Seoses Tina edutusega T.L.C.-st Ventiale üleminekul on muutunud minu jaoks veidi enam asju kui oleksin lootnud, arvanud või ka tahtnud. Nimelt võttis Ventia meie endise T.L.C. maja üle ning seega pidin mina sealt välja kolima. Juhul kui Simon elaks pidevalt Newmanis, siis poleks mul selle vastu väga midagi olnud, kuid enamjaolt näen teda vaid igal teisel nädalavahetusel. Seega võib öelda, et elan nüüd suht üksi koos Simoni linnukese Scrubsiga. Seoses kõikide nende muutustega on võimalik, et ka minu tööauto võetakse mu kasutusest ära, sest T.L.C.-l pole kasulik siin ühte töölist hoida. Neile oli see tulus vaid kahe inimese puhul. Eks paistab. Ma loodan, et ma vähemalt täielikult oma tööst nüüd seetõttu ilma ei jää.

Tina juurest väljakolimine ja Simoni juurde täielikult sissekolimine polnud väga keerukas, sest majade esiuste vahe on alla 40meetri. Aga asjade kappidesse mahutamine osutus mul küll veidi keeruliseks, sest kui enne oli minu kasutuses terve riidekapp, siis nüüd sain endale vaid pool. Peale veidikest pingutust mahtusid asjad siiski ära. Köögikapiga olid suuremad probleemid ning see on siiani ilmselgelt liigselt toitu täis.

Minu sissekolimise ajal oli meil maja ees ka veeavarii ning sellega seotult polnud mul võimalik vett kasutada. Õigemini sain ma vett kasutada küll aga see tekitas maja ette kena purskkaevu. Õnneks suutsin oma pesu enne Tina juures ära pesta ning sain siiski enamuses ajast kinnikeeratud veega hakkama. Õnneks parandati see jama mõne päevaga siiski kenasti ära.

Vannitoa lukk pole meil siiani vahetatud ning meile pakuti juba uut pooleaastast lepingut. See tähendab, et nad pole poole aastaga saanud hakkama tööga, mis võtab vast ehk 15 minutit. Uskumatu! Ja me oleme sel teemal kaevanud ja kurtnud ja palunud ja lootnud juba palju-palju. Vähemalt vanale üürilepingule suutsime lõpuks ka minu nime kirja saada. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas need siinsed firmad toimivad.

Järgmine näide sellisest suhtumisest on rehvitöökoda. Nimelt pidin oma tööautol rehve vahetama aga neil polnud neid piisavalt palju ning mulle öeldi, et nad saavad uued järgmiseks nädalaks. Seejärel öeldi, et nädal peale seda jne.. Lõpuks lubasid nad mulle helistada, kui rehvid saabuvad. Seda kõne ma aga ei saanudki ning läksin vist juba umbes viies kord sinna kohale, kui ma lõpuks rehvid vahetatud sain. Siinkohal pean mainima, et tegemist ei ole mingite eriliste ega spetsiaalsete rehvidega. Vähemalt nüüd saan muretult ringi sõita, sest kõik rehvid on uued, aku on vahetatud ning ka ülevaatus sai tehtud mitte väga ammu.

Veel üks näide siinkohal on minu Internetifilma Belong. Peale suuri pingutusi ja mitmeid kõnesid suutsime meile koju taaskord Interneti saada (kuigi osad Belongi töölised väitsid, et see pole võimalik). Meile öeldi, et kuutasuks saab olema eelneva $45 asemel (see oli NBN ühendusega, mis on väidetavalt parem kui ADSL, mille peale Newmanis olime sunnitud minema) kuust kuusse tasudes $65 ning aastase lepingu puhul $55. Jäime sellega nõusse. Enne uue kuu algust sain aga maili, mis ütles, et minu arve saab olema $85. Sellest hoolimata olid nad minu kontolt pihta pannud hoopiski $80. Kust nad küll neid numbreid võtavad?!

Taaskordselt pidime neile helistama ning telefoni otsas tund aega rahustavat ja veidi kurvameelset sõnadeta muusikat kuulama, enne kui kellegagi rääkida saime. Tuli välja, et nad olevat meile kogemata valed summad öelnud ning need olevat vaid umbkaudsed summad olnud. Peale kõige ähvardati meid leppetrahvi rikkumisega, kui nendega ühendust katkestada soovime, sest me olevat telefoniteel allkirjastanud (kuidas see veel toimib?!) lepingu öeldes, et soovime aastast uut lepingut. Muidugi polnud me seda kunagi öelnud vaid soovisime kuust kuusse lepingut, sest me ei tea, kas oleme aasta pärast veel siin või mitte (arvatavasti vast mitte). Lõpuks nõustus teenindaja meile heateo tegema ning pani kirja, et oleme kuust-kuusse lepingul nüüdsest. Järgmisel kuul oli minult jälle maha võetud $80, mis peaks olema väidetav aastase lepinguga kuupõhine makse. Helistasin taaskord neile ning minu lohutuseks sain teada, et olen ikkagi kuupõhisel lepingul. Ma ei hakanud küsima, miks nad siis $85 minu kontolt ei võtnud. Eks ükspäev lepingut lõpetades selgub, kas saame nendega veel vaielda või mitte.

Jubedalt oleks nende jamade peale tahtnud firmat vahetada aga vaevalt, et teised palju paremad oleksid ning lisaks on see ikkagi kõige soodsam pakkumine ning kogu nendele jamadele kulub liiga palju aega, mida mul siin erit palju pole.

Nüüd aga tagasi muudele teemadele... Päev peale minu kolimist ehk 2.aprillil käisime Richardi, Tedi ja Tinaga Weeli-Wolli allikate ja oja juures. Tegemist on tegelikult puhta veega, mida üks paljudest siinsetest kaevandustest endast välja pumpab. Ojaäärne oli täis rõkkavat loodust ja linnukesi. Väga kurb on mõelda sellele, kui ühel päeval kaevandus suletakse ning kraanid kinni keeratakse. Paljud loomad harjuvad ju aastakümnetega sealse veeolemasoluga ära ning kogu taimestikki kuivab kokku ning kalad jäävad kuivale... Sellele oli seal ringi vaadates kurb mõelda...

Päev oli aga kena ning lisaks veidikesele vees ligunemisele sain taaskordset tõestust sellele, et siinsed neljaveolised masinad suudavad ikka igaltpoolt läbi minna. Tina ja Richard olid meie ees Richardi masinas ning mina Tediga nende taga Tedi autos. Kohati olime vees nii sügaval, et ustest oleks pidanud vesi sisse tulema. Aga ei tulnud. Ja kohati sõitsime üle sellistest kividest ja aukudest, et see ei tundunud mulle kuidagi reaalne. Mulle igatahes meeldis.

Peale sealset ringisõitu ja pisikesi suplusi istusime niisama maha ning tegime väikese pikniku. Tina oli kaasa teinud võileibu ning mina kirjut koera.

Vahepeal, 3.04, õnnestus mul näha ka Kevinit, kes oli parasjagu oma mürgitamisringil. Õhe öö veetis ta ka Newmanis ning sel õhtul käisime koos baaris istumas, söömas ja lobisemas. Teda oli nagu alati väga tore näha. Järgmisel päeval suundus ta Nullaginesse, kus ta ka Simoniga lõuna ajal veidikeseks kokku sai.

8.04 oli kogu Newman elevust täis, sest siin toimus iga aastane suursündmus siinse rodeo näol. Ei mina ega ka Simon polnud enne kunagi rodeol käinud. Otsustasime, et selleks oli nüüd õige aeg. Me polnud kunagi Newmanis nii palju inimesi näinud. Eks selge on see, et paljud olid siia ka selle sündmuse puhuks spetsiaalselt kohale tulnud. Iga poole tunni tagant tõid ja viisid tasuta bussid inimesi linnast kümne minutilise sõidutee kaugusele, kus rodeot peeti.

Tegemist oli sellise rodeoga, kus kasutati härgi/pulle. Kui aus olla, siis ei püsinud praktiliselt ükski sõitja nende seljas palju kauem kui mõned sekundid. Isegi korralikku pilti ei õnnestunud mul saada.

Lisaks sellele peeti ka erinevaid võistlusi, kus tuli näiteks lassoga suuremat sorti vasikaid kinni püüda või hobustega erinevaid takistusradu läbida võimalikult kiiresti. See oli kõik vahelduseks päris põnev.

Õhtu lõppes bändiga, kes mängisid vanu ja tuntud lugusid, mis vähemal või rohkemal määral kõik antud õhtusse sobisid. Seega saime hüpelda ja tantsida kuni südaööni, mil viimane buss meid tagasi linna tõi. Olime igati rõõmsad, rahul ja õnnelikud. Sellele aitas kaasa ka see, et me kumbki ei pidanud järgmisel päeval tööle minema. See oli kindlasti vaieldamatult parim pidu, kus Newmanis siiani viibinud oleme. Pean taaskord mainima, et aastavahetuse pidu oli ikka eriliselt mõttetu.

Siia vahepeale tahan mainida, et 3.04 oli Eestis Vikrraadiol 50.sünnipäev ning mu isa rääkis mulle, et sellega seoses kaardistasid nad ära ka kuulajaid üle maailma. Vaatasin, et Lääne-Austraalias polnud veel ühtegi täpikest ning saatsin siis neile enda ja Simoni poolt ka õnnitlused ning foto ja saime seega Newmani kohale kaardile oma isikliku täpikese. Eestis olles proovisime tihti Vikerraadiost laste õhtujuttu kuulata, sest Simonile meeldis, kui seda talle tõlkisin. Siin on seda ajavahe tõttu üsna raske olnud teha, kuid nüüd kui mul on jälle normaalne Internet kasutada, siis Eesti raadiot kuulan ma viimasel ajal palju rohkem kui enne.

Üleüldiselt läheb meil siin kõik kenasti. Oleme oma tagahoovi istutanud erinevatesse lillepottidesse erinevaid maitsetaimi ning mulle tekitab see mõnusalt koduse tunde. Tuleb vaid meeles pidada, et neid peab siiski kastma siinse kuumaga igapäevaselt. Ka voolikust jooksev vesi on alguses tulikuum ning siis jahtub maha lihtsalt soojaks. Sellise veega on lausa lust näiteks autot pesta. Olen ikka siiani harjunud Väänas jääkülma veega autot pesema.

Eelmises postituses mainisin, et meie lisa tööülesandeks on nüüdseks ka tööhoovis  tšillitaimede jootmine. See on ennast igati hästi ära tasunud, sest juba andiski Richard mulle uue purgitäie kuuma tšillikastet, millest nüüdseks peaaegu pool olen kuidagi suutnud juba ära süüa. See on ikka nii mõnusalt piprane, et paneb näo kenasti punetama ning pisarad ja nina voolama. Mulle meeldib! Tundub, et saan kogu siinsest punasest tolmust oma organismis sedasi korrakski lahti.

Tööst veel niipalju, et selle puudust meil pole. Tänu kümnepäevasele järjestikusele tööpäevale ja neljale järjestikusele vabale päevale on peale seda tööd teha igati piisavalt. Peale nädalast hoogsat töötegemist, rahuneb teine viispäevak üldjuhul veidi maha. Tänu sellele, et ühe nädalavahetuse oleme tööl ja teise vaba, siis sattus sedasi, et sain tööl olla ka Munadepühade ajal. Ja siin peaks olema selle puhul koguni neli vaba päeva. Teed olid peaaegu sama tühjad kui jõulude ajal. Õnneks oli Simon parasjagu kodus ning saime pühapäeva õhtul ikkagi kenasti mune värvida ja koksida.

Tööl saime olla ka siin väga tähtsal Anzak'i mälestuspäeval (25.04). Nägime sel hommikul tööle sõites väga paljusid inimesi parasjagu päikesetõusuteenistuselt lahkumas. Paistis, et paljud tööandjad olid oma töölistele hommiku selleks hetkeks vabaks andnud, sest näha oli väga palju eredates riietes töölisi, kes siis tagasi oma töökohta olid suundumas.

Meie tööpäevi on viimasel ajal pikemaks teinud ka see, et me peame nüüdsest ootama kuniks meie rekka mingit diislifiltri puhastusprogrammi teeb (auto/manual regeneration vms.). Ma pole päris kindel, mis see on aga hästi see ei lõhna. Seda saame me teha vaid siis, kui rekka seda just enne tagasisõitu pole parasjagu ise teinud. Tihtipeale hakkab ta seda tegema kohe kui linnas sõiduks aeglustan ning siis peame linnast mööda sõitma ning üldjuhul võtab selle tegemine umbes 9km. Kui rekka seda ise ei tee, peame seda tegema käsitsi ning see võtab rekkal aega umbes pool tundi. Õnneks saame üldjuhul sel ajal oma järgmise hommikuse paberimajanduse ära teha ning seejärel niisama oodata. Kui aus olla, siis pole mul selle vastu väga midagi. Mõnikord kasutan seda aega, et Simonile helistada ja temaga lobiseda. Hea, kui selle eest palka saab.

13.04 sattus Colin meist oma suure laiveosega mööda sõitma ja kuna tal olevat just rehv katki läinud, siis aitasime tal seda rõõmuga vahetada. Siinkohal sain Tinale õpetada, kuidas koormarihmasid tuleb kasutada. Imestasin, et ta sellega hakkama ei saanud. Igatahes sai rehv kenasti kiiresti vahetatud ning see andis meile päeva veidi jälle vaheldust ning lisatunnikese. Colin tundub tihti hoolitsevat selle eest, et meil ikka tööd jaguks, sest kui tal ka mõni järjekordne rehv pole katki läinud, siis on ta meile prügikasti jätnud liikluskoonuse. Miks ta seda prügikasti kõrvale ei võinud panna, seda me ei osanud välja mõelda, sest peale seda oli kast suht täis. Tegelikult on teda aga alati meeldiv näha, sest ta on enamasti alati rõõmsameelne ja tore mees.

28.04 alustasime hommikul tavapäraselt oma tööpäeva, kuniks sõitsime mööda ühest suurest rekkast, mis oli teelt välja sõitnud. Paistis nagu oleks ta selle sinna lihtsalt parkinud aga ilmselgelt oli tegu kindlasti siiski õnnetusega. Kuna seal juures ei paistnud kedagi, siis jätkasime oma sõitu edasi. Pool tunnikest hiljem saimegi Mickilt kõne, et peame sinna rekka juurde minema liiklusreguleerimist tegema, sest nad toovad kohale kraana, mis blokeerib kogu tee ning see siis tõmbavat rekka kraavist välja.

Kohale jõudes selgus, et kraana seda tööd siiski tegema ei hakka, sest rekka on tema jaoks liiga kaugel ja sügaval. Seega hakati rekkat välja tõmbama teise spetsiaalse rekkaga (siinkohal seisnes nali veel selles, et Fox (rebase) rekkat tõmbas välja Swan (luige) välja tõmbamise rekka). Meie Tiaga pidime enne seda veel tagasi Newmani sõitma, et tuua endale lisa liiklusmärke ning raadiosaatjaid.

Kui olime märgid üles seadnud, siis said mehed oma tööd hakata tegema ning meie pidime Tinaga neid abistama liiklust reguleerides. Vahepeal pidime kogu tee sulgema ning vahepeal hoidsime vabana ühte sõidurida. See oli esimene kord, kui sain seda tööd niivõrd pikalt teha. Ja pean tunnistama, et mu eelarvamused olid olnud õiged, sest ma väga ei nautinud seda tööd. Mu selg väsis juba kaks tundi peale alustamist ühe koha peal seismisest ära. Kui liiklust ei ole, siis on õnneks siiski lubatud ka ringi liikuda või maha istuda. Me saime sedasi ühe koha peal passida kuus tundi ning siis said mehed rekka kätte ning umbes paar minutit peale seda tuli minu teepoolelt suur laiveos, mis poleks ilma teed avamata kuidagi läbi saanud minna. Rõõmustasin selle üle väga.

Kogu õnnetus oli aset leidnud eelmise päeva õhtul kella kuue ajal ning arvatavasti oli rekkajuht lihtsalt roolis magama jäänud. Tegemist oli kindlasti väga õnneliku õnnetusega.

Kokkuvõttes möödus päev meie jaoks päris kiiresti, kuigi töötunde sai kokku jälle 12,5. Siin lihtsalt tunduvad need tunnid mööduvat palju kiiremini kui Eestis. Eks see päike ikka annab kõvasti energiat juurde. Ja kindlasti ka see, et ma üldjuhul peale töö millegi muuga peale magamise eriti tegeleda ei taha.

Järgmisel päeval, 29.04, märkasime tee ääres alla aetud känguru ning sellest mitte väga kaugel rehvid taevapoole vaatavat auto-karavani. Kohal oli juba ka kiirabi, kes nende juures istus ning paistis, et nad olid vast kõik turvavöösid kasutanud, sest kõik tundusid enam-vähem ok olevat. Seega oli seegi üks järjekordne õnnelik õnnetus. Mitte küll känguru jaoks...

Ahjaaaa, ja vahepeal otsustas keegi ühel parklas asuval WC-l ääristõkked ära varastada. Kui seda märkasin, siis helistasime Richardile ning ta tuli Newmanist 100km Mount Robinsoni puhkealale vaatama, mis on toimunud. Meie pidime senikaua parklas ootama ning keelama turistidel WC-d kasutada. Õnneks polnud seal kedagi, kes oleks selle kasutamisest huvitatud olnud. Kui Richard kohale jõudis, siis panime kolmekesi WC sissepääsu ette plastik-aia moodi asja, mis siis pidavat takistama ehk inimesi seda kasutamast. On ju äärmiselt ohtlik minna WC-sse, mis asub maapinnast umbes meetri kõrgusel, kui sel pole kukkumist takistavaid ääriseid. Okei, ratastooliga võiks see tõesti ehk veidi ohtlik olla aga nojah. Igatahes jäi see aed sinna ette mitmeks nädalaks, kuniks see lõpuks ära parandati.

Eelmises postituses rääkisin isiklikest asjadest, mille ühest parklast leidsin ning kirjutasin ka sellest, kuidas nende omaniku, Amandaga, ühendust võtsin. Nüüdseks olen tema asjad talle tagastanud ning 28.märtsil oli tal ka transpordifirmaga Hedlandis kohtuistung. Peale seda palus ta mul kirjutada kohtule ametliku tunnistuse ning seejärel jäid nad jälle uut istungit ootama, mis sai toimuma 11.mail Perthis. Miks need asjad sedavõrd palju aega nõuavad ja erinevaid istungeid nõuavad, seda ma ei oska öelda, kuid lõpptulemusena kaotas Amanda oma võitluse, sest tal polnud piisavalt tõendeid tõestamaks, et osad tema asjad kolimise käigus tõepoolest kadunuks jäid.

9.mai hommikul toimus meile ja teistele töölistele umbes pool tundi kestev loeng käte ohutusest. See siis tähendas seda, et rõhutati kinnaste kasutamise vajalikkust ning seda, et ühtegi tööd ei tohiks teha usa-päisa. Räägiti sellest, et isegi kui töö ise võtab väga vähe aega, ka siis tuleb selleks korralikult valmistuda ning täita kõiksuguseid uhutusnõudeid.

11.mail oli Pete 60.juubel ning selle puhul läksime tema, Tina ja Tediga korraks pubisse. Ka Dazza oli seal. Kinkisin Petele pisikese pudeli Vana-Tallinnat ja karukonservi. Selle viimase üle oli ta eriliselt üllatunud ning ütles, et avab selle siis kui läheb oma tütrega oma sünnipäevareisile, mis viib neid rongiga Perthist Sydneysse. Oli näha, et ta oli siiralt rõõmus ja üllatunud selle üle. Üldse tundub mulle, et siin pole sünnipäevade tähitamine sedavõrd hinnas, kui Eestis. Näiteks oli mul imelik vaadata, et mina olin ainuke, kes pubisse nn. tühjade kätega ei tulnud. Tina ja Ted tegid Petele vaid mõned joogid välja ja see oligi kõik. See oli mulle kuidagi imelik, sest juubeli puhul oleks ju ikka võinud minu arvates talle kuidagi rohkem tähelepanu pöörata. Aga eks igalpool on erinevad kombed. Õhtu oli igatahes tore, sest mängisime veidi piljardit ja lobisesime niisama. Kuna mul ja Tinal oli järgnev päev tööpäev, siis me kauaks sinna ei jäänud.

Siia lõppu lisan ühe pildi uudishimulikust linnukesest, kes Kumarina Roadhouse juures meie rekka esiklaasivõrele istus ning seal istudes hoolega sisse vaatas ning ka ühe kärbse kinni püüdis.

Läbitud teekond:

Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 15km ennet Kumarina Roadhouse’i -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 90km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> 25km peale Auski Roadhouse'i -> Newman -> Area C -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> 25km peale Auski Roadhouse’i -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman (16.03) -> Auski Roadhouse -> Albert Tognolini Rest Area -> Karijini National Park (Karijini Eco Retreat -> Hancock Gorge (Amphitheatre, Spider Walk, Kermits Pool) -> Weano Gorge (Handrail Pool) -> Junction Pool Lookout -> Oxer Lookout -> Karijini Eco Retreat -> Joffre View -> Karijini Eco Retreat -> Joffre Waterfalls -> Knox Gorge Lookout -> Hamersley Gorge) -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman .> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 10km Newmanist Hedlandi poole -> Newman -> 5km Sylvania parklast edasi -> Newman -> 13km Marble Bar Roadil -> Newman -> 75km Kumarina Roadhouse suunas -> Newman -> Marble Bar Road turnoff -> Newman -> Marble Bar Road turnoff -> Newman -> 20km Marble Bar Roadil -> Fortescue River 15km Newmanist Kumarina suunas -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Area Cst 20km edasi -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Marble Bar Road (umbes 100km) -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Chichester rekkaparkla -> Auski Roadhouse (ööbisime seal) -> Two Camel Creek -> Newman -> Weeli Wolli Springs and Creek -> Newman (3.04) -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 20km enne Kumarina Roadhouse’i -> Newman -> Marble Bar Road (umbes 90km) -> Newman -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> 30km enne Karijini turnoff’i -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marble Bar Road (100km) -> Newman -> Two Camel Creek -> Karijini turnoff -> Newman -> Kumarina Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> Marble Bar Road (100km) -> Newman -> Chichester rekkaparkla -> Auski Roadhouse (ööbisime seal) -> Two Camel Creek -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 50km Hedlandi suunas -> Newman -> 10km enne Kumarina Roadhouse’i -> Newman -> Capricorn Roadhouse -> Marble Bar Road (100km) -> Newman -> 100km Hedlandi suunas -> Newman -> 30km Hedlandi suunas -> Newman -> Two Camel Creek -> Newman -> Auski Roadhouse -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman ->Kumarina Roadhouse -> Marble Bar Road (90km) -> Newman -> Chichester rekkaparkla -> Auski Roadhouse (ööbisime seal) -> Two Camel Creek -> Newman -> Marandoo (Karijini National Park) -> Albert Tognolini Rest Area -> Newman -> 75km Hedlandi suunas -> 20km enne Kumarina Roadhouse -> Newman -> Capricorn Roadhouse -> Marble Bar Road (100km) -> Newman (11.05).